';

Andres Reimann: Ülo Soosteri maali “Hirm” analüüs

Andres Reimann: Ülo Soosteri maali “Hirm” analüüs

Igavese taastulemise võimalikkus, kirjutas Heidegger Nietzschet lugedes. Tagasi tullakse. Tullakse uues struktuuris ja sisus, võimus ja teadmises. Nõnda tuleb ka totalitarism, märkame seda siis või mitte, on ta kohal ja fikseeritud, presentne. Võib-olla annab tulevasse vaate kunst sellest, mis oli tulnud varem.

Analüüsiks valisin Eesti kunstniku Ülo Soosteri 1954. aasta autoportree pealkirjaga “Hirm”. Soosteri taies osutus valituks, kuna psühholoogilise valu, Eesti kunstis erandliku portreestiili ning fenomenaalse tundlikkuse kõrvalt peegeldub sealt pilk toonase ühiskonna politiseeritud süvastruktuuridele, milles Liidu tõde kandnud ideoloogiale apelleerinud kunstnikest said Teised. Teised, need ühiskonnast välja-juuritud nagu juudid 1930. Saksamaal. Teised, kelle koht oli laagris. Teised kelleta oli “parem” meile; “parem” neile, kes ei olnud meie.

Töö on jagatud kolmeks osaks, millest esimeses annan lühiülevaate Ülo Soosteri tegevusest kunstnikuna ning kahes järgnevas vaatlen lähemalt maali “Hirm” ülesehitust ning tausta, millesse kunstnik töö lõi.

Autorist

Ülo Sooster oli eesti kunstnik, kes sündis 1924. aastal Hiiumaal ning suri 1970. aastal Moskvas. Sooster õppis Kõrgemas Kunstkoolis Pallas ning Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis; teenis aega Saksa sõjaväes ja poliitvangina parandusliku töö laagris Põhja-Kasahstanis ning tegutses hiljem loominguliselt viljaka kunstnikuna Moskvas. Kekseteks sümboliteks tema loomingus peetakse kalu ja kadakaid, mille koormatud argisusele lisandub metafüüsiline sügavus, peegeldugu see siis kirevate toonide kombineerimises süngega, või murtud ja painutatud struktuurides, mida kirjeldab määramatus. Olulisemate teemadena võib Soosteri maalides näha universaalsust, lõpmatust, sündi, surma ja erootikat. Jämedalt jaotatakse tema tegevus kunstnikuna kolmeks: pallaslik, sürrealistlik ning modernistlik. Taies “Hirm” on loodud ajal, mis jääb esimese ja teise perioodi vahele. Perioodil, mida iseloomustab “laagrikunst” ning ekspressiivsed autoportreed. Loodudu õuduses, kuid hetkeil, mil ta kohtus oma tulevase abikaasaga.

Tasub ehk veel mainida, et Soosterile pandi arreteerimise eel süüks soov kaaperdada Hiiumaalt lennuk ning sellega Hiina kaudu Pariisi migreeruda.

“Hirmu” kompositsiooni, värvi, ruumi, vormi ja valguse tähendus

Maali “Hirm” kompositsioon on erakordselt dünaamiline. Kunstnik, kes on “avanud kramplikuks karjeks suu” on kas surunud verele kraabitud näpuotsad vastu vaatlejat ning kujutatut eraldavat barjääri, püüdes kogu vähese allesjäänud jõuga end kinnisest ruumist välja rebida nagu del Caso trompe-l’oeil kriitika eest pagev poiss, või ahmib kunstnik viimaseid hingetõmbeid enne langemist igavese kannatuse, kaotuse ja hirmu leekidesse. Olematu kontrast kunstniku määrdunud näo ja tausta vahel sulatab need üheks. Ainus, mis tekitab vaatajas lootust on puhas sinine silmavärv, mis loob kontrastse purpurse suuga taiesele keskpunkti. Töö tasakaal on selgelt paigast, rõhutatud on taiesest välja tungida püüdvat kätt, kuid sellele puudub piisavalt maskuliinne partner maali teises nurgas. Kunstnik on küll püüdnud tasakaalutust vältida, andes paremal kõrgemas nurgas paiknevatele juustele maali tumedaima ning selle kohal asetsevale tühjale ruumile tausta heledaima tooni, kuid eesmärgini jõudmata.

Ühise, karjuva, jälje jätab maalile diagonaalis alt üles jooksev joon, mis haarab nii punased sõrmeotsad, avali suu, silmadeta olematuks jääva nina, madala kortsudest vaevatud lauba, tumelillad juuksed kui ka oranži nurga. Seotud mulje annab maalile selle vastuoluline tonaalne mäng, mis peegeldub kunstniku näonahal ja taustal ning mille katkestab seesama kirjeldatud joon. Joon, millest vasakule jääb hele, valgustatud, kuid määrdunud näonahk ja tume taust ning paremale tume nahk ja tuleleeke meenutav taust. Võimalik, et tegu on sümbolitega peegeldamaks kunstniku meeltesegadust, millele annavad sisu kodumaaigatsus, kohatud armastus, reaktsioon totalitarismi ahelatele ja hirm sisemise tuhmumise ees oma 30. sünnipäeval. Või on tegu vaid meetodiga taiese tonaalseks tasakaalustamiseks? Ei tea. Igatahes loovad toonid pildi millestki, mille ühisnimetajaks on hüsteeriline esteetika.

Kunstniku hüsteeria viivad äärmusesse maali soojad toonid, millesse ta on suletud. Soojus, mille allikaks olgu äsja loojunud (maalitud 1954) Stalini päike, laagri hõõglambid või totaalne võim, on kunstniku enesesse neelanud. Lootust ei ole. Või kui on, siis tundub see tollel hetkel piisavalt kauge tuttavana, et loota. Või adub Sooster, et hüseeriline ruum on konstruktsioon ta enda ratsionaalse mõistuse viljadest – on ju sama värvi veri tema näpuotstel kui oranž “oreool” tema pea kohal, ehk on kunstnik hoopis äratatud dogmaatilisest unest ning seepärast ka karjatanud. Kunstniku enda sõnade järgi oli tema eesmärk tunda midagi sarnast surijale ning seda maaliga edasi anda. Kuid miks kasutada selleks pastelseid sooje toone ning näolappi, mille üks silm on ereda valguse tõttu kissitama sunnitud? Võib-olla nägi Sooster surmas vabanemist. Vabanemist, millele eelneb hüsteeriline hirm muutuste ja endise kadumise ees.

“Hirmu” pildi sisu ja taust

Maali süžee aluseks on Soosteri kogemused Põhja-Kasahstani vangilaagris. Taiese loomise ajaks on ta laagris veetnud neli aastat ilma igasuguse vabanemislootuseta ängistuses. Ängistuse totaalsus on ilmne ja võib-olla saatis see teda kogu ülejäänud elu. Vähemasti selline mulje jääb kunstniku abikaasa memuaaridest, kus kirjeldatakse Soosterit, kes end tähistaeva all puude külge sidus ning madalate pilvede all paduvihma ja äikest nautis.

Soosteri “Hirm” on ehe näide maalist, mida ei tuleks lugeda vaid omas ajas, vaid mis asetub samasse aegritta universaalsete teostega nagu Hannah Arendti “Origins of Totalitarianism” või ka tema kirjeldusega kurjuse banaalsusest. Sooster loob hoiatava sümboli totalitaarse võimu ahelaist ning nendesse vangistatud kunstnikust, kelle ülesanne on ühelt poolt õõnestad hegemoonilist tõde kandvat diskursust ning teiselt poolt näidata ühiskonnast väljajuuritud ja seaduste kaitse kaotanud üksikisiku kannatusi. Võib-olla viitavad sellele kunstniku katmata õlad ning katse haarata hoopis eredama tuleviku järele, mida sümboliseerib iga vaataja pilk nagu ka Soosteri sinised silmad, kuid mida takistab maali ja vaataja vahele jääv tähenduse barjäär, mis on veristanud kunstniku sõrmed.

Kuigi nägu hirmu ja kannatuse krampidest vaevatud, on kunstnik end kujutanud moonutamata. Kas tegu on kodanikuallumatusega, mis kannab sõnumit inimsuse säilimisest kunstnikus trotsiks totaalsele ideoloogiale või lootusest, mis on paigutatud armastatusse, kelle võimuses ei ole küll päästa kunstnikku, kuid inimelu, mis varem kunstniku identiteeti kandnud ning mis võib ühel päeval taastõusta.

Vaevalt üritas Sooster “Hirmu” siduda satiiriga või kedagi karikeerida. Kunstniku tunded on ehedad ning läbistavad vaataja, ilmselt mitte kohe, kuid pärast mõningat keskendumist. Miks muidu ta taiese üle hiljem uhkust tundis ning sarnaste tunnete ajel ka elu lõpus otsuseid langetas, otsides kohta iseendale ning tundes hirmu lootusetuse ning võimu totaalsuse ees.

Ülo Sooster “Hirm” (1984)

KASUTATUD MATERJALID

* NO65 NO99 Kunstikool, 12/15: Karje. 2013. https://www.youtube.com/watch?v=EX-RjTnaBMk. (1.05.2018) * Uustal, T. 2003. http://www.miksike.ee/documents/…/referaadid/ylo_sooster.htm. (1.05.2018)

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply