';

Holger Sooster: Esmaspäev riigiteadlaste ridades

Holger Sooster: Esmaspäev riigiteadlaste ridades
Autor: Holger Sooster

 

“Saaks vaid õhku” vasardab peas. Ent hingetuks ei võta mitte hoone tuledes särav fassaad, vaid kõrgus merepinnast. 45-kraadine tõus eraldab riigiteadlasi tsiviliseeritud maailmast, mistap õhk on siin hõredam. Asja ei tee paremaks ka järgmisena kopsudesse tungiv sigaretisuits, mida toodavad täpselt suitsetamist keelavate siltide all tossavad kolleegid. Sisenedes kerkib valvelaua tagant administraatori pea. Etiketi tundmata noogutan ning järeldan järgnevast vaikusest, et kvalifitseerun edasi astuma.

Fuajees on seis juba lärmakam. Üksteise võidu esitavad poliitikuhakatised siin oma arvamuse pähe eile raadios kuuldut, tublimad on terve “Olukorrast riigis” transkriptsiooni pähe õppinud ning pälvivad seda suurema aupaiste. Õhus seguneb auahnuse hõng enesearmastusega. Ilmselt on H&M-i pintsakusektsioonis aset leidnud allahindlus, kuna kummis rindu katavad väljapeetud hilbud, mis ometi päris täpselt ei istu. Küllap nägi see kõik partei noortekogu juhi seljas sulnim välja, ent seniks petab omad ära.

Algamas on esimene loeng, pingiread täituvad ning auditoorium sumiseb peagi saabuva tunnikontrolli ootuses. Meri loksub põlvekõrgusel siingi. “No ja ma suuremat lugeda ei jõudnud, aga vaata, ma tegelt umbes tean niigi, Äripäevas oli ka kunagi midagi sellega,” kostub paar rida eespoolt. Veerand tundi hiljem valitseb juba vaikus, mida rikuvad vaid põrandale tilkuvad higipiisad, samas kui paber häälekate haritlaste ees püsib endiselt puhas: väidetav vaimuvalgus on kui peoga pühitud. Jõuan juba rõõmustada, et seda vaatemängu saan tõenäoliselt nautida ka tulevasel nädalal.

Vahetunnis viib tee raamatukokku, kus tolmukiht küll liikumist takistab, aga lõpuks leian siiski tee poliitikafilosoofia riiulini. Selgelt on eristatav Piirimäe ainete kohustuslik lektüür, sest selle selgadelt võib veel üksikuid sõrmejälgi leida, ent ülejäänu on ilmselgelt unustusse vajunud. Tähelepanu äratavad ka eksemplarid, mille kaanelehed näivad räsitud, samas kui poognad on sama jäigad kui trükist tulles. Ehk on mõni eesrindlikum õppur leidnud endas julguse teos välja laenutada ning toda natuke kotis ringi tarinud, maldamata väärt raamatut siiski avada. Mu sammud kajavad riiulite vahel vastu ning keerutavad tolmu veelgi üles, köhahoog lõhestab kopitanud õhku.

Silmiavavaks osutub ka järgmine aine. Õppejõud viskab alustuseks õhku küsimuse, mis jääb sinna kauaks rippuma. Talle halastab viimaks täna eriti julge mustriga triiksärgi valinud isend, kelle repliik ei päde küll mitte ühestki otsast, aga on kuuldavale toodud nõnda meisterliku üleolevusega, et peab asja praegu ära ajama. Õrna muigega, mille tingib äsja sisse kasseeritud kujuteldav sotsiaalne kapital, jätkab ta arvutis kinopiletite valimist. Järgmise etteastena maaldib püüdlik õppejõud tahvlile tabeli, pilgutab korraks auditooriumile silma, ning paigutab sinna muutujad. Maailm ongi mõtestatud ning asjad arusaadavaks tehtud, tudengkond teeb tahvlist pilti ja naeratab õndsalt. Nüüd mõistavad nemadki, kuidas asjad siin ilmas käivad ja on valmis seda kuulutama igaühele, kes vähegi kuulata jaksab. Mõttetööst räsitud õppejõud kehitab aga õlgu, tema on oma töö teinud ning tund lõppeb seal. Tudengid voolavad taas koridori. Sinna jään seisma minagi.

Kuniks keegi haarab mu varrukast ja pistab ühte pihku pastaka ning teise reklaamlehe. “Meil on sihuke eesrindlik värk, vaata majandus on ikka peamine, pikk plaan ja nii, ettevõtlust on vaja,” saan teada. Näen endal peatumas teisigi meelaid pilke, ilmselt haistavad lihtsat saaki. Lubadused kõrgematest palkadest ja madalamatest maksudest kostuvad aina lähemalt. Heausklikuna kasutan samas võimalust osakonna kohta uurida. Pärin lähenejatelt, mida poliitikateadus endast õigupoolest kujutab või et kuidas säärases emotsioonidest nõretavas valdkonnas teadust ikkagi tehakse? Näib, et olen tabanud hella kohta. Muist kõnetatavatest peavad paremaks pageda, üks pomiseb siiski vastu, et “meil on ikka mudelid ja arvud, kõik puhas matemaatika tegelikult.” Nojah, ju siis, mõtlen ma ja asun järgmist klassiruumi otsima.

Päevale paneb punkti seminar – viimaks ka natuke sisulist arutelu. Või siiski. “Me peame siin natukene kaugemale vaatama,” kõlab esimene väide. Pärast aplausi lõppu järgneb sellele “oluline on ikkagi kesktee leidmine”. Ovatsioonid kõlavad taas. Veel saab kuulda, et Euroopa Liit koosneb rahvusriikidest ja et NATO-l on viies artikkel, nagu ka seda, et “asjad sõltuvad vaatenurgast”. Lõpusirgele jõuab seegi informatiivne õppetund ning aeg on kodutee jalga alla võtta. Mõttes arvutan, et olen tänasega kuus ainepunkti juba teeninud, sest neid jagatakse siin vähemalt heldelt. Tõesti, omad kiiksud siinsel rahval on, kuid midagi sümpaatset leidub neis siiski – kui vaid siin kehtivate mängureeglitega sina peale saaks. Humanioras käivas asjalood sootuks teises taktis. Teadjamad tudengid seavad juba sammud õllekruusi suunas, et selle taga maailma asjad värskete teadmiste valguses veel korra üle vaadata, aga see jäägu mul juba teiseks korraks.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply