';

15. oktoober: noorte poliitiline tuleproov

15. oktoober: noorte poliitiline tuleproov

Karl Lembit Laane
Riigiteaduste 2. aasta tudeng

Teave, et käimas on valimised ja et seekord saavad hääletada ka 16- ja 17-aastased, ei ole vast enam kellelegi uudiseks. Küll aga on võimalik, et me pole suutnud veel täpselt aduda, kui kriitiline olukord hetkel on. Valimiste eel on palju olnud spekulatsioone selle üle, kui suur osakaal noortest valima läheb[1]. Vähem tähelepanu on pälvinud küsimus, mis juhtuks, kui noorte osalus valimistel jääb väikseks.

Ühe võimaliku vastuse sellele küsimusele on andnud Katry Ahi oma bakalaureusetööga „Valimisea langetamise mõju valimisosalusele: kas 16-17- aastased läheksid valima kui saaksid?“.[2] Selles puudutab ta üht ülimalt tähtsat punkti: valimisharjumust. Nimelt on sotsiaalteadlased tuvastanud, et hääletamas käimine tuleneb enamasti sellest, kas valimiskasti sedeli libistamine on inimesele saanud harjumuseks, mis omakorda oleneb sellest, kas hääletamisvõimalust kasutati ära kohe, kui see tekkis.[3] „Teisisõnu, osaledes esimestel võimalikel valimistel, ollakse väga suure tõenäosusega aktiivsed ka tulevikus, kuid esimeste valimiste mitte-valija ei lähe suure tõenäosusega hääletuskasti juurde ka edaspidi, tekib n-ö mitte-valimise harjumus.“[4]

Samas kehtivad noorte puhul eritegurid: teiste vanusegruppidega võrreldes väiksem ressursipagas (elukogemus, haridustase, teave poliitilisest süsteemist jne) ja tunduvalt dünaamilisem ja ebastabiilsem elutsükli faas (liigutakse ühest kooliastmest teise või tööturule; tööpäevad ei pruugi kaugeltki lõppeda kell 17.00 ega tunnistada puhkepäevade olemasolu jne). Mõlemad need tegurid muudavad valimas käimise kulukamaks ja pärsivad noori seda võimalust ära kasutama.[5] Seega „valimisõigust mitte realiseerivad noored tekitavad harjumuse lähitulevikus mitte-osaleda, mis alandab üldist valimisaktiivsust noorema generatsiooni seas veelgi“.[6] See kõik toimub keskkonnas, kus Eesti elanikkond vananeb üha kiiremini ning ealine huvide tasakaal nihkub noorte juurest aina enam eemale.

Meie põhiseaduses on kirjas, et kõrgeima võimu kandja on rahvas, kes teostab seda oma hääleõiguslike kodanike kaudu valimistel ja rahvahääletustel. Kuigi paljud poliitikamõtlejad[7] loevad paljud valimisprotsessi pigem võimu loovutamise protseduuriks, kehtib siin siiski (nagu paljudel elualadel) põhimõte „kes annab, see saab“. Poliitikud arvestavad oma programmides ja tegevuses enim nende gruppidega, kelle toest nad enim sõltuvad.

Kuna aga noorte osalus on olnud reeglina teiste ühiskondlike vanusekategooriate omast märgatavalt väiksem ja hajuvam, ongi tekkinud olukord, kus noorte teemad nagu haridussüsteemi puudujäägid on pälvinud vähem tähelepanu, kui nad vääriksid. Selliste ideedega välja tulla, nagu on teinud Rein Lang[8] või Mailis Reps[9], poleks olnud võimalik, kui poliitikud tajuksid noori tugeva ühiskondliku grupina, kelle huvidega peab nii retoorikas kui ka tegudes arvestama, et säilitada oma poliitiline positsioon.

Demokraatia on pisut nagu ehitada mesilastaru: kuigi iga üksik mesilane annab oma individuaalse panuse selle kujundamisse, sõltub lõpptulemus kollektiivsest panusest. Sama on ka valimistega: igaüks meist annab hääle ainult enda eest, kuid poliitikud teevad oma otsused vaid vastavalt suuremate gruppide (noored-pensionärid, ettevõtjad-töötajad) häälte koondpaigutumisele. Erinevus demokraatia ja taru ehitamisel seisneb vaid selles, et demokraatias pole hierarhilist tööjaotust (kes toob õietolmu, valvab kuningannat või sondeerib võõraid alasid), vaid kõik hääleõiguslikud on võrdsed – üks inimene, üks hääl, olenemata vanusest, sotsiaalmajanduslikust seisukorrast, rahvusest, usust, elukohast vms.

Arutelu selle üle, kas 16-17-aastastele, rääkimata noortest laiemas mõttes, peaks andma valimisõiguse, on ammu läbi. Otsus on langetatud ja olukord on selline, nagu ta on, meeldib see meile või mitte. Ehk nüüd on aeg lõpetada noorte alavääristamine sõnadega nagu „kogenematud“ või „sinisilmsed“ – noored on oma ea ja olude ainulaadsed eksperdid ning ajalugu on näidanud, et kõrgem iga ei ole kaitsnud valijaid langemast populismi õnge (kui meenutada näiteks lugu küttepuudest ja kartulitest).

Kuna demokraatia peamine õigustus on, et see on ainuke valitsemisvorm, mille puhul saab iga tavainimene edastada valitsusele, kust temal enim „king pitsitab“, ja tagada, et valitsus selle probleemiga tegeleks[10], siis on hädavajalik teada, kust „pitsitab king“ noortel – mis on need valupunktid, millega peavad noored iga päev rinda pistma? Kõik üleskutsed noorte vaikimisele on kontraproduktiivsed ja igaüks meist peaks andma kõik endast võimaliku, et julgustada noori nii selles kui ka laiemalt poliitilistes protsessides osalema – sest noorte hääl on tuleviku hääl.

_________________

Viited:

[1] Nt Tiina Kaukvere. 2017. „Vähem kui veerand noortest plaanib kindlasti valima minna“ Postimees, 13. september http://pluss.postimees.ee/4242571/vahem-kui-veerand-noortest-plaanib-kindlasti-valima-minna (külastatud 08.10.2017).

[2] Katry Ahi. 2015. „Valimisea langetamise mõju valimisosalusele: kas 16-17- aastased läheksid valima kui saaksid?“ DSpace http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/47136/ahi_katry_ba_2015.pdf (külastatud 08.10.2017).

[3] Sama, 12.

[4] Sama, 3.

[5] Sama, 7, 43.

[6] Sama, 11.

[7] Näiteks Vilfredo Pareto ja Joseph  Schumpeter. Vt nt Heinrich Best ja John Higley (toim). 2010 „Democratic elitism: New theoretical and comparative perspectives“ (111), Brill.

[8] Rein Lang. 2017. „Rein Lang: mida teha tasuta asjadega?“ Postimees, 25. september http://arvamus.postimees.ee/4255003/rein-lang-mida-teha-tasuta-asjadega?_ga=2.126754445.1896823567.1507368107-1951942846.1501583400 (külastatud 08.10.2017).

[9] Madis Hindre. 2017. „Reps kehtestaks gümnaasiumisse sisse saamiseks lävendi“ ERR, 7. september http://www.err.ee/617150/reps-kehtestaks-gumnaasiumisse-sisse-saamiseks-lavendi (külastatud 09.09.2017).

[10] Alexander Dunlop Lindsay. 1947. „The modern democratic state“ (1), Oxford University Press.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply