';

Johanna Rannik: „Tema ongi meil selline”

Johanna Rannik: „Tema ongi meil selline”

Anton Tšehhov on öelnud, et kui esimeses vaatuses on laval relv, võib kindel olla, et teises või kolmandas vaatuses ta pauku ka teeb. Istusime ühiselt möödunud kevadel neljavaatuselist etendust vaatama – piletid said küll teisele ostetud, aga parem asendusetendus kui ei midagi, eks? Eesriie tõusis ja laval oli relv. Me teadsime, mis juhtuma hakkab. Ometi oleme šokeeritud iga kord, kui pauke kuuleme, ehkki peab tõdema, et lasud hakkasid ebatraditsiooniliselt pihta kohe alguses ja pole sellest ajast saati õieti lakanudki. Allegooriad ketti pannes tunnistan, et tundub veidi narrgi sel teemal kirjutada – jälle üks koalitsioonikriitiline artikkel sadadele teistele lisaks. Võiks ju ära harjuda juba? On, nagu on. Eks? 

Pole vast liialdus öelda, et uudiseid lugedes tundub iga päev ilmalõpp. Alles jalgu alla saamas välispoliitiline kurss ja liitlassidemed on seatud küsimärgi alla, kuna koostöö ja sellest lähtuva mõnetise isetuse asemel on esile tunginud jonn, onupojapoliitika ja struktuurisisene desorganiseeritus. Allegooriad korraks jälle õue peale jooksma lastes: kellelgi pole rollid selged ja Puu nr 2 mängib peaosa; tegelik peaosatäitja on seletamatul kombel olukorraga päri, vabandab, et Puud üldse segab ja toob järgmine päev proovi tordi. Jääb mõistmatuks, mis ajast on ministrite volitused valdkonnaülesed ning vastutus esindada riiki ning selle kokkuleppelisi hoiakuid ja väärtusi otsekui soovituslik. Võrdlemisi lühikese ajaga on Eesti kuvand vajunud längu ja läinud plekiliseks. Kuidas saaksime täna end uskuda, kui ütleme välismaalasele, et oleme sõbralik ja haritud rahvas, kui üks meie de facto juhte mõnitab naaberriigi oma, ülikoolilinna tänavatel on natsisaluudid ja peks ning sõna „valitsuskriis“ on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse?  

Tagatipuks tundub, et oleme poolkogemata normaliseerinud uue eneseväljendusviisi. Üha rohkem on nii ekraani taga kui ka päriselus näha süvenemas emotsiooni pealt ütlemist, isiklikuks minemist, vastandumist. Inimesele, tema väärtustele ja väärtusele antakse hinnang ühe postituse, kommentaari või bussis kuuldu põhjal ning ollakse lahke seda ka tema endaga jagama – muidu ei saagi ta ju teada, et on fašist, kommunist, soroslane või sodomiit ning kuhu me niimoodi välja jõuaks? Eks öeldakse, et koer läheb omaniku nägu, ent kas eeltoodu on tõesti see, kes me olla tahame? Olenemata hetkepoliitikast võiks rahval olla identiteet kui selgroog, mis kergesti ei murdu (näeme igapäevaselt vastupidist, ent erand kinnitab reeglit). Selle alla käivad muu hulgas ideoloogiaülesed väärtushinnangud ning kultuuriruum, mis peegeldab meie tegelikku taset. Lihtne on lohutada, et iga valitsus on ajutine, leida absurdis huumorit ning möönda, et selline üks või teine poliitik meil kord juba on, sest mida me ikka muuta saame? Iseasi, kas vaenuga peaks end olude sunnil ära harjutama või vabatahtlikultki leppima. 

 

Kuidas saaksime täna end uskuda, kui ütleme välismaalasele, et oleme sõbralik ja haritud rahvas, kui üks meie de facto juhte mõnitab naaberriigi oma, ülikoolilinna tänavatel on natsisaluudid ja peks ning sõna „valitsuskriis“ on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse?  

 

Läheme aga retoorilistest küsimustest ja loosunglikest lausetest sügavamale ning uurime, mis on praeguseni viinud. Punkte ja põhjuseid, milleni tagasi jõuda, on mitmeid, ent usun, et üks peamisi probleeme seisneb soovis kokkuleppelistest väärtustest üle sõita. Praegune olukord võib enamikule tunduda suure ohuna, seda iseäranis välispoliitilises kontekstis, ent ei tohiks unustada, et on ka neid, kelle jaoks liigub asi hetkel ainult paremuse suunas ning sugugi mitte deus ex machina mõjul. Igal erakonnal on kommunikatsiooni- ja turundusstrateegia, nii-öelda PR-inimesed, kindel suund ja meetodid. Ei tasu eeldada, et kõik seda teavad. Ei tea. Mis ühele iseenesestmõistetav, see teisele võõras. Seetõttu võib jääda mulje, et poliitikud ei oska käituda, lärmavad ja loobivad valimatult sõnu, solvavad hooletusest. Ometi on see pea alati taotluslik. Näiteks võib tuua kurikuulsa punkti EKRE turundusstrateegiaslaidilt: „Väited ja “kõllid”, millele peavool lihtsalt peab reageerima, siis see hakkab kerima ja toodab teatud hulga suures meedias olemist. Enamasti küll negatiivne, aga siiski pildil: “Anname tuld”, “kohtunike pead veerevad” jne” (Beltadze 2019). Kui mõelda nüüd tagasi erakonna enim tähelepanu pälvinud ütlustele, paistavad nad järsku teises valguses. Sellised strateegiad on aga kõigil. Milleks on vaja, et meedia oma energiat sellistele asjadele kulutaks? Tõenäoliselt oskaks kõik tsiteerida ühte või teist skandaalset lauset, aga mis jääb üldsusel selle võrra vähem tähelepanuta? See võib tunduda nagu fooliummütsiga soigumine stiilis „meedia valetab ja päevapoliitika on suitsukate,“ aga arvan ometi, et kõigil tasuks suhtuda nii sotsiaal- kui ka traditsioonilises meedias loetavasse kerge skepsisega. Ka sellesse, mida jagavad kõik su sõbrad, ning sellesse, mida kirjutab mõni sümpaatne arvamusliider, sest paraku ei saa info õigsust ja neutraalsust hinnata pelgalt selle järgi, kas allikaks on Uued Uudised või mitte.  

 

Näib, et erakonnad proovivad jonnaka järjekindlusega tõmmata enda poole valijat, kes on ammuilma nii-öelda teisele poole üle läinud. Üha enam ehitatakse oma identiteeti vastandumisele, mis on eos õõnes kuvand. Selmet anda valijaile kindel pilt sellest, kes ollakse, öeldakse, kes nad ei ole.

 

Räuskamise vastu ei saa räuskamisega, kui tahes õigustatud või ainuline variant see parasjagu tunduda võib. Liiatigi pole tegu kunagi tühja lahmimisega, nagu eespool näha. Populism on Eestis võrdlemisi uus ja olemuselt läänelik nähtus (et mitte öelda „sisserändaja“), aga kahju, mida see on suutnud tekitada, on ilmne ja üha süvenev. Seetõttu tuleks emotsiooni alatihti alahinnatud jõule vastu hakata, eriti esindusvõimu tasandil. Afektist ajendatud sõnavõtud ei saa olla meie ametlikud sise- ega välispoliitilised seisukohad. Samuti võiks valitsusjuhtide, aga ka nii-öelda vähemtähtsate poliitikute suhtlus üksteise ja valijatega olla rohkemat kui novellid Facebookis. Tundub, nagu algaks iga uue poliitskandaali ilmale tulles võidujooks – võidab see, kes kirjutab kõige kiiremini pikima ja moraalsest üleolekust tulvil postituse. Probleem ise, olgu ta parajasti milline tahes, jääb tagaplaanile, sest piisab sellest, kui rünnata peasüüdlast ja vihjata, et ei sina ega su erakond poleks mitte kunagi mitte midagi sellist teinud. „Aga mida te siis selle vastu tegema hakkate?“ võiks seepeale küsida, aga vastuse asemel karjub hetkel näkku lokkav ebalus. Näib, et erakonnad proovivad jonnaka järjekindlusega tõmmata enda poole valijat, kes on ammuilma nii-öelda teisele poole üle läinud. Üha enam ehitatakse oma identiteeti vastandumisele, mis on eos õõnes kuvand. Selmet anda valijaile kindel pilt sellest, kes ollakse, öeldakse, kes nad ei ole. Paljudel valijatel on mõõt täis, aga sellega saab ka järgmisel nädalal või kuul tegeleda, kui aega üle jääb. Täna on moraalipärjad ja laigid juba jagatud ja sotsiaalmeedia kajakamber kõmiseb tunnustavalt järgmise hommikuni, mil saab uuesti sõna võtta, sest valitsuse sisumasin ei peatu hetkekski ja see on ju niivõrd tore. 

Samas ei saa öelda, et strateegia olemasolu tõik või liivakastlik „aga kõik teevad nii“ praegust poliitkultuuri kuidagigi õigustaks, sest seda on väga raske teha. Oleks see komöödia, oleks see labane ja väsitav – vargsi tekib inimestes jõuetus iga päev nii palju tunda, häbeneda, reageerida. Apaatia on aga midagi, mis demokraatlikus ühiskonnas levida ei tohi, sest osavõtmatu ühiskond on parim pinnas tegemaks kõike, mida hing ihaldab, olgu selleks sildade põletamine või inimõigusvastased reformid. Mida kõike saaks teha, kui vaid rahvas enda eest seista ei jaksaks. On arusaadav, et tekib tahtmine end lõputust masendavast infovoost isoleerida ja üldse mitte uudiseid lugeda. See teeks paraku asja vaid hullemaks, kuna iga meie tegu ja tegematajätmine on poliitiline, tahame me seda või mitte. Vaikus on vägagi kõnekas, sest üha enam üritatakse seda peale suruda – kuniks on vabadus seda mitte teha, lasub ka vastutus teiste ees, kel säärast vabadust pole. Eestlasele lohutuseks: sa ei pea tingimata tänavale minema. Loe ja huvitu, avalda arvamust, ent mõtesta esmalt, milleks ja kellele. Häält kähedaks karjuda ei tasu.  

 

Iga meie tegu ja tegematajätmine on poliitiline, tahame me seda või mitte. Vaikus on vägagi kõnekas, sest üha enam üritatakse seda peale suruda – kuniks on vabadus seda mitte teha, lasub ka vastutus teiste ees, kel säärast vabadust pole.

 

Mida siis teha? Keegi peaks ju midagi tegema! Tänapäeva vägagi rutakas poliittempos tasuks esmalt enda jaoks mõtestada need kodaniku õigused ja kohustused, mida põhiseaduses sätestatud pole: eeltoodud tagatubadest teadlik olemine, esmase emotsiooni ohjamine end väljendades ning karastumine populistlike taktikate ja väljaütlemiste vastu. Kui lasta end viimastest mõjutada (tehes seega täpselt seda, milleks nad loodi, kuna populism saab jõudu emotsionaalsest reaktsioonist), jääb arutelu soiku, kõik vaidlevad ja on üksteise peale solvunud ning nagu ikka, ununeb üsna ruttu see, mille pärast õigupoolest üldse kraageldi. Hiljem pole aga enam mõtetki teemat taastõstatada – vana asi, unustame ära, vaata hoopis, mis täna juhtus. Järgmise nädala skandaali terviseks.

Afektiivne lahmimine ja kisa on tungimas igapäevaellu ja muutuvad üha rohkem omaks. Lihtne on võtta üle midagi, millega igapäevaselt kokku puutud, aga on nördimusttekitav ja piinlik, et teerajajateks on meie oma esindajad, meie rahvuse ja kultuuri vahendajad. Liiatigi seetõttu, et tegu ei ole pealtnäha harimatute ega mõtlematute inimestega, vaid tegutsetakse sihipäraselt ja kaalutletult, mis teeb kogu olukorra seda valusamaks. Käimas on teine vaatus. Näis, kaua publik vaadata jaksab. 

 

Allikad

Beltadze, Georgi. 2019. „EKRE hoiab meediat läbimõeldud plaani abil pantvangis.“ Postimees, 23. mai. https://poliitika.postimees.ee/6689782/ekre-hoiab-meediat-labimoeldud-plaani-abil-pantvangis

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply