';

Johanna Rannik: Humanitaaride väljasure(ta)mine

Johanna Rannik: Humanitaaride väljasure(ta)mine
Autor: Johanna Rannik

Marju Lepajõest rääkiva dokumentaalfilmi režissöör Vallo Toomla ütles Eesti Päevalehele antud intervjuus, et kui humanitaaride häält mitte kuulata ega väärtustada, võime lõpetada ummikus või katastroofis (Spungin 2019). Esialgu liigdramaatilisena näiva väite taga peitub aga lihtne mõte: nii, nagu väärtustame reaalteadusi, peame hoidma au sees ka humanitaarteadusi. Õigemini peame nad uuesti au sisse tooma, sest hetkel on ühiskondlik suhtumine neisse tugevalt alavääristav. Üldlevinud arusaam, et humanitaarvaldkonnas töötavad inimesed on nii-öelda sooja õhu puhujad, on kahjulikum kui esialgu tunduda võib.

Humanitaarteaduste väärtustamise problemaatilisus seisneb selle ebamäärases ühiskondlikus positsioonis. Ideeliselt on kunst, kirjandus, teater ja muud kultuurivormid siiani au sees: paljudele eestlastele meeldib vahetevahel muuseumis käia, end nimetatakse hellitavalt ka teatrirahvaks. Vabariigi aastapäeval kinnitatakse otsekui ühest suust Eesti kultuurielu olulisust riigi ja rahva eluspüsimiseks. Probleem tekib siis, kui kultuuriinimesed jultunult palka hakkavad tahtma. Humanitaaria näib üldsusele olevat igapäevaelust rohkem eraldatud, kui seda on reaalteadused. Humanitaaria on alati olemas ja on seda otsekui alati olnud, aga seetõttu peetakse seda ka isemajandavaks valdkonnaks. Oma ala vaieldamatud tipud ei pälvi ehk elu jooksul iial tunnustust, mida väärivad, sest nende panust ei märgata või seda peetakse iseenesestmõistetavaks. Ei saa öelda, et riik omalt poolt humanitaare üldse ei aitaks – 2020. aasta riigieelarves on õpetajate ja kultuuritöötajate palgatõusu taaskord prioriteediks nimetatud. Üldhariduskoolide õpetajate miinimumpalk kasvab 1315 euroni, keskmine palk 1540 euroni. Kõrgkoolidele antakse palgatõusuks 5 miljonit eurot lisaraha. Kultuuritöötajate palk, mille tõstmise olulisust riigieelarves toonitati, läheneb Eesti keskmisele (Riigieelarve 2020). Reaalset elukvaliteedi tõusu pole eelnimetatud aga senini märganud, rääkimata ühiskondliku suhtumise paranemisest.

Me vajame humanitaare. Teoorias on kõik sellega nõus, aga ei näida mõistvat, et pelgalt nende olemasolu aktsepteerimine pole piisav. Tegu on ühiskondlikult elulise vajadusega. Vajame inimesi, kes hoiavad elus meie ühiskonna vaimsust ning ka arendavad seda. Ühiskond, mille vaimne areng peetub, lakkab peagi olemast. Humanitaaride olulisimaid väärtusi on analüüsioskus – oskus mõtestada, miks me midagi tunneme, ütleme, teeme. See oskus on hädavajalik igale inimesele, ent humanitaarideta on seda raske endis arendada. Kes me oleks, kui meil poleks olnud emakeeleõpetajat? Milline oleks meie maailmapilt ajaloolasteta või kirjaniketa? Hetkel on riigi suurimaks uhkuseks infotehnoloogiavaldkond, ent sidusat ühiskonda ei teki, kui pool põllust õitseb ja teine pool võssa kasvab. Samamoodi, nagu hindame eestlaste tehnoloogiaalaseid saavutusi, peaksime looma soodsad tingimused selleks, et eestlased mõistaks humanitaarmaailma olulisust ning sooviks ka ise sellest osa saada. Suhtumine, et vaid käegakatsutav on ühiskonnale kasulik, ei tohiks saada dogmaks. Antoine de Saint-Exupéry „Väikest printsi“ armastatakse väga tsiteerida, iseäranis lauset „Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ Näib aga, et see fraas on paljudele vaid sõnakõlks. 

sidusat ühiskonda ei teki, kui pool põllust õitseb ja teine pool võssa kasvab

Mis juhtuks, kui meil humanitaare enam poleks? Kui päevapealt läheksid kõik, kas omavoliliselt või sunnitult, nii-öelda tasuvale tööle? Tõenäoliselt ei muutuks enamiku jaoks igapäevaelus kuigi palju, ent pikapeale tunneksid ehk kõik, et midagi on puudu. Humanitaariat nähakse kui valdkonda, kust ühiskond endale kasulikuna näivad inimesed välja nopib ja alles jätab, teised tegelegu olelusvõitlusega. Meelelahutust tahavad kõik, lingvistide mõju oma elule paljud ei tunneta – kaalukauss on seega paraku esimeste poole kaldu. Äkki olekski vaja kogu valdkonna ajutist kadu, et näidata humanitaaria tegelikku laialdast levikut ja olulisust ning seeläbi tõsta üldsuse silmis humanitaaride väärtust? Väärtustamine on siin võtmesõna, sest olulisust (nagu eespool mainitud) kinnitatakse praegugi, ent sõnad ja teod ei ühti. Kuniks ülikoolides humanitaarvaldkonnad kokku kärbuvad ning tulevasi tudengeid ärgitatakse asjalikku eriala valima, on humanitaaria kiitmine silmakirjalik (eriti täitevvõimutasandil). Olgugi et humanitaarvaldkonna täielik kõrvaldamine jääb tõenäoliselt utoopiaks, süveneb see probleem vargsi siiski ning seda ka humanitaaride endi tegevuse tõttu. Toimub pidev rööprähklemine pideva eneseteostuse ja -tõestuse näol. Lahenduseks võiks olla narratiivi muutmine: endid ei peaks teistele seeditavaks tegema, vaid tõlkima. „Peamine on, et ei tohi karta end naeruväärseks teha ning tuleb kõigest hoolimata jätkata oma valitud teel ja vahel lubada endale nii tõmbumist teadlase elevandiluutorni (sest seda on vahel keskendumiseks ja enesekaitsekski ääretult vaja) kui ka ekslemist sellest väljaspool tundmatutel radadel,” nendib ka Aija Sakova artiklis „Rahaäng ja julgus.” 

Kirjutasin eelnevad read detsembris, mil koroonaviirus vaid ähmane oht oli. Tagantjärele tundub, nagu oleksin maailma iseend täideviiva needuse laiali lasknud. Nüüd on teatrid-muuseumid kinni ja kogu kultuurivaldkond kunstlikus koomas. Koolid on pidanud loetud päevadega kogu õppekava uude vormi valama ja endki digipädevaks õpetama. Olukord on uudne kõigile osapooltele ja nüüdseks on jõutud arusaamale, et keegi meist pole üliinimene. Õhk on ärevusest niigi paks ja andrespaasilik surnukstöötamise taktika jätkusuutlik ei ole. Kindlasti tunnevad paljud õpetajad hetkel tavapärasest rohkemat vastutust eelkõige peatsete koolilõpetajate ees, olgu nad gümnasistid või tudengid. Mõneti on ka inimlik, et praegu otsitakse süüdlast; kedagi, kelle peale näpuga näidata. Ent võib loota, et kui kõik on jälle „korras” (vältides nimme sõnu „nagu varem” – see pole vast enam kunagi võimalik), saavad õpetajad hulgi tänusõnu, mitte süüdistusi stiilis „sinu pärast mu laps…”. 

Kultuurivaldkonna väärtustamine on hetkel haridusvaldkonnast kiiremini jalgu alla saamas. Muusikud teevad sotsiaalmeedias live-kontserte (käisin Kersti Kaljulaidiga koos Jaan Pehki kuulamas, Kersti palus soovilooks „Valssi” – aitäh!), tänavused teatriauhinnad lahendati toredalt ebatraditsionaalselt ja muuseumid pakuvad virtuaaltuure. Leidlikke leevendajaid jagub. Paljudele on praegune pagendus olnud inspireerivaks jõuks – kunsti koroona ei ohusta. Ometi lasub siin üks oht: eeldatakse, et otsekui sülle kukkunud vaba ajaga muutuvad inimesed meeletult produktiivseiks, neoliberaalselt tootlikeks. Seda kogevad iseäranis need, kelle töö ongi luua. Üleilmne pandeemia ja isolatsioon pole just viljakaim pinnas ükskõik milliseks tööks, liiatigi vaimseks. Seega ei tasuks eeldada, et mais (või millal iganes me kord taas vabaks rahvaks saame) kõik elutööga välja tulevad. Alustagem sellest, et asutused üleüldse ellu jäävad. Omatulu, mis 1. maini Kultuuriministeeriumiga seotud riigi- ja sihtasutustel saamata jääb, on ligikaudu 5,4 miljonit eurot. Selles on riik mõneti õnneks abi pakkunud: tühistatakse FIE esimese kvartali sissemakse ja Töötukassa maksab 250 miljoni euro suurust vähenenud töötasu hüvitist (Kultuuriministeerium 2020). Siiski on paljude tulevik küsimärgi all ja siinkohal kutsuksin üles võimalusel ärajäänud ürituste piletitulu mitte tagasi nõudma. Kasvõi ühe, sest ka see aitab. 

kunsti koroona ei ohusta

Tänapäeval kuuleme üha enam, et meil on vaja hoida au sees hingelisi väärtusi ning arendada empaatiavõimet, inimsuhteid, teineteisemõistmist. Ometi ei taheta pakkuda õiglasi tingimusi ja tunnustust neile, kes selles meile suurimaks abiks on. Heites kõrvale valdkonnad, mis õpetavad, meenutavad ja kinnistavad inimeseks olemist, heidetakse kõrvale mõistev keskkond, milles elada. Selle võrseid on näha juba praegu, „enne ütlen, siis mõtlen“ kultuuriruumis. Humanitaaridele öeldakse, et nad on olulised ja vajalikud, ent neid peetakse siiani meepurkide ja kommikarpide abil ülalpeetavaks tööjõuks. Marju Lepajõe ei saa näha, kuidas olukord laheneb, ent loodetavasti on tema prohvetlikel sõnadel lai kõlapind ning väljume kriisist selgema pilgu ja avatuma meelega. Äkki oligi see äratus, mida vajasime? 

Kasutatud allikad 

Rahandusministeerium. 2020. „Riigieelarve 2020.“ https://www.rahandusministeerium.ee/et/eesmargidtegevused/riigieelarve-ja-majandus/riigieelarve-ja-majandusulevaated

Sakova, Aija. 2018. „Rahaäng ja julgus.” Sirp, 22. juuni. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/rahaang-ja-julgus/

Spungin, Indrek.  2019. „Kui me humanitaaride häält ei kuula, võime lõpetada ummikus.” Eesti Päevaleht, 3. november. https://epl.delfi.ee/kultuur/kui-me-humanitaaride-haalt-ei-kuula-voime-lopetada-ummikus?id=87931851

Kultuuriministeerium. 2020. „Korduma kippuvad küsimused.“ https://www.kul.ee/et/uudised/korduma-kippuvad-kusimused-koroonaviiruse-levik-ja-kultuurivaldkond

 

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply