';

Alice Gorobets: Turvaline rahvusetus

Alice Gorobets: Turvaline rahvusetus

Enamik inimesi, kes mind natukenegi teavad, saavad päris sügava šoki kui saavad teada, et ma ei olegi eestlane. „Sa oled venelane?!” küsitakse suure ahastusega. Inimesed tunduvad pettunud. Ma ei saa kunagi aru, kas ma peaks nüüd vabandama, et olen kedagi nii julmalt ja südametult petnud. Vastata „jah” on palju lihtsam, kui hakata selgitama, et tegelikult ei sobi ma ei venelaseks ega eestlaseks, pigem olen rahvusetu. Räägin kodus vene keelt, nii et järelikult olen venelane. Olen oma mitte-eestluse päris hästi ära varjanud. Õppisin eesti keele väga noorelt ära, käisin eestikeelses koolis, räägin ilma aktsendita ja Eesti hümn on ka peas. 

Ülejäänud inimesed teavad algusest peales, sest millegipärast on see esimene asi, mida minu puhul on vaja mainida: „Tere, see on Alice, ta on venelane.” Või siis: „See on Alice, ta on samast rahvusest, mis *ükskõik milline venelasest tuttav*”. Suurema osa ajast see mind ei häiri ja ma ei pane seda enam tähele. Samas mõtlen mõnikord siiski, miks ei öelda sama asja, kui tutvustatakse minu eestlastest sõpru? Miks ei tunne keegi vajadust neid nende rahvuse järgi sildistada?

Suurema osa algklassidest ja põhikoolist veetsin ma venelaseks olemist vihates. Ma tegin seda puhtalt selleks, et sotsiaalselt sisse sulanduda ja kokku sobida nende inimestega, kellega siis suhtlesin. Täna on mul selle pärast väga häbi. Gümnaasiumis hakkasin ma väga tulihingeliselt venelaste ja muude rahvuste õigusi kaitsma, aga klassi ainsa venekeelse õpilasena oli üksi 30 inimese vastu raske olla. Mõned väsisid lõpuks minuga vaidlemast ja andsid alla. 

Koolireisil Peterburi tehti bussis ikka nalja, et ei tea, kas mul üldse Eesti pass on ja et ma saan lõpuks kodumaale tagasi. Viisakusest naersin kaasa, sest olen aru saanud, et vaidlemine ei vii kuhugi. Samas polnud nagu naljakas enam. Aastate jooksul olen märganud põnevat korrelatsiooni selle osas,kuidas nähakse minu sõnavõtte nende poolt, kes teavad minu tausta, ja nende poolt, kes ei tea ja peavad mind eestlaseks. Kui tegemist on tuttavatega, kes minu päritolu tunnevad, siis öeldakse minu jutu peale alati, et mul on temperament ja et see on „see vene veri” rääkimas. Olen liiga julge, liiga aus, liiga vali. Ja võib-olla mul ongi temperament, kuid huvitaval kombel ei ütle inimesed, kes mind eestlaseks peavad, seda mulle kunagi. Venelase sildiga tuleb kaasa hunnik teisi silte, millest on võimatu lahti saada ning mille pärast terve elu end õigustama ja kaitsma peab. 

Mäletan ikka veel väga hästi, kuidas seisime põhikoolis kehalises jooksmise asemel kuskil nurgas, kus õpetaja meid ei näinud, ning ajasime lolli juttu. Siis tehti üks nali. Sisu ma enam ei mäleta, aga mäletan seda, et ma tahtsin nutma hakata ja mõtlesin kohe oma vanemate peale, kellele selline nali ka väga haiget teeks. Kui ma lõpuks mainisin, et ma olen ju ka siin, siis patsutati mulle õlale ja öeldi: „Aga sa oled ju eestlane. Nagu meie.” Minu eestlastest klassikaaslaste jaoks on tõenäoliselt kellegi eestlaseks kutsumine suur kompliment, kuid minu jaoks, kes on terve elu elanud sisemise konfliktiga, et kes ma siis olen ja kuhu ma kuulun, on see tohutult raske ja valus, kui keegi minu eest otsustab, kes mina olen. 

Kõige rohkem kurvastab mind see, kui mulle öeldakse, et mina olen näide heast integratsioonist Eestimaal. Ei ole. Mina oskan keelt ainult tänu sellele, et minu ema on vaba hing, kes teeb seda, mida ise õigeks peab, isegi siis, kui kõik teised arvavad vastupidi. Väga vähesed vene vanemad julgevad oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse panna. Ja neil on õigus karta. Mina sain küll oma keeleoskuse kätte, aga ma ei saa öelda, et see kogemus oleks meeldiv olnud. Kui ma oleks olnud enda keelt kõnelevate laste seltsis, siis võibolla oleks ma koolisüsteemist väljunud kõrgema enesehinnanguga ja rohkemate sõprussuhetega. Vanemate suur hirm on see, et laps muutub kellekski, kes ta ei ole ja kaotab oma rahvusidentiteedi. Identiteedi kaotamine on inimese vaimsele tervisele palju ohtlikum, kui tunduda võiks. 

minu jaoks, kes on terve elu elanud sisemise konfliktiga, et kes ma siis olen ja kuhu ma kuulun, on see tohutult raske ja valus, kui keegi minu eest otsustab, kes mina olen

Mina toetan väga seda, et me liiguksime eestikeelse hariduse poole ja et vene lapsed saaksid eestikeelsetes koolides õppida, sest minule on minu keeleoskused elus siiski väga kasuks olnud, vaatamata kõigele muule, mis sellega kaasneb. Samas loeb väga see, kuidas ja mis eesmärgil me seda teeme. Lihtsalt lapse eestikeelsesse kooli panemine ei tähenda, et ta tuleb sealt puhta keeleoskusega välja. Nendest venelastest, kellega ma põhikoolis koos õppisin, olen mina pea ainus, kes lahkus koolist aktsendita ja puhta eesti keelega. See ei tähenda, et teised ei oskaks keelt, kuid neid diskrimineeritakse nende aktsendi pärast tõenäoliselt elu lõpuni. 

Eestikeelse hariduse pakkumine koos erinevate praktikavõimalustega, võimaldades samas kõigil lastel oma rahvusidentiteet säilitada, kõlab nagu unistus. Kuid vene lapse eesti kooli sundimine eesmärgil teha temast eestlane – sellest ei tule midagi välja. Mida rohkem inimestele midagi peale suruda, seda rohkem nad seda pelgavad ja vihkavad. Lõpuks lahkuvad nad koolist kas sügava identiteedikriisiga või siis eesti keele oskuseta. 

vene lapse eesti kooli sundimine eesmärgil teha temast eestlane – sellest ei tule midagi välja

Eesti keele oskuse puudumine on hea ja turvaline. Kui sa keelt ei tea, siis sa ei saa lugeda ka kõiki neid õelaid kommentaare, mida meedias sinu rahvuse kohta kirjutatakse. See on mulle alati tundunud nii ebaaus. Meid süüdistatakse lihtsalt selles, mis perre me sündisime. Seejärel on mul ainult kaks valikut: kas kaitsta oma perekonda, jääda oma kodule truuks ja kannatada või hüljata kõik see, mis kodus on, ja teeselda hoopis kedagi teist. Minule ei sobi kumbki variant. Kes ma siis olen?

Mulle ei meeldi öelda, et ma olen venelane Eestis. Veel nõmedam on väljend “eestivenelane”. See kõlab, nagu ma oleks poolik, nagu ma ei oleks piisavalt kumbki. Ma ei ole tegelikult mitte keegi, ma olen rahvusetu. Ma arvan, et mul peaks olema vabadus valida oma rahvus ja/või hoiduda rahvuse valimisest. Mis vahet seal on? Ma olen inimene. Inimene, kes räägib eesti ja vene keelt sama hästi ja puhtalt. Ma ei taha, et need asjad mind defineeriksid, sest mõlemaga tuleb kaasa nii palju silte ja stereotüüpe. Põhjus, miks ma tegelikult rahvusetu olen, on selles, et ma ei sobitu kumbagi. Ma peaks olema justkui integratsiooni toimimise fantastiline näide: „Vaadake, venelanna, keda integreeriti eesti haridussüsteemi nii hästi ja nüüd ta oskab mõlemat keelt.” Kuid selle tõttu olen ma sattunud naljakasse kinnisesse ringi, kus ma ei sobi enam ühelegi rahvusele. Venelaste jaoks pole ma enam “piisavalt venelane”, sest käisin eestikeelses koolis ja mul ei ole venelastest sõpru. Samas ei ole ma ka eestlane, sest ka nemad ei võta mind omaks. Kodus räägin ikkagi vene keelt, mis võrdub paljude jaoks automaatselt venelaseks olemisega. 

See ei ole siiski päris nii, et ma mõtleks iga päev ärgates „pagan, kes ma siis täna olen?” See ei ole nagu dilemma, mis värvi sokid täna jalga panna. Aga see küsimus käib siiski läbi terve elu minu ja paljude teistega kaasas. Rahvusetus on hea ja turvaline. Keegi ei saa mulle öelda, et ma peaks kuhugi riiki tagasi minema ja ma ei pea midagi häbenema. Ma ei tekita olukorda, kus ma võiks töökohtadest või sõpradest ilma jääda. Suurema osa ajast, kui kusagil rahvust küsitakse, ei ole  “mul seda ei ole” või “ma ei sobitu kuhugi” valikus. Isegi ühiselamu kohataotluses peab selle ära märkima ja on antud ainult kolm valikut: 1) eestlane 2) venelane 3) välismaalane. Ma ei tea senini, mille jaoks see üldse vajalik on. 

 

Comments
Poliitikalabor

Leave a reply