';

Euroopa Liidu identiteedi kontseptsioon ja selle mõju välispoliitilisele diskursusele EL – Valgevene vastuseisu näitel

Euroopa Liidu identiteedi kontseptsioon ja selle mõju välispoliitilisele diskursusele EL – Valgevene vastuseisu näitel
Autor: Roman Zolotarjov
Pilt: https://www.schengenvisainfo.com/

Kaasaegsed rahvusvaheliste suhete koolkonnad (konstruktivism, feminism) pööravad aina rohkem tähelepanu identiteedi mõistele, kusjuures identiteeti käsitletakse mõjufaktorina. Samas pole identiteedi kontseptsiooni siiani konkreetselt määratletud ning tegemist on dualistliku nähtusega. Ühest küljest  kasutavad asjatundjad seda mõistet, et põhjendada oma  käsitlust rahvusvahelisel areenil toimuvatest sündmustest, teisest küljest aga nõuab identiteet ise süsteemsemat ja sügavamat analüüsi ning seletamist.

Rääkides Euroopa Liidu poliitikast (siinkohal pole erilist vahet, kas tegemist on sise- või välispoliitilise diskursusega, kuna mõlemad mahuvad ühte teoreetilisse raamistikku) pole võimalik eirata “Euroopa identiteedi” mõju. Ta on eraldiseisev sui generis, ehk olemus, mida meie oleme harjunud nimetama “Euroopa identiteediks”, ehkki pole tõenäoliselt mitte midagi muud kui Euroopa Liidu liikmesriikide identiteetide kogum. Omavahel kooskõlas olevad identiteedid moodustavad ühise süsteemi – raamistiku, mille kaudu saame vaadelda poliitilisi nähtuseid. Tänu identiteedi potentsiaalsele mõjule on kriitiliselt oluline seda õigesti analüüsida, kasutades selleks otstarbekaid tööriistu ja leides sobivat teoreetilist tausta. Identiteeti on vaja vaadelda kui terviklikku süsteemi, mille tasanditel kindel positsioon, kuid kus eksisteerib ka nendevaheline sõltuvus. Sümboolse interaktsiooni vaatenurgast võimaldab selline lähenemisviis uurijatel jõuda sügavama arusaamani nähtuse loomusest, panustades samaaegselt ka rahvusvaheliste suhete uurimisse. Seega jõuame konkreetsete näidete kirjeldamiseni.

Euroopa Liidu identiteet on väärtustel põhinev kontseptsioon, seda tunnistavad nii teoreetikud kui ka otsuseid vastu võtvad poliitikud. Näiteks Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyent rõhutas Euroopa Parlamendi plenaaristungil oma kõnes,et “[õigusriik] on võtmepunkt nende väärtuste kaitsmisel, millel põhineb meie liit. Demokraatia, vabadus, võrdsus ja inimõiguste respekteerimine” (Euroopa Parlament, 2021). Selles lauses leiame põhimõtteliselt kõik väärtused, mis Euroopa identiteeti defineerivad.

Kaks peamist väärtust, mis mõjutavad EL-i välispoliitilist diskursust, on demokraatia ja inimõigused. Huvitaval kombel nõuab identiteedi praktiline implementeerimine mõlemat: mittedemokraatlikes riikides pole võimalik efektiivseltinimõigusi tagada (Mattiisen, 2014: 96). Samas ei saa ka väita, et nad on “universaalsed” väärtused. Demokraatia ja inimõigused on ilmtingimata üliolulised Lääne maailmas elavatele inimestele, kuid nende olulisus põhineb suurel määral lääne tsivilisatsiooni interpretatsioonil (lähtume siinkohal Samuel Huntingtoni paradigmast). Üldjuhul me väärtustame demokraatiat ja inimõigusi, sest nad on lahutamatu osa meie tsivilisatsioonist, meie maailmavaatest, lõpuks meist endist. Huntington oli veendunud, et Lääs on selline, nagu ta on, tänu antiikaja pärandile, lääne kristlusele, religioosse ja ilmaliku võimude lahususele ning nendega kaasnevale individualismile (Huntington, 1996: 103-107). Ühel või teisel moel kujundasid need tegurid Läänt ja meie väärtushinnanguid, mis mõjutavad omakorda täna meie käitumist ja otsuseid – sealhulgas välispoliitilises valdkonnas.

Samas ei eksisteeri identiteet vaakumis, selle mõju avaldumiseks on vaja kindlat platvormi, ühist dokumenti, mis reguleeriks välispoliitilist diskursust ja tagaks identiteedi väärtuse. Euroopa Liidu tasandil täidab sellist rolli EUGS (European Union Global Strategy), mis kujutab endast välispoliitika arengu strateegiat. Selle aluseks on liikmesriikide ühine arusaam väärtustest, mis potentsiaalselt saaksid tagada julgeolekut ja heaolu (Pischikova, Piras, 2017: 104). Nendest väärtustest lähtudes võtab Euroopa Liit otsuseid vastu ka välispoliitilises valdkonnas: ühest küljest  avaldub seega niinimetatud võimu teine pale, teisaltaga mängib EL normatiivse võimu rolli. EL-i välispoliitika toob kaasa norme, millega teised rahvusvahelised toimijad peavad arvestama. Seda on võimalik vaadelda EL-Valgevene läbirääkimiste näitel. Valgevene poliitiline juhtkond, kes ei austa  inimõigusi ega demokraatia mõistet, ei leia toetust Euroopas, samas tasub kindlasti Valgevene opositsiooniga läbirääkimisi pidada, mitte neid veel enam isoleerida (Mattiisen, 2014: 89-91).

Valgevene diskursus muutub üha teravamaks praegu, kui lõhe Euroopa väärtuste ja tegeliku Valgevene olukorra vahel suureneb. Demokraatia, vähemalt politoloogia valdkonnas, on küll multifunktsionaalne termin, kuid ka temal on teatud piirid olemas. Demokraatia oma laialt levinud tähenduses eeldab võimuvahetust – seda valimiste tulemusena. Kui Euroopa Liit ei tunnusta valimiste tulemuste legitiimsust, pole võimalust tunnistada ka riigi “liidrit”, mis tekitab vastuseisu kahe rahvusvahelise toimija vahel. Väärtustel põhinev (välis)poliitika nõuab inimõiguste tunnustamist – EL ootab ka Valgevenelt oma kohustuste täitmist (Euroopa Parlament, 2021).

Samas seab ka üldine pinge Euroopa Liidu-Valgevene diskursuses väärtuspõhise välispoliitilise mudeli küsimärgi alla. Näiteks hiljutine piirikonflikt, milles osalevad mitte kompetentsed ametid, vaid tsiviilisikud kolmandatest riikidest (peamiselt Iraagist, aga ka Süüriast ja Türgist). Migrantide kasutamine oma eesmärkide saavutamiseks on vägagi silmakirjalik poliitiline samm ja põhimõtteliselt inimsusvastane kuritegu. Kuid ka teise osapoole käitumist ei saa väärikaks pidada: isegi kui puudub võimalus põgenikke vastu võtta, ei tohi kasutada veekahureid, kui õues on külm november. Sellise käitumise tulemusena hakkab Euroopa Liitparatamatult kaotama oma identiteedi tausta. Inimõiguste austamine – kas Euroopa Liidu sees või Poola-Valgevene piiril on tõenäoliselt sama väärtus, mille taga on samad põhjused ja eesmärgid. Inimõigustel põhinevat poliitikat pole võimalik pärssida perifeerias, öeldes, et leidub kohti, kus “universaalsed” kontseptsioonid pole enam niivõrd “universaalsed” ja nendest saab loobuda. Euroopa Liit peab taaskord tõestama, et Euroopa identiteedi mudel töötab, et selle kasutamisel on teatud eelis olemas. See ongi “Euroopa identiteedi” mõiste keskne väärtus, mille eest tuleb seista nii Brüsselis kui ka liikmesriikides. Kõik me oleme ühe ahela osad.

Inimõiguste austamine – kas Euroopa Liidu sees või Poola-Valgevene piiril on tõenäoliselt sama väärtus, mille taga on samad põhjused ja eesmärgid.

Kokkuvõtvalt ütleme, et identiteet on mitmekülgne nähtus, mis hakkab mängima aina suuremat rolli rahvusvaheliste suhete teoreetilises ja praktilises diskursuses. Euroopa Liidu identiteet on sui generis – ta koosneb paljudest identiteetidest, mis on omavahel seotud tänu ühistele väärtustele. Nendeks väärtusteks on demokraatia ja inimõigused –  olulisemad tegurid Lääne tsivilisatsiooni toimimiseks, mis pärinevad meie ajaloolisest kogemusest. Identiteeti on vaja poliitiliseks toimimiseks – väärtustel põhinev välispoliitika (nt EUGS raames) võimaldab Euroopa Liidul edukalt teostada oma normatiivset võimu, aga toetab ka EL-i jätkusuutlikkust.

Üheks oluliseks välispoliitiliseks valdkonnaks on EL-Valgevene diskursus, kus vaidlused toimijate vahel muutuvad aina teravamaks. Valgevene-Poola piiril toimuv konflikt on üks näide sellest, kuidas väärtused,inimõigused ja demokraatia muutuvad tööriistadeks poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Loomulikult nõuab see konflikt eraldiseisvat lähemat uurimist, kuid juba praegu on selge, et see mõjutab otseselt “väärtustel põhineva” identiteedi mudelit. Kui Euroopa Liit tahab kinnitada oma meetmete õigsust ja jätkusuutlikkust, peab ta leidma uusi lahendusi konfliktide reguleerimiseks. See omakorda nõuab ka meie sekkumist.

 

Kasutatud allikad

  1. Arana, Arantza Gomes. 2019. “EU identity in a Westphalian and Multicultural Context” Cuadernos Europeos de Deusto 2: 269 – 285
  1. European Parliament. 2021. “European parliament resolution on the situation in Belarus after one year of protests and their violent repression”, 6. oktoober, https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/RC-9-2021-0482_EN.html (külastatud 28. november)
  1. European Parliament, 2021. “The rule of law crisis in Poland and the primacy of EU law”, 19. oktoober, https://multimedia.europarl.europa.eu/en/the-rule-of-law-crisis-in-poland-and-the-primacy-of-eu-law-council-and-commission-statements_I212308-V_v (külastatud 31. oktoober)
  1. Huntington, Samuel P. 1996. Tsivilisatsioonide kokkupõrge. Moskva: ACT kirjastus
  1. Mattiisen, Mariita. 2014. “Euroopa Liidu identiteedi kujunemine ja roll Valgevene- suunalise välispoliitika diskursuses” Acta Politica Estica 5: 79-101
  2. Pishchikova, Kateryna, Piras, Elisa. 2017. “The European Union Global Strategy: What Kind of Foreign Policy Identity?” The International Spectator 52(3): 103-120

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply