';

Euroopa rahvuse kontseptsiooni muutumine

Euroopa rahvuse kontseptsiooni muutumine
Autor: Kristel Jakobson
Alates Prantsuse revolutsioonist on Euroopas domineerinud rahvusriigid, kuid tänu mitmes valdkonnas omavahel lõimunud Euroopa Liidu riikidele on tekkinud küsimus ühe suure Euroopa riigi võimalikkusest. See aga nõuaks ühtsustunnet erinevatest riikidest pärit inimeste vahel, keda uue riigi tekkel peaks ühendama ka ühine rahvus – euroopa rahvus.

Rahvust mõistetakse erinevalt. Näiteks Johann G. von Herderi lähtub kultuurilisest vaatevinklist, mis defineerib rahvust kui inimgruppi, kes omab oma isiksust (ingl personality; Crowder 2004: 108). Herder jätab Isaiah Berlini sõnul välja poliitilise tahu, kuid konkreetselt euroopa rahvuse mõiste suhtes see takistuseks ei ole – poliitiline koostöö riiklikul tasandil toimib ning rahvuse kujunemisel ei mängi poliitika teatud hetkest enam rolli. Arvan, et Euroopa Liidu puhul see nõnda on, sest valitseb valdavalt poliitiliselt ühtne arusaam ametnike ja poliitikakujundajate tasemel, kuid puudub sama rohujuure tasandil erinevates liikmesriikides (Raines, Goodwin & Cutts 2017: 8). Viimasest peakski euroopa rahvus alguse saama, sest ühtse Euroopa idee algab inimeste endi huvidest (Verhofstadt 2006: 12). Väidan, et Euroopa rahvuse mõiste on kujunemas, kuid mitte kiirelt.

“Inimesed ei näe Euroopa Liitu enam ainult helgetes toonides ning Euroopa elanike erinevusi tunnetatakse aina enam kui sarnasusi.”

Üks viis eristamaks inimese rahvust on tema kodakondsuse järgi. See liidendab inimese konkreetse rahvuse osaks, mis on rahvusvahelise õigusega tunnustatud ja kuulub rahvuse juurde, väidab Habermas (1990: 496-497). Rahvusvaheline õigus ei tunnista Euroopa Liitu kui riiki või rahvust, kuid ometi omatakse on kodakondsustega kodanikke. Euroopa Liidu kodaniku mõiste on sätestatud samanimelises seaduses, mis nimetab kõiki Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke ka Euroopa Liidu kodanikeks (Riigi Teataja 2002). Ometi ei ole rahvust eestikeelses dokumendis mainitud. Seega saab öelda, et Euroopal on rahvas kodakondsusega kodanike näol juba olemas (511,8  miljonit elanikku; Eurostat, 2017), kuid rahvusega on lood keerulisemad.

Kuna Euroopa kodanikud on ka oma kodumaade kodanikud ning tunnistavad end üldiselt ennekõike sealse rahvuse esindajatena, ei tunnetata vajadust millegi enama järele – kaks de facto kodakondsust on piisavalt palju ning inimesed ei tundu nägevat vajadust tituleerida end kahe rahvuse esindajaks, isegi kui üks neist oleks euroopa rahvus. Seda tõestab ka aasta eest läbi viidud uurimus, mis tõdes järgnevat: 54% Euroopa elanikest leiab, et nende riigil oli parem 20 aastat tagasi ilma liidus olemata (Raines, Goodwin & Cutts 2017: 21). Taolise hoiaku esilekerkimine tõestab, et inimesed ei näe Euroopa Liitu enam ainult helgetes toonides ning Euroopa elanike erinevusi tunnetatakse aina rohkem kui sarnasusi. Nõnda saab järeldada, et Euroopal on justkui kodakondsusega rahvas olemas, kuid see koosneb mitmest väga erinevast rahvustest ning euroopa rahvust kultuurilises võtmes, mida rõhutab Herder, domineerivalt tekkinud ei ole.

See toob esile järgmise küsimuse: kui Euroopa kodakondsust ei saa määratleda kultuuriliselt ühise rahvuse kaudu, siis mille alusel seda teha? Margaret Canovan väidab, et rahvus on endast teadlik ühtehoidev grupp (Piirimäe 2006: 27). Euroopa liidu kodanikud on endast küll teadlikud (teostatakse oma võimu Euroopa kodanikena nt Euroopa Parlamendi valimistega), kuid ühtehoidmisega on lood keerulisemad. Paljudes küsimustes on kodanikud endiselt eri meelt. Seda on kogetud viimase sajandi jooksul korduvalt, kuid üks eredamaid vastuolusid leidis aset 2004. aastal Euroopa Liidu põhiseadusehääletusega. Endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt (2006: 12), kes oli üks idee eestvedajatest, tõi sarnase küsimuse Euroopa ühtsusest esile seoses Euroopa Ühendriikide ideega, mis ei leidnud toona ükshäälset liikmesriikide poolehoidu. Euroopa Liidu liikmesriikide erimeelsused liidus olemise ja selle tuleviku suhtes on kindlasti üheks probleemiks euroopa rahvuse kujunemisel. Kuigi Euroopa Liit on korduvalt tõestanud oma võimekust langetada otsuseid, tundub see veel täiendavat lihvi vajavat.

“…nimetatud väärtuseid tajuvadki enim sisserändajad maadest, kus need esiplaanil ei ole, põliselanikud võtavad neid aga iseenesestmõistetavalt…”

Kuigi väidan, et euroopa rahvus ei kujune hetkel kiirelt, ei saa väita, et seda üldse ei toimu. Kui seni olen lähtunud kohalike elanike vaatevinklist, rõhutanud rohujuure- ehk kohaliku kodakondsusega indiviidi tasandi olulisust, siis tegelikult on antud küsimuses mängus ka n-ö välised tegurid, sest ühtegi poliitilist olukorda ei ole võimalik võtta tänapäeval kui ceteris paribus situatsiooni. Tänase seisuga kuuluvad Euroopasse selle poliitilise tähenduse järgi 28 liikmesriiki. Türgi, Venemaa, Gruusia ja paljud Lähis-Ida (geograafiliselt lähedased) riigid jäävad rahvuse küsimuses välisteguriteks, kel on ometi Euroopa rahvuse kujunemisel oma rolli.

Väidan, et euroopa rahvus on tekkimas Euroopas elavate inimeste keskele peaaegu et märkamatult. Sellele ideele on praktilist tähendust andmas inimesed hoopis teiselt poolt Euroopa piiri. Euroopa kodanik ei teadvusta endale iga päev euroopa rahvuse ideed, sest see on olemas riiklikul tasandil. Mitu põlvkonda samas riigis elanud kodanik ei lase oma (rahvus)riigi ajaloolisest mälust ja pärandist lahti ka saja aasta möödudes, kuid sisserändajad on seda altimad tegema: olgu nendeks eelmisel sajandil sündinud vene rahvusest migrantide järeltulijad, kes elavad tänapäeva Ida-Euroopas, või viimastel aastatel Süüriast ja mujalt Lähis-Idast sisse rännanute järgmine põlvkond Kesk- ja Põhja-Euroopas. Põline eestlane või prantslane üldjuhul ei taipa end esimesena tunnistada eurooplase kui rahvuse esindajana, sisserändaja aga küll.

Siin tuleb mängu küsimus identiteedist, mis on keskne kindlat kuju võtmata rahvuse kujunemisel.  President Toomas Hendrik Ilves (2009: 1072) määratleb Euroopa identiteeti mitte rahvusliku identiteedi hülgamise (millele 21. sajandi rahvusriigid kindlalt vastu seisaksid), vaid valgustusajastu ühiste väärtuste kaudu – demokraatia, õigusriik ja inimõiguste austamine. Rõhudes enam sellistele Euroopa riikide kodanikke ühendavatele aspektidele ning jättes kõrvale riikide rahvuslikud eripärad, on võimalik ühiselt pinnalt edasi liikuda euroopa rahvuse vaste leidmiseni. Eelpool nimetatud väärtuseid tajuvadki enim sisserändajad maadest, kus need esiplaanil ei ole. Põliselanikud võtavad neid aga iseenesestmõistetavalt ega oska neis enam midagi revolutsioonilist ega harukordset näha. Vahest oleks aeg meenutada?

“Kuna tänases Euroopa Liidus figureerivad rahvusriigid, on sealsed kodanikud liiga kindlalt kinni oma rahvuses ning uue tekkeks justkui ruumi ei ole. “

Nõnda on Euroopa Liit olukorras, kus Francis Fukuyama (2009: 319) kirjeldatud “sulatusahju meetod” on siinmail matkimatu, sest Euroopa identiteedi rahvuslikku teadvust ei ole saavutatud. Ameerikas (küllaltki) edukalt toiminud meetod ei ole Euroopas kanda kinnitanud. Aina enam tunnetavad euroopa identiteeti siia sisserännanud või olude sunnil migreerunud inimesed, mitte Euroopas sajandeid elanud n-ö kohalikud. Olude sunnil migreerunuid saab käsitleda näiteks 20. sajandil Nõukogude Liidu ümberasustamise poliitikaga Eestisse suunatud venelasi, kes peale taasiseseisvumist ei naasnud kodumaale, vaid jäid Eestisse. Siin valitsenud poliitika ning ajaloolise mälu tõttu ei tundnud nad end Eestis koduselt, kuid näevad suure tõenäosusega potentsiaali pigem Euroopas kui lihtsalt väikeriigis nimega “Eesti”. Kui eestlane hoiab endiselt kinni oma juurtest, kultuurist ja kipub vastandama seda Euroopa pakutavale, võiks siinne vene juurtega kodanik leida pigem võimaluse ennast teostada Euroopa Liidus tervikuna ning identifitseerida end pigem vene juurtega eurooplasena.

Kokkuvõttes on tee euroopa rahvuse idee jaoks küll sillutatud, kuid sellel käia pole kindlasti kiire teekond. Kuna tänases Euroopa Liidus figureerivad rahvusriigid, on sealsed kodanikud liiga kindlalt kinni oma rahvuses ning uue tekkeks justkui ruumi ei ole. Kuna rändekriis ja ka teised tõigad on Euroopa lähiajaloos suutnud erinevatest rahvustest inimesi jäädavalt Euroopasse suunata, on nende side kodumaaga siiski kergem katkema ning uue otsinguil võiks vasteks saada just euroopa rahvusega suhestumine.

Arvan, et sel teemal on hea arutelu tekitada, kuid varuma peaks ka kuhjaga kannatust, sest sellele küsimusele ei saa ei kiirelt ega konkreetselt vastata. Seega leian, et siin käsitletu puudutab vaid osa kogu temaatikasse puudutavast. Euroopa Liidu poliitikad ei tundu kuidagi soodustavat euroopa rahvuse mõistele sisulise tähenduse leidmist, mis laias laastus tähendab, et algatus eurooplaseks olemise kohta peaks tulema indiviiditasandilt. Brüsselis lahendatakse küsimusi supranatsionaalsel tasandil, kuid rahvus peaks olema (nagu Canovan seda sõnastas) endast teadlik ning Brüssel seda teadlikkust inimestesse juurutada ei saa; vahest ei peakski.

 

Kasutatud kirjandus:

Crowder, George. 2004. Isaiah Berlin: Liberty and Pluralism. Cambridge: Polity Press.
Euroopa Liidu kodaniku seadus, 2002, https://www.riigiteataja.ee/akt/229273 (külastatud 7. jaanuar).
Eurostat. 2017. “Population and population change statistics”, 31. oktoober, http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Population_and_population_change_statistics (külastatud 9. jaanuar).
Francis Fukuyama & Eva Piirimäe. 2009. “Identiteet, immigratsioon ja liberaalne demokraatia” Rahvuslus ja patriotsim: valk kaasaaegseid filossfilis võtmetekste,  toim. Eva Piirimäe, Triinu Pakk. Tartu: Tartu Ülikooli eetikakeskus, 9-55, 301-324
Habermas, Jürgen. 1996. Between Facts and Norms: Contributions to a Discourse Theory of Law and Democracy. Cambridge, MA: MIT Press, Appendix II.
Ilves, Toomas Hendrik, 2009. “Kes me oleme? Kus me oleme? Rahvuslik identiteet ja vaimne geograafia” Akadeemia, Eesti Kirjanike Liidu kuukiri Tartus 6 (243): 1067-1074.
Raines, Thomas, Matthew Goodwin & David Cutts. 2017. The Future of Europe, Comparing Public and Elite Attitudes. London: Chatham House The Royal Institute of International Affaires.
Verhofstadt, Guy. 2006. The United States of Europe. London: The Federal Trust.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply