';

Inglise euroskeptitsism derridalikus prismas

Inglise euroskeptitsism derridalikus prismas
Autor: Andres Reimann

Sissejuhatus

Suurbritannias viimastel aastatel eriti tormiliselt lainetav euroskeptitsism on saanud leheruumi üle Euroopa. Sestap on lahti võetud ning taas kokku pandud nii nähtust suunavad muutujad, nende ambitsioonid kui ka nähtuse enda praktilised ning teoreetilised alused. Just viimasele – arvan, et vähim uuritud, kuid ehk teema mõistmiseks olulisimale (teoreetilisele) suunale – käesolev essee keskendubki. Aktuaalne võiks teema olla ka eesti lugejale, kuna: 1. Inglise euroskeptitsismi sisuga täitev tunnetus rahvuslikust identiteedist on viimase Eurobaromeetri uuringu kohaselt Euroopa Liidu keskmisest kõrgem ka siin.  2. Derridalike vahenditega oleks (kriitiliselt) imelihtne avada ka Eestis meediaväljaannete külgedel vahutavad ning kirgi kütvad “rahvuse” ja “kultuuri” mõisted (Eurobarometer 2017; Jones 2013). Seega võib ka kummagi riigi euroskeptikute võrdlemisel leida nii mõningaidki sarnasusi.

Ometigi on essee keskmes euroskeptitsism Suurbritannias. Termini määratlemiseks kasutan Cardiffi Ülikooli professor R.W. Jonesi selgitusi: tegu on nähtusega, mida ja mille liikmeid iseloomustab: a) soov hääletada liikmesriigi Euroopa Liidust lahkumise poolt; b) iga Euroopa Liidu arengu kahtluse alla seadmine ning c) toetus parempoolsetele erakondadele nagu näiteks Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) (ibid). Mõtestamaks lahti inglise euroskeptitsismi teoreetilised alused, rakendan essees teistest enam prantsuse mõtlejate Jacques Derrida ja Michel Foucault’ (kelle käsitlust rakendamata jääks Derrida tööriistade kaal alla oma potentsiaalile) poolt välja töötatud teooriaid Euroopast, tähistajate keelesisesest liikumisest ning tõest kui võimust. Essee tees on järgmine: euroskeptitsism näitab end keelesiseses mängus olemuslikult – ajaliselt ja ruumiliselt – püütud, kohale jõudnud, kinnistunud tähistajana, projitseerides end ühiskonnas sotsiaalset ebavõrdsust peitvana. Siit saame omakorda võimaluse näha lainetavas euroskeptitsismis viidet tõde kandvale neoliberaalsele hegemoonilisele ideoloogiale.

Analüüs

Traditsiooniliselt kirjeldatakse inglise euroskeptitsismi ajaloolis-kultuuriliste kujunditega nagu eripärane õigussüsteem, mitmekesine poliitiline süsteem, 50 kilomeetrit vett mandri ja saare vahel ning aastatuhanded rivaalitsemist ja sõda (Spiering 2015). Kahjuks on kõik mainitud tunnused struktuurilt liikumatud ning seega ei võta kaasa mõtet euroskeptitsismile omasest ajaloolisest muundumisest, ümberkujunemisest. Muidugi ei ole riikide-/regioonidevahelised sõjalised konfliktid ega geograafilised iseärasused harvad ka mandril – seejuures küündib Ühendkuningriigile omase kõrge euroskeptitsismi näiduni vaid Kreeka, mille seosed analüüsitava nähtusega paiknevad tõenäoliselt riigi majanduse seotuses troika (Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank, Rahvusvaheline Valuutafond) kasinusmeetmetega (Eurobarometer 2017).

Vaatamata traditsiooniliste kujundite suhteliselt kasutule rollile saksa või prantuse euroskeptitsismi analüüsis, vastavad need küsimusele Euroopa Liidu ning Suurbritannia suhtest. Nimelt peidab Euroopa Liit endas Suurbritannia jaoks Maurice Blanchot’ “teise” (l’autre) kontseptsiooni. “Teiseks” nimetatakse siin “radikaalselt erinevat, olemuslikult võõrast ning absoluutselt singulaarset” (Maiste 2013: 49) . Vaatamata “teise” kohtamisele, nägemisele ja tundmisele igavesti vahemaalt, on ta euroskeptiku jaoks tähistaja. Mida aga euroskeptik ei mõista/mõista ei taha on “teise” (eelkõige tulenevalt Derrida presentsusprobleemist) reaalne, nii ajaline kui ka ruumiline fikseerimatus, tabamatus. Ta asub kohata tulevikus, mida valitseb puudulikkus (ibid). Nii pannakse alus lõhele identiteedis, luuakse vastandite paar – Euroopast ning Suurbritanniast saavad osapooled Derrida binaarsete opositsioonide jadas. Inglise rahvuslik identiteet asetatakse kontrastiks Euroopa ajaloolisele différance’ile (Derrida 1978).

Teine euroskeptikute seas levinud argument Euroopa Liidust lahkumiseks taandub majanduslikult mõistlikule käitumisele. Täpsemalt viitab ka suur osa Brexiti toetajaist oma loosungites Liidust lahkumise järel “kuldvihmana” langevale majanduslikule edule (Kirk 2017). Loomulikult on tegu arutelukohaga, kuid lahkumisotsuse langetamiseks tundub  puhtmajanduslik pind liiga libe. Esiteks puudub Ühendkuningriigil veel tänagi konkreetne plaan Brexiti-järgseteks tegevusteks. Brexiti pooldajad on küll võimaliku alternatiivina kirjeldanud Norra-sarnaseid kahepoolseid leppeid (ka Norra täidab kõiki Euroopa Liidu siseturu reegleid ning see tagabki talle ligipääsu ühisturule), arvestamata/tunnistamata nende potentsiaalset kõrget kulu Ühendkuningriigile ning unustades idee Euroopa ühtsest turust, mis peaks bilateraalsed kokkulepped varjusurma jätma (Poliitika.guru 2016). Teiseks paigutub suurem osa Brexiti toetajaist ideoloogilisel spektril paremale poolusele, mis jagab pinda turukapitalismiga, mis on omakorda partituur Euroopa Liidu orkestris. Seega on euroskeptitsismist õige rääkida mitte majanduse, vaid nagu ka eelpool mainitud, ennekõike rahvusliku identiteedi taustal. Seega jõuame taas Derridani.

Suurbritannias kuulub tõe võim rahvuslikku identiteeti kandvale neoliberaalsele hegemoonilisele ideoloogiale (kandes seega endas nii inglise identiteeti kui ka turukapitalismi), mille põhisõnumiks on parlamendi kaotatud suveräänsus. Keeleliselt peaks kumbki osapool siin toimima tähistajana vabas mängus, häirimatult liikuvana ning püüdmatuna. Ometigi kannab kumbki ümberkaudseid tähistajaid peitvat tegurit, rakendudes edaspidi dominatsiooni (realiseerimise) strateegiana. Ilmse näitena mõjuvad UKIPi, aga ka Konservatiivse Partei euroskeptikutest esindajatekoja fraktsiooniliikmete vastused ühiskondlikke vastuolusid ning sotsiaalseid probleeme puudutavatele küsimustele ning üldjuhul puudulik kriitiline reaktsioon avalikkuselt.

Peitmise objektiks (1) on nii ühiskonnast peegelduv sotsiaalne ebavõrdsus kui ka mandri ning saareriigi ühised juured (nt õigusriiklik-demokraatlik teleoloogia). Kuna tegu on foucault’liku hegemoonilise süsteemiga, mis kannab endas tõe (ja “lõplik” tõde on ometigi hegemooni poolt ersatsfikseeritud) võimu, peab üks osapooltest olema ruumiliselt ning ajaliselt haaratud, püütud, kohale naelutatud (2) – antud kontekstis on selleks rahvuslikkus (Foucault 1977). Nagu varem kirjeldatud, on viimane keskne lüli ka euroskeptitsismi mõistes, olles samal ajal kohal hegemoonilises neoliberaalses ideoloogias. Derrida järgi ei ole presentsusprobleemist tulenevalt selline fikseerimine aga võimalik ning peaks toimuma miski, mida kirjeldatakse igavese edasilükkumisena, igavese libisemisena, igavese eitusena (Derrida 1966). Vaatamata tõigale, et hegemoon on Suurbritannia ajas ja ruumis “inglise identiteedi” tähistajana fikseerinud, toimub tähistajate nihkumine edasi igas teises ruumis (olgu selleks siis Mandri-Euroopa või inimesed, kes elavad väljaspool suverääni infovälja ega puutu kokku selle tarbijatega – või vähemasti ei võta neilt midagi üle), kuhu hegemooni tõde ei küündi.

Arvestades aga globaliseeruva (maa)ilma eripäradega, on fikseeritud tähistaja kontakt libisevate tähistajatega vältimatu. Seega esitab rahvuslik identiteet end edaspidi alati rünnaku all olevana, vaadates end kaitsepositsioonist. Teine rünnatu või kannatanu identiteeti loov aspekt on fikseeritud tähistajale sisse kodeeritud ontoloogiline puudujääk, hapnikupuudus – Derrida kirjelduste järgi essees “Postitsioonid” vajab iga süsteem efektiivseks toimimiseks ka sisest mängulisust, positsioonide paljusust. Hegemoonilise tõena fikseeritud tähistaja sellist liikumist ei luba. Lihtsaim näide on siin inglise identiteedi juurde kuuluvad kindlalt defineeritud inglise traditsioonid. Analüüsi arvesse võttes kordub eelpool kirjeldatu: euroskeptilises diskursuses lõhestatakse identiteet, luuakse vastandite paar ehk binaarne opositsioon ning inglise rahvuslik identiteet asetatakse kontrastiks Euroopa différance’ile (Derrida 1978).

Euroskeptitsismi kandvat rolli ühiskonnas saab seletada ka inglise identiteedi ideoloogilisel teljestikul paiknevuse vahendusel. Nagu eelpool mainitud peidavad (3) hegemooniliste ideoloogiate kandjad oma diktaadis sotsiaalsele ebavõrdsusele viitavaid tähistajaid. Briti euroskeptiline diskursus paigutab end neoliberaalsesse hegemooniasse. Neoliberalismi aluseks on turukapitalism. Viimase põhiteesiks on võrdsete võimaluste tagamine kõigile varandusliku jõukuse saavutamiseks. Seepärast peidab neoliberalism fikseeritud tähendusväljaga näiteks tähistaja “võrdsus”. Täites selle mõtetega võimaluste, mitte aga tulemuste võrdsusest, mis omakorda peidab endas (nüüd varjatud) ideid sotsiaalsest ebavõrdsusest (4) ning klassipoliitikast (Rawls 2015). “Vabadusest” saab tõik, mis tähistab kõigi õigust omada vara ning tegeleda ettevõtlusega. Samal põhimõttel kaetakse ka näiteks sissetulekute ebavõrdsus. Nii hoiab euroskeptitsism endas varjatult ühiskonna jaoks isegi ohtlikke elemente. Oluline on siin mõista, et tavalise euroskeptikust Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumist ootaja jaoks on kirjeldatud destruktiivne tähendusväli suletud – tema toimib hegemoonilise ideoloogia poolt halvatud-suletud transtsendentaalsete tähistajate raamistikus.

Just kirjeldatud põhjustel jääb iga inglise euroskeptiku hinge lootus ja ootus valmis kuningriigist, mille tänast koorumist pidurdab vaid kontrastne Euroopa. Käesolev analüüs illustreerib selgelt, et skeptikute vaimusilmas särav Suur-Suurbritannia kujutab endast reaalsuses pigem midagi düstoopilist kui utoopilist.

Kokkuvõte

Essee suutis püstitatud argumendile “euroskeptitsism toimib keelesiseses mängus olemuslikult (ajaliselt ja ruumiliselt) püütud, kohale fikseeritud tähistajana, projitseerides end ühiskonnas sotsiaalset ebavõrdsust peitvana” põhjenduse pakkuda. Üllatavalt hästi tuli välja ka inglise euroskeptitsismi neoliberaalne (turukapitalismil põhinev) külg ning selle peidetud sisu.

Kui teemaga edasi minna, võiks pikemalt kirjeldada euroskeptitsismi populaarsuse täpsemaid põhjuseid, kuid siis oleks olnud raskem kasutada Jacques Derrida loomingut essee keskmena. Pigem tuleks sellisel juhul vaadata Sloveenia mõtleja Slavoj Žižeki või prantsuse psühhoanalüütiku Jacques Lacani suunas. Kui edasi minna Derrida vahenditega, võiks vahetada teemat ning keskenduda Eesti rahvusele – tööd kirjutades nägin mõttesähvatusteks jäänud paralleele palju. Nii leiaks näiteks kinnituse mõne aasta eest Eesti meedias kirgi ning viha kütnud Ahto Lobjaka tsitaat “Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.”. Termin “eurooplane” on siin esitatud puhtderridalikel alustel.

 

(1) Miks selline tähistajate peitmine euroskeptikust poliitikule vajalik on? Lihtne vastus on poliitiline kapital – olgu see siis raha, populaarsus või kriitikavabad päevad. Euroskeptikule on kapitali kogumiseks tegu ainsa hoovaga, vastasel juhul lagngeks õhule rajatud skeptiline kummitusloss sohu. Viimast oli selgelt näha Brexiti-hääletusele järgnenud lühikesel perioodil, kus tähistajate nagu “liberaalne vabadus” või “võrdõiguslikkus” eestkõnelejad astusid oma tähistaja kaitseks välja, täites sellega muu hulgas positsioonid Derrida seisukohas, mille järgi tasub toetada üksnes neid, kes võimulolijatele nende nõrkused kätte näitavad. Tänase statistika kohaselt on valija ka selle maksiimi järgi toiminud.

(2) Kui lugeja Derridad ei tunne, siis tema seisukohalt ei ole see võimalik. Seega peegeldubki siit vastuolu Derrida “Euroopa” kontseptsiooniga.

(3) Näiteks Brexiti-hääletusele eelnes Suurbritannias aktiivne debatt Ühendkuningriigi iganädalasest materiaalsest panusest Euroopa Liidu “jooksevkontosse”. Numbrid mandril olid saareriigiga võrreldes justkui erinevast dimensioonist. Vaatamata (suurema osa) meedia mitmekülgsele kajastusele – mõlema osapoole argumentide esitamisele – oli euroskeptilise elanikkonna jaoks tähistajate tähendusväli transtsendentaalselt fikseeritud – Ühendkuningriik on hea, Euroopa halb (olenemata näiteks numbrilistest argumentidest). Euroopa oli juba eeldusena (euroskeptikute jaoks) tähistajana libisematu, valmiskujul esitatud, peites või varjates nii igasuguse (uue) kriitika euroskeptikute enda suunal, tehes sama reaalset lahendust ootavate ühiskondlike vastuoludega.

(4) Tulenevalt neoliberalismi seaduspärasustest ei räägi ma siin enam John Rawlsi kirjeldatud “õiglasest ebavõrdsusest”, mille kohaselt on ühiskondlik ebavõrdsus aktsepteeritav seni, kuni sellest lõikab enim – võrdluses teistega – kasu ühiskonna vaeseim grupp.

 

Kasutatud allikad

Poliitika.guru. 2016. “Brexit. Osa 3: kuidas edasi?” http://www.poliitika.guru (külastatud 09.01.2018).

Derrida, Jacques. 1966. Structure, Sign, and Play in the Discourse of the Human Sciences. Baltimore: JHU press.

Derrida, Jacques. 1978. Différance. Paris: Éditons du Seuil.

Eurobarometer. 2017.  Eurobarometer 2017 november (külastatud 09.01.2018).

Foucault, Michel. 1977. Teadmine, võim, subjekt.

Jones, Richard Wyn. 2013. “From British Euroscepticism to Euroscepticism in Britain: Anti-EU sentiment is much stronger among those with a more exclusive English sense of national identity” The London School of Economics and Political Science. http://blogs.lse.ac.uk (külastatud 09.01.2018).

Kirk, Ashley. 2017. “EU referendum: The claims that won it for Brexit, fact checked” The Telegraph. http://www.telegraph.co.uk/politics/ (külastatud 09.01.2018).

Maiste, Eva-Maria. 2013. “Differance’i avanemisest teises Jacques Derrida filosoofias.” http://dspace.ut.ee/bitstream (külastatud 09.01.2018).

Rawls, John. 2015. Õiglus kui ausameelsus. Tallinn: Valgus.

Spiering, Menno. 2015. A Cultural History of British Euroscepticism. London: Palgrave Macmillan UK.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply