';

Andrei Pankratov: Võimu avaldumisvormid – võim kui vägivalla monopol

Andrei Pankratov: Võimu avaldumisvormid – võim kui vägivalla monopol

Võim võib avalduda mitmel moel ning üks võimu avaldusvormidest on vägivalla monopol. See võimu avaldusvorm on riigile omane, kui mõista selle all monopoli just õigustatud vägivallale. Ilmselgelt eksisteerib riikide sees ka vägivalda, mis ei ole õigustatud ja kuulub seega kuritegevuse alla, kuigi erinevad poliitilised toimijad omavad siiski sellele monopoli. Selles töös käsitletakse seda, kuidas eelnimetatud olukorda mõistetakse politoloogias lähtudes legitiimsusest ning kuidas erinevad poliitilised toimijad õigustatud vägivalda võimu avaldamiseks kasutavad.

Võimuteooriast lähtudes tuleks määrata, keda käsitletakse võimu rakendajana ja keda võimule allujana. Selle töö puhul on võimu rakendajaks riik või riigi omadustega poliitiline toimija ning võimule allujaks vastava riigi rahvas või muu poliitilise toimija kontrolli all oleval alal elavad inimesed. 

Selleks, et tuua näiteid, mis kirjeldavad eelnevas lõigus mainitud seost, tuleb analüüsida selle seose tekkimise põhjuseid. Ray Gordon (2009) väidab, et iga organiseeritud keskkonna puhul on ratsionaalne õigustatud autoriteet sisuliselt kõige sobilikum võimu liik. Tema sõnul saab ratsionaalset õigustatud võimu võrrelda näiteks traditsioonilise võimuga, mis on seotud ajalooliste kommetega või perekonnas esineva võimuga, ning karismaatilise võimuga, mis on iseloomulik pigem isikutele. Seega, kui määrata organiseeritud keskkonnaks riik, on riigi poolt rakendatav võim defineeritud kui ratsionaalselt õigustatud võim, mis on kooskõlas töö esimeses lõigus esitatud väitega. Rääkides võimule allujatest, tuleb samuti mõista, miks rahvas riigivõimu legitiimsena näeb. Peter Coleman (2014) on nimetanud mitu faktorit, mis mõjutavad võimu mõistmist grupi- ja indiviiditasandil. Üks nendest on legitimeerivad müüdid, mis väljenduvad kas ühiskonnasisese hierarhia toetamises või hoopis kriitilises suhtumises hetkel valitsevasse korda. Kui laiendada Colemani mõistet ja kasutada seda riigivõimu analüüsimiseks, saab öelda, et terve riigi puhul eksisteerib alati legitimeerivate müütide paar „konformsed riigivõimu toetajad – aktiivsed anarhistid“. Kuna rahvas on teoorias sellise paari olemasolust teadlik ning konformseid kodanikke on toimivates riikides tõenäoliselt rohkem, on Colemani järgi konformsete toetav mõju süsteemile palju olulisem, mis omakorda teeb riigivõimu legitiimsusest sotsiaalse fakti.

Kõige tüüpilisem näide sellest, kuidas jaotatakse võimu toimivas riigis, ning kes saab selle järgi vägivalla monopoli, on Eesti Vabariik. Kuigi suurima poliitilise võimu kandjaks on rahvas, ei oma iga riigi kodanik monopoli õigustatud vägivallale. Monopol õigustatud vägivallale on riigi täidesaatva võimu institutsioonide käes, mis võivad seda vajadusel kasutada. Kuna tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud demokraatliku ühiskonnaga, kus õigustatud vägivalla kasutamist kontrollitakse riigisiseste institutsioonide ja kodanikuühenduste poolt, püsib konformsete riigivõimu toetajate hulk suur ning riigivõim püsib seeläbi legitiimsena. Võimalik on aga ka selline olukord, mil vägivalla monopol on hoopis ebalegitiimse jõu käes. See on omane de facto võimul olevatele riikidele ja organisatsioonidele, mis ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud ega rahva poolt legitiimseks peetud. Siis muutub võimuliik Alan Smithi (2017) järgi sunduseks. Nii juhtub näiteks terroristlike organisatsioonidega nagu ISIS või okupatsioonivõimudega.

Kui osapoolte omavahelised suhted on määratud ja nende teke on lahti seletatud, tuleb pöörata tähelepanu selle võimu kasutamisele. Riigi puhul kasutatakse õigustatud vägivalda selleks, et tagada riigi territooriumil kord ja kehtivate seaduste järgimine.

Tulles tagasi selle juurde, et toimivas riigis on vägivalla monopol täidesaatva võimu institutsioonide käes, saab öelda, et ka nende institutsioonide sees on võimu edasi delegeeritud. Demokraatlike riikide puhul vastutavad õigustatud vägivalla kasutamise eest politsei (või sellega võrdväärne üksus) ja sõjavägi.

Kõige tüüpilisem näide õigustatud vägivalla kasutamisest on kuriteo toime pannud isiku kinnipidamine. Igasuguse kuriteo toimepanek on enamjaolt demokraatlikus ühiskonnas taunitav; kurjategijat püütakse ühiskonnast isoleerida ja tagada tema osalus järgnevas menetlusprotsessis. Kui täidesaatva võimu esindajad käituvad kooskõlas rahva soovidega, toetab see riigivõimu legitiimsust veelgi rohkem (Krahmann, 2009). Ka vastupidine protsess on võimalik: kui vägivalla kasutamata jätmine põhjustab avalikku korda destabiliseerivaid tagajärgi, mõjub see negatiivselt võimu legitiimsusele ja tõstab pinget rahva seas. Seega saab nentida, et isegi sellises olukorras omavad võimule allujad mingil määral pehmet võimu, seades võimulolijate legitiimsuse kahtluse alla – seetõttu on võimu huvides rakendada vägivalda rahva ohjamiseks, ent samaaegselt rahva soovide kohaselt tegutsedes. Teine olukord leiab aga aset ühiskonnas, kus monopol vägivallale on ebalegitiimse võimu käes. Seal kasutatakse vägivalda hoopis võimul olevate isikute poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja rahva hirmutamiseks.

Näidete põhjal saab määrata lõplikud vägivalla kasutamise eesmärgid, milleks on demokraatliku ühiskonna puhul avaliku korra säilitamine ja vastupanu korra ja/või seaduse rikkumisele, ning ebalegitiimse, ebademokraatliku korra puhul lisaks võimul olijate huvide kaitse ja rahva hirmutamine. Töö käigus selgus, et mõlema näite puhul on vägivalla kasutamisel täiesti erinevad tagajärjed. Legitiimse võimu puhul toob vägivalla õigeaegne ja asjakohane kasutamine võimule staatust juurde ning suurendab rahva toetust, ebalegitiimse võimu puhul toob see aga veelgi rohkem hirmu ja ebakindlust rahva poolt (Krahmann, 2009), mis võib olla selge näide Matteuse efektist. 

Üks võimalik arutluskoht on õigustatud vägivalla demonopoliseerimine, mida toetavad suuremal määral libertaristlikud teoreetikud. Üks võimalustest, millest räägib Elke Krahmann (2009), on näiteks laia profiiliga turvafirmade teenuste kasutuselevõtt, mis võib viia selleni, et demonopoliseeritud vägivallast saab varsti uus norm. Eriti nähtav on see Ameerika Ühendriikide puhul, kus militaarettevõtete osalemine Iraagi ja Afganistani sõdades on loonud aluse kehtivate õigusnormide muutmiseks (Krahmann, 2013). Kriitiliselt suhtub sellesse Herbert Wulf (2006), kes on eelnevalt märganud, et tingimuste loomine õigustatud vägivalla demonopoliseerimiseks annab uusi võimalusi organiseeritud kuritegevusele ning mõjub negatiivselt riigi võimu legitiimsusele.

Kokkuvõttes saab öelda, et võimu kui vägivalla monopolina käsitlemine on tihedalt seotud legitiimsuse kontseptsiooniga. See, kuidas võimu rakendajad antud monopoli kasutavad, mõjutab nende võimu legitiimsust, ning ideaalse näite puhul peegeldab see Matteuse efekti. Vägivalla rakendamise viisid ja kanalid võivad erineda sõltuvalt analüüsitavast režiimist, selle legitiimsusest ning võimu rakendajate eesmärkidest. Võimalik edaspidine teemaarendus võiks olla seotud võimu kui legitiimsuse ja võimu kui vägivalla monopoli käsitlemiste võrdlusega või olla keskendatud pigem õigustatud vägivalla taustale ja arengule. 

 

KASUTATUD ALLIKAD

Coleman, P. T. (2014). Power and conflict. In Handbook of conflict resolution: theory and practice (3rd ed., pp. 137-167). Somerset, NJ: John Wiley & Sons, Incorporated.

Gordon, R. (2009). Power and legitimacy: from Weber to contemporary theory. In The SAGE handbook of power (pp. 256-273). San Francisco, London: SAGE.

Krahmann, E. (2009). Private security companies and the state monopoly on violence: a case of norm change? PRIF Reports88. Retrieved from https://nbn-resolving.org/urn:nbn:de:0168-ssoar-292745

Krahmann, E. (2013). The United States, PMSCs and the state monopoly on violence: leading the way towards norm change. Security Dialogue44(1). Retrieved from https://doi.org/10.1177%2F0967010612470292

Smith, A. G. (2017). Power and the distribution of influence. In A comparative introduction to political science: contetion & cooperation (pp. 25-50). Lanham: Rowman & Littlefield.

Wulf, H. (2006). Reconstructing the public monopoly of legitimate force. In Private actors and security governance (pp. 87-108).

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply