';

Daniel Tamm: Demokraatia arvudes – ühe teemandi lõputu lihv

Daniel Tamm: Demokraatia arvudes – ühe teemandi lõputu lihv

Hiljuti kõlas Poliitikalabori veergudel väide demokraatiast kui pühast lehmast, mille vastu hea tava kätt tõsta ei lase. Tõepoolest toimub suurem osa kaasaegse Lääne poliitilisest mõttest demokraatliku paradigma sees, ent mõistena on see sama lai kui vaieldav, mistap tasubki järgnevalt vaadata, kuidas ja miks demokraatia kui termini kallal käiakse. Täpsemalt on siin fookuses eeskätt demokraatia arvuline väljendus indeksite näol.

 

Ideoloogilisus demokraatia sees

Iga ajastu peab demokraatiat uuesti defineerima, sest ajaga selle tähendus teiseneb. Laias laastus võime küll pidada ennast Vana-Kreekast alguse saanud traditsiooni jätkajateks, kuid süvenedes selgub, et kaasaegsel demokraatial on toona kehtinud korraga tubli vaks vahet. Leidub ka arvamusi, et esimest ei olegi õige täisväärtuslikuks demokraatiaks pidada (Laane 2018). Igatahes on siin oluline see, et kuigi põhitõed võivad püsida, ei saa demokraatia kunagi lõplikult valmis. Sealjuures võib mõista soovi kujundada demokraatiat just oma näo järgi. 

Lisaks võimude lahususele, pluralismile, vabadele valimistele jms iseloomustab demokraatiat (vähemalt 21. sajandil) ka ihaldusväärsus, teatud positiivne kuvand. Keegi ei soovi olla rõhutatult mittedemokraatlik või ennast vähemalt sellisena turundada. Sõnapaar “rahvademokraatlik vabariik” leidub isegi Põhja-Korea ametlikus nimes. On iseasi, mida demokraatia all täpsemalt mõeldakse või mis selle tingimusteks seatakse ning siin avaldubki asja ideoloogiline aspekt. Selles mõttes oli Francis Fukuyamal (2002) õigus, et pärast külma sõja lõppu sai demokraatiast kõige mõõt, isegi kui väited ajaloo ja ideoloogia lõpust on liiast. Mõneti paradoksaalselt saab ideoloogia sellest alles õige alguse, kui tal õnnestub end kehtestada loomuliku ja enesestmõistetavana. Iseenda ideoloogilisuse eitamine on oluline osa ideoloogilisusest, samamoodi nagu ükski diktaator ei tihka end diktaatoriks hüüda.

Teisalt on ideoloogilisus demokraatia raames pigem tervitatav kui taunitav. Demokraatia eeldabki võimalike vaadete paljusust ja elujõulist opositsiooni selle taustal ei saa puutumatuks jääda ka demokraatia enda mõiste. Vähemalt kuniks pluralismist lähtuvad ka demokraatia määratlejad, andes endale aru sellest, et nad tegutsevad laiema paradigma sees ning ei saa luua “uut” demokraatiat, vaid avardada selle tähendusvälja, värsket välja valgustades. Sedasi on ühtlasi piiratud võimalus demokraatia mõistet lõpmatult laiaks venitada. Ka demokraatia alaliigid, mis võivad rõhuda näiteks konsensusele, kaasavusele jms, ei saa hüpata üle oma vundamendist – demokraatiast endast. 

 

Demokraatia-teemandi lugematud tahud

Öeldu taustal tasub kaaluda kujundit demokraatiast kui lugematute tahkudega ja pidevalt lihvitavast teemandist. Seda kolmel põhjusel. Esiteks kätkeb see kujund endas demokraatia juba käsitletud ihaldusväärsust. Teiseks illustreerib tahkude lõpmatu arv demokraatia mitmekülgsust, kusjuures eri tahud on selles seotud ning kokkuvõttes osa suuremast ja koherentsest tervikust. Sellest ka soov seda lihvida, et valgus langeks teisiti ning lihvijale meelepärasel moel. Kolmandaks iseloomustab lõputu lihvimine tõika, et demokraatiat tuleb igihaljuse huvidest pidevalt poleerida, et ta püsiks rakendatava ja relevantsena. Oluline on siin rõhutada, et lihvimine saab toimuda vaid pealispinnal ja pigem peenhäälestuse mõttes. Teemanti ennast see deformeerida ei tohiks. Samuti ilmneb, et vaatamata pidevale ja tasasele transformatsioonile on teemant siiski alati äratuntav, olgugi et üldpilt sõltub vaatluseks valitavast nurgast. Ühest avalduvad ühed tahud ja teisest teised, aga teemant kui selline on ikkagi üks. 

 

Tõde avaldub arvudes?

Demokraatiale saab läheneda nii kirjeldavalt (deskriptiivselt) (Schmitter; Karl 1991) kui ka arvude kaudu (normatiivselt). Teist teed esindavad erinevad indeksid (nt Freedom House, Polity IV ja EIU Democracy Index), mille valiidsus tulebki järgmisena kõne alla. Kuigi toodud indeksite metodoloogia, skaala ja mõõdetavad kategooriad erinevad üksteisest märkimisväärselt, iseloomustab neid kõiki soov tõlkida poliitilisi protsesse arvude keelde. Seda lootuses liikuda neutraalsema mängulaua poole, kus laetud nähtused on taandatud matemaatilisteks muutujateks. Ideoloogilisus avaldub siin seega seda ehedamalt. Näiteks võib kritiseerida Freedom House’i neokonservatiivset kalduvust (Giannone 2010) ning omamoodi kõnekas on seegi, et Freedom House’i vaatepunktist on vabadus ja demokraatia sünonüümid. Tagatipuks on kaheldav, kui pädevad on matemaatilised mudelid elu ennast esindama.

Samas, kui võtta sihiks lisaks demokraatia mõistmisele ka selle rakendamine (demokratiseerumine), ilmneb indeksite võlu. Nendega kaasneb nimelt võistluslik element. Võib öelda, et kui eri režiime kirjeldavad analüüsid aitavad selgitada, mida nende all silmas pidada, siis indeksid aitavad režiimidevahelisi erinevusi ilmestada ja konkreetsetes küsimustes välja tuua. Seejuures on indeksid otstarbekad vaid siis, kui neid kaalutakse konkurentsi ja mitmekesisuse tingimustes: me saame rääkida vaid demokraatia indeksitest, mitte ühest ja õigest indeksist. Lisaks tuleb eeldada nende läbipaistvust ehk avatud ligipääsu metodoloogiale. Isegi kui indeksid opereerivad näiliselt objektiivsemal tasandil, peegeldavad nad tõe ühte tahku, mitte tervikut. Ehk siis ettevaatlik tasub normatiivsuse osas olla, ent alahinnata ei maksa selle võimet reaalseid muutusi esile kutsuda.

 

Maailma mõtestamisest selle muutmiseni

Avalduda võivad need muutused nii ülevalt alla kui alt üles. Esimesel juhul oleksid esiplaanil riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, kes survestaksid indeksitele apelleerides mõnd mittedemokraatlikku toimijat. Kuid mulle näib, et indeksitest tõuseb rohkem tulu “alt üles” mudeli korral, kus riiki sunnib demokratiseeruma selle kodanikkond. Nagu ka Schmitter ja Karl (1991, 76) välja toovad, ei piisa demokraatia tagamiseks vastavatest institutsioonidest ega protseduuridest. Vaja on veel rahvast, kes oleks pädev kõrgeimat riigivõimu kandma. Rõhutud rahvas ei pruugigi teada, kuidas demokraatlik kord välja näeb ning mis otsast nende riik parasjagu käriseb. Seda perspektiivi võivad indeksid pakkuda (eeldusel, et rahval on neile ligipääs).

Näiteks võib mõni autoritaarne juht end samuti demokraatlikuks kuulutada, samas kui indeksid aitavad tema väiteid liistule tõmmata ning annavad ehk vastupanule alust. Sama teemat puudutab essees “Teaduslikustunud poliitika ja avalik arvamus” ka Jürgen Habermas. Selles jõuab ta järelduseni, et teadus on poliitikaga põimitav vaid juhul, kui sellest võidab rahvas, sest “teadlikustunud ühiskond saaks ennast täisealisena konstitueerida ainult sel määral, mil teadust ja tehnoloogiat vahendatakse elupraktikaga tema kodanike peade kaudu” (2002, 282). Tema sõnul läheb teadus asja ette siis, kui see pääseb kujundama avalikku arvamust, mitte ei jää tehnokraatia tasemele pidama. Sama kehtib ka demokraatia indeksite puhul, mis võivad pakkuda vajalikku pinda, et formuleerida demokraatiat taga nõudev argument.

 

Lõpetuseks

Demokraatlikust taustsüsteemist on täna pea võimatu välja murda. Ka alternatiivsete režiimide analüüs toimub tihti just selle pinnal (vt nt Linz; Stepan 1996) ning demokraatia sattumuslikkust on üha raskem aduda. Ent seda enam tasub olla valvas ideoloogiliste varjundite osas, mida demokraatias (kui omaette ideoloogias) eristada tuleb. Demokraatia (ja ka mõistete nagu võrdsuse ja vabaduse) kõrgete aktsiate taustal avaldub defineerimise käigus tähistamisprotsessis peituv võim, s.o võim muuta seda, kuidas me asjadest räägime (Reis 1993). Sestap on alati hea küsida, kes parasjagu demokraatiat kuidas määratleb ning miks ta võib seda nõnda teha. Kõrgendatud tähelepanu väärivad siin just demokraatia indeksid, mille arvulised väärtused, näigu nad kui tahes objektiivsed, esindavad siiski vaid ühte vaadet, mitte ainuõiget tõde. Kuid nagu selgus, on normatiivsusel oma väärtus ning kriitilisus ei pea küünilisusega päädima. Peamine on, et töö demokraatia-teemandi kallal jätkub. 

 

Kasutatud kirjandus

Fukuyama, Francis. 2002. Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev.

Giannone, Diego. 2010. “Political and ideological aspects in the measurement of democracy: the Freedom House case.” Democratization 17(1): 68-97.

Habermas, Jürgen. 2002. Teadlikustunud poliitika ja avalik arvamus. Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid, toim. Jüri Lipping. Tartu: EYS Veljesto Press, 268-282.

Laane, Karl Lembit. 2018. “Kaasaegse politeia visand. Samm demokraatlikuma Eesti poole.” Vikerkaar 10-11: 138-159.

Linz, Juan J. & Stepan, Alfred. 1996. Problems of Democratic Transition and Consolidation. Baltimore & London: The John Hopkins University Press.

Reis, Carlos. 1993. Towards a Semiotics of Ideology. Berlin, New York: Mouton de Gruyter.

Schmitter, Philippe C. & Karl, Terry Lynn. 1991. “What Democracy Is… and Is Not.” Journal of Democracy 2(3): 75-88.

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply