';

Jää hüvasti, lihtne maksusüsteem! Olgu muld Sulle raske!

Jää hüvasti, lihtne maksusüsteem! Olgu muld Sulle raske!

Karl Lembit Laane

2. aasta riigiteaduste tudeng

Viimase aasta jooksul on meie valitsusele ette heidetud, et ta on majanduspoliitiliselt astunud kahte suurde ämbrisse: pannud aluse seniolematule piirikaubanduslainele Lätiga ning hävitanud senise lihtsa (tulu)maksusüsteemi.

Esimese süüdistuse peaks valitsus kergusega kõrvale lükkama, teist aga kandma kui medalit. Miks nii? Sest Läti nähtuse juured peituvad peaasjalikult eelmiste valitsuste tulu- ja kaudsete maksude poliitikas, mis seadis süsteemi lihtsuse nimel tule alla ühiskonna kõige haavatavamad liikmed ja muutis üldise maksukorralduse nii paindumatuks, et ka praegune valitsus peab osalt sama rada järgima. Vaatleme neid arenguid aga pisut lähemalt.

Kuigi on ka teistsuguseid liigitusi, võib riigi maksud enamasti jagada kolmeks – otsesed, kaudsed ja sotsiaalmaksud. Esimest makstakse oma tulult ja omandilt (tulumaks ja maamaks), kaudseid tarbimiselt (käibemaks, aktsiisid), kolmandaid kindlustusmaksetena peamiselt tervishoiu ja pensioni jaoks. Jätame nendest välja pigem ettevõtjaid puudutavad tootmistegurite maksud (kapitali-, maa- ja palgale lisanduvad tööjõumaksud) ning keskendume kahele maksuliigile, millega puutub enim otseselt kokku keskmine Eesti elanik – üksikisiku tulumaks ja kaudsed maksud.

Praeguse seisuga on Eestis Euroopa ühed kõrgeimad kaudsed ning madalaimad otsesed maksud. Sellel trajektooril oleme me liikunud juba mitukümmend aastat, kuid erilise hoo sai see sisse sel aastatuhandel Reformierakonna sisenemisega valitsusse, kui nende võimuloleku ajal langetati tulumaks 26%-lt 20%-le. Ühiskonna arenguga suurenevad ja mitmekesistuvad aga selle liikmete vajadused (Wagneri majandusseadus) ja nende rahuldamiseks (koos tekkinud eelarveaukude lappimisega) on riigil olnud vaja täiendavaid tuluallikaid. Seetõttu tõstsid samad valitsused käibemaksu 18%-lt 20%-le ja aktsiise.

Selge muster: tulumaksu vähemaks, kaudseid makse juurde. Niiviisi talitades oleme jõudnud olukorrani, kus meie riigieelarve maksutuludest moodustab füüsilise isiku tulumaks 14%, kaudsed maksud 40% (u 2/3 käibemaksust ja 1/3 aktsiisidest). Niivõrd suur sõltuvus ühest maksutüübist koos tulumaksu puutumatuse dogmaga muudab aga terve maksusüsteemi jäigaks ning piirab ükskõik millise valitsuse võimekust uute ühiskondlike väljakutsetega toime tulla. Siinkohal peaksime esitama kaks küsimust: 1. Kes on sellest trendist enim kasu lõiganud, kes kannatanud? 2. Kuidas on see mõjutanud Eesti konkurentsivõimet võrreldes teiste riikidega?

Esiteks tuleb heita valgust meie tulumaksu omapäradele. Eesti on seni olnud üks väheseid riike maailmas, mis ei erista inimesi nende sissetuleku alusel ega järgi rohkem kui 2000 aastat tagasi sõnastatud Aristotelese põhimõtet: võrdseid tuleb kohelda võrdselt, ebavõrdseid ebavõrdselt ehk sama palk, sama maksumäär; erinev palk, erinev maksumäär. See printsiip lähtub nii õiglusest kui ka maksevõimekusest: ühiskond ongi ju selleks, et me saaksime hajutada koormat nende vahel, kes jaksavad kanda vähem ja kes rohkem (või miks üldse peaks tulumaksu nõudma inimeselt, kes suudab vaevu otsa otsaga kokku saada?). Eestis pole aga vahet, kas Sa oled väikepoe klienditeenindaja või suurpanga peaökonomist – mõlemaid maksustatakse sama maksumääraga.[1] Arvestades, et ilma teatud miinimumkulutusteta ära ei ela, tähendab see reaalmõttes vaesematele inimestele raskema koorma seadmist – nendel kulub eluks vajalikele hüvistele (tarbimisele) pea kogu sissetulek, rikkamad on vabad kõrvale panema. Säh Sulle võrdsust!

Sarnane seos on ka tulumaksumäära langetamisega – kuigi võiks öelda, et kõigi elujärg läks sellest paremaks (kõigil langes tulumaksumäär nende aastate jooksul 5%), siis tegelik kasu ei jaotunud võrdselt. Üks erakond tegi 2012. aastal lihtsa arvutuse: kui tulumaksumäär langeks 21%-lt 20%-le (nagu 2015. aastal ka läks), siis tähendaks see kuus ühe-eurost võitu alampalga teenijale, viit täiendavat eurot õpetajale ja u 50 lisaeurot peaministrile. Kui üks saab endale maksureformiga lubada pea pool kuisest ostukorvist, siis teine vaid kaks pakki odavaimat piima. Niisiis on senised tulumaksureformid toonud kasu peaasjalikult rikastele ehk neile, kes on parimal järjel.

Selline loogika kehtib ka kaudsete maksude puhul, kuna (nagu sai enne mainitud) vaesemad inimesed pole oma rahakasutamises vabad. Kui rikkamad inimesed saavad valida, kas paigutada oma sissetulek kõrgelt maksustatud tarbimisse või madalalt maksustatud kapitali, siis vaesemate jaoks on see otsus juba reeglina tehtud: nad on sunnitud kogu oma sissetuleku kulutama tarbimisele (ilma passiivse sissetuleku võimaluseta) ja andma nii märksa suurema osa sellest maksudeks. Paarieurone võit tulumaksu langetamisel aga ei suuda korvata kaudsete maksude tõusuga kaasnevat elukalliduse tõusu. Seda kinnitab ka fakt, et Maailmapanga andmetel olime me 2016. aastal oma ostujõu pariteedilt maailmas vastavalt 109. kohal.[2] Nii on saanud valusaima löögi need, kes on halvimal järjel.

Võib-olla on see kõik aga hädavajalik ohverdus, et oleks võimalik akumuleerida kapitali, mida kasutada seejärel üldiseks majandusarenguks? Ehk teiste sõnadega: äkki, kui koondame meie ühiskondliku jõukuse rikaste kätte, soosime me pikas perspektiivis kõigi heaolu maksimaalset tõusu? Briti majandusteadlane John M. Keynes vastas säärase arutluskäigu peale (isegi, kui see vastaks tõele) tabavalt: „Pikas perspektiivis oleme me kõik surnud.“ Kaasaegne majandusteadus toimib ruumitus ja ajatus maailmas, kus „pikk perspektiiv“ võib olla nii 10 kui ka 150 aasta pärast. Seni peavad aga tavainimesed ju kuidagi oma eluga toime tulema. Ääremärkuseks: viimaste aastakümnete praktika on näidanud, et sellise „allanõrgumisteooria“ praktiseerimine ei ole ei kiirendanud majanduskasvu ega aidanud vaesemaid paremale järjele.[3]

Ent äkki on senine korraldus siiski tugevdanud Eesti konkurentsivõimet? Selle väite proovilepanekuks saame kasutada reaalvahetuskursi ehk REER-mudelit, mis valemina näeb välja järgmine: ε = E*(pD/pF), kus ε on REER-väärtus, E vahetuskurss, pD kodumaine hinnatase ning pF välisriigi hinnatase. Kuna Eestil on enamiku oma kaubanduspartneritega sama valuuta (euro), on E väärtus 1. Mida kõrgem on ε väärtus, seda madalam on riigi konkurentsivõime välisriigiga võrreldes. Kui kodumaised hinnad on madalamad kui välisriigil (ε väärtus on madal), toetab see eksporti; kui kõrgemad (ε väärtus on kõrge), siis importi[4] (nagu ka Läti juhtum näitab). Iga täiendav kaudsete maksude tõus tähendab meie hindade tõusu ja nii konkurentsivõime langust, kuna poliitika soosib importi, mitte eksporti. See aga aitab kaasa riigi jooksevkonto puudujäägi tekkele, mis on reeglina majandusraskuste eelsignaal.

Viimase paarikümne aasta jooksul on parempoolsed valitsused loonud niisiis maksusüsteemi, mis on tasapisi, kuid järjekindlalt õõnestanud Eesti konkurentsivõimet (vähemalt väliskaubanduse osas), toonud enim kasu neile, kes on juba parimal järjel, ning raskendanud nende seisukorda, kes tulevad niigi vaevu toime. Või nagu on kirjas Matteuse evangeeliumis (25:29): „Sest igaühele, kellel on, antakse, ja temal peab olema küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on.“ Väga lihtne korraldus, kas pole? See poliitika on tekitanud aastatega säärase rajasõltuvuse, et ka praegune valitsus on sunnitud mingil määral sama teed käima (tõstma kaudseid makse, et muuta reaaltulumaksu), kuigi just vastupidisel eesmärgil – peatada senine nõiaring, kus rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.

Ehk jah, Eestil on seni olnud lihtne maksusüsteem – lihtne ja rusuvalt ebaõiglane.[5] Eesti Vabariik on aga rajatud üldiseks hüvanguks „vabadusele, õiglusele ja õigusele“, mitte rikaste hüvanguks lihtsusele. Seepärast saab praeguse valitsuse otsust eristada tulumaksuvaba miinimumiga inimesi nende maksuvõime alusel (aidates kõige rohkem neid, kes tuge enim vajavad) vaid kiita ja hea meelega saata senine maksumudel ajaloo prügikasti. Tõsi, uus korraldus liialdab keerulisusega ja hoiab end tagasi ümberjaotava õiglusega. Samas on see parim, mis on selle koalitsiooniga saavutatav – ja vähemalt siht on õige.

Kas aga alkoholi ja muude tervist kahjustavate toodete aktsiisitõuse peaks ümber pöörama? Ei, kuna nende tarvitamisest tõusvad ohud meie rahvale pole kuhugi kadunud ja nendest tulenevad kahjud kaaluvad märgatavalt üle igasuguse kasu (me vist kõik nõustume, et inimelud ja rahva tervis on väärtuslikumad kui nende kahjustamiselt lõigatav majanduslik tulu). Küll peaks otsima viise, kuidas üldiselt elukallidust allapoole tuua – nii selleks, et parandada tavainimese elujärge, kui ka selleks, et me oleks võimelised välismaailmaga konkureerima. See nõuab aga märksa terviklikumat analüüsi ja suuremaid ümberkorraldusi meie maksusüsteemis. Sel valitsusel on veel pikk tee minna, et eelmiste jäetud segadus ära koristada.

[1] Tõsi, on ka tulumaksuvaba miinimum, mis muudab korralduse pisut progressiivsemaks. Seni on see aga vaevu ületanud niigi uskumatult madalat toimetulekupiiri.

[2] Maailmapank. 2017. „Gross domestic product 2016, PPP“ World Development Indicators database, http://databank.worldbank.org/data/download/GDP_PPP.pdf (külastatud 02.02.2018).

[3] Ha-Joon Chang. 2014. „23 asja, mida teile kapitalismist ei räägita“. Tallinn: Argo, 147-148.

[4] TÜ majandusteadlane Viktor Trasberg on kogunisti öelnud, et Eesti maksusüsteem soosib kõrgeid hindu ja madalaid palku.

[5] Vähemalt selle sõna rawlsilikust tähenduses.

Artiklis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda Poliitikalabori ega Riigiteaduste Seltsi seisukohti.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply