';

Karl Lembit Laane: Demokraadid ja oligarhid: väike tüpoloogia kaasaja ideoloogiatest

Karl Lembit Laane: Demokraadid ja oligarhid: väike tüpoloogia kaasaja ideoloogiatest
Autor: Karl Lembit Laane

Kui me vaatleme ükskõik millist riigisisest poliitilist liikumist või jõudu, siis me näeme, et igaüks neist lähtub mingisugusest ideoloogiast. Igal ideoloogial on aga kolm olemuslikku tahku: olemasoleva ühiskondliku korralduse kriitika, arusaam ideaalkorrast ja nägemus, kuidas selleni jõuda[1] – ehk lühidalt eesmärk, vahend ja õigustused. Antud essees keskendun ma ainult esimesele kahele.

Iga selline poliitiline jõud taotleb mingi hulga inimeste võimu (eesmärk) mingi hulga inimeste abil (vahend). Küsimus nende hulkade suurusest on aga olnud üks peamiseid näitajaid, mis vastavaid ideoloogilisi jõude eristavad. Lihtsaim viis neid liigitada on vaadelda neid kas paljude või vähestena (liigitagem ka ühe inimese „hulk“ viimase sekka) ehk vastavalt (liht)rahva ja eliidina. Konkreetsema sisuga täidavad need mõisted poliitilised jõud ja ideoloogiad ise, mille teket ja arengut siin käsitlen. Aluseks võtan Seymor Martin Lipseti & Stein Rokkani sotsiaalsete lõhede teooria[2] ja tuginen osati ka Klaus von Beyme teooriale vastasseisudest kui parteide esiletõusu põhjusest. Vaatleme igaüht võimalikest kombinatsioonidest lähemalt.[3]

Alustagem variandist, mis on tänapäeva demokraatidele vast kõige vastumeelsem: kus ühiskondlikku eliiti kasutatakse selleks, et saavutada/säilitada poliitilise eliidi võimu. Kuigi selle pildi juurde võiks põhimõtteliselt liigitada ka kas või antiikse Ateena demokraatia, kus valitsesid vaid meessoost täisealised kodanikud, kes jätsid võimult täielikult kõrvale orjad, muulased ja naised,[4] on kaasaegsete ideoloogiate seisukohalt olulisemad Prantsuse revolutsiooniga vallandunud kaks poliitilist jõudu: liberaalid ja konservatiivid. Esimesed tekkisid kodanlaste vastasseisust ancien régime’ile ehk vanale seisuslikule korraldusele, kus eliit (I ja II seisus ehk vaimulikud ja aadel koos kuningaga) oli oma võimu põlistanud ning olid seda kõik need eelnevad sajandid suutnud omal jõul alal hoida. Liberaalid soovisid enda rahvakihi – kodanlaste ehk kaupmeeste, poepidajate, juristide, arstide jt suhteliselt kõrge prestiiži ja majandusliku jõuga klassi – poliitilist võimu. Konservatiivid loomulikult taotlesid just risti vastupidist – ancien régime’i säilitada.

Ehk omavahel põrkusid kaks arusaama sellest, millel peaks põhinema eliidi poliitiline võim – kas „jumalikul ettemääratusel“ ja sellega seotud põlispärandil (pärilik aadel ja vaimulikkond) või ettevõtlusest tekkinud omandil (kodanlus). Seni olid majanduslik ja poliitiline võim toiminud küll üksteist mõjutades, ent endiselt ja aina süvenevalt lahus; liberalism aga tähistas uut nägemust sellest, et nood tuleb viia teineteisega vastavusse. 18. ja 19. sajand oligi Euroopas võitlus küsimuse üle, kuidas need kaks võimu peaksid omavahel suhestuma – kas majanduslik võim peaks sõltuma põlistatud poliitilise seisuse võimust, või vastupidi, peaks poliitiline võim kuuluma neile, kes on „ära teeninud“ oma majandusliku võimu ja seetõttu ka selle? Konservatiivid soovisid säilitada kõrgemate seisuste privileege, [5] liberaalid aga krahmata need kodanlusele, kes oli seni sunnitud jagama seisust endast „madalamatega“ (nendest hiljem).

Neile lisandus tööstusrevolutsiooni arenedes veel üks grupp, kes mingil määral tähistas lõhet liberaalide ja konservatiivide endi seas ning keda mõned autorid küll ideoloogiaks ei liigita (sidudes nad kokku konservatiividega)[6], ent kes on kesksed Lipset & Rokkani teoorias – agraarjõud. Side konservatiividega on ka loogiline, kuna selle jõu tuumikuks olid ikkagi suurmaaomanikud, kes seisuskorra säilides olid enamasti veel aadlikud. Selle ühiskonnakorralduse murenedes aga koondus ka see vara pigem kodanluse kätesse ning niiviisi tekkis konflikt linna- ja maakodanluse vahel – oli ju industrialiseerimise ja linnastumisega viimase majanduslik ja poliitiline olulisus ühiskonnas vähenemas. 19. sajandil ja varemgi säilitati seda kolme jõu vahekorda hõlpsasti – parlamenti ja vahel ka valitsusse saadi valimistega, kus nii kandideerida kui ka valida said vaid kõrgemad seisused ja omanikud ning seda ainult oma vahenditega[7] – valida sai eliit ja valituks sai eliit. Need olid siis traditsiooniliste oligarhiliste jõudude ideoloogiad.

Kui juba on käsitletud demokraadile kõige vastumeelsemaid ideoloogiaid, siis edasi oleks sobilik vaadelda neid, mis on enim demokraatiaga kooskõlas – neid, mis soosivad rahva/paljude võimu rahva jõu kaudu. Suurem osa neist tekkis peagi pärast Prantsuse revolutsiooni ja teisi lõhesid. Esimene neist oli rahvuslus, mille taotluseks oli, et iga rahvas/rahvus valitseks end ise, mitte ei oleks ühe monarhi või mõne (vahel võõra päritoluga) seisuse omand.[8] Probleeme selle liikumisega oli aga kaks: esiteks põhines see väga selgelt välistamisel ehk nägi rahvana ainult üht rahvust – midagi, mis võis väga problemaatiliseks muutuda, kui riik oli etniliselt pluralistlik. Teiseks kippus see edu saavutanuna manduma ehk muutuma lihtsalt „kaunistuseks rahva ahelatel“, kui kasutada Rousseau väljendit – legitimeerima liberaalide, konservatiivide või agraarjõudude ehk kas põlistatud või majandusliku eliidi võimu, apelleerides nende valitsejate rahvusele ja rahvuslikkusele. Niiviisi asenduks saksa mõisnik eesti omaga ning kõik näiks parimas korras olevat.

Järgmine olulisem lõhe oli tööandjate ja töövõtjate lõhe, millest sündis esimene ideoloogiline jõud, mis päriselt seadis eesmärgiks ka nende võimu, kellel omandit või kõrget päritolu polnud –sotsialistid.[9] Neid kannustas pettumus selles, et Prantsuse revolutsiooniga „vabadust, võrdsust, vendlust“ lubanud liberaalid ei olnud oma lubadust täide viinud, mistõttu nad läksid nende väärtuste nimel ise võitlusse. Nende visiooniks oli, et (liht)rahvas saaks aru, kuidas olemasolev majanduslik ja poliitiline süsteem lasub nende turjal, ent ei paku selle viljadest neile pea midagi; mobiliseeruks, hõivaks riigiaparatuuri, kukutaks selle rõhuva korralduse ning kehtestaks selle kaudu demokraatia. Kuigi uue korralduse detailid jäeti suuresti lahtiseks, on siiski leitud, et omajagu eeskuju võeti Vana-Ateena linnriigist, keskaja vabalinnadest ja Pariisi kommuunist.[10]

Sarnasel seisukohal olid ka anarhistid, ent nad ei soovinud riiki (poliitilise võimu keskaparaati) mitte hõivata, vaid hävitada: „Me eitame valitsust ja Riiki, sest me jaatame seda, millesse Riikide loojad pole kunagi uskunud: masside isikupära (personality) ja autonoomsust. Me kinnitame lisaks, et igal Riigikorraldusel pole muud ülesannet kui juhtida ühiskond sellesse autonoomiaseisundisse; et Riigi eri vormid absoluutsest monarhiast kuni esindusdemokraatiani on kõik vaid vaheetapid, ebaloogilised ja -stabiilsed positsioonid, teenides üht teise järel kui üleminekuid või samme vabadusse ja kujundades poliitilise redeli pulkasid, millel ühiskonnad ronivad eneseteadlikkusesse ja -valitsusse.“[11] Vaatamata erinevustele trajektoorides, taotlesid nii anarhistid kui ka sotsialistid aga sama: rahva võimu ja seda rahva tekitatuna, olgu läbi sündikaatide, ametiühingute, kommuunide või muude lihtrahva ühenduste.

Vaatamata oma sotsiaalmajanduslikule egalitarismile, oli neil kahel aga üks suur viga – need olid nagu teisedki tol ajal väga mehekesksed ja nägid endiselt maailma pigem nii, et „avalik sfäär“ (poliitiline ja majanduslik võim) peaks esmajärgus kuuluma meestele, „erasfäär“ (kodumajapidamine) aga naistele.[12] Nii oleks ka need ideoloogilised jõud vähemalt esialgu jätnud endiselt võimust kõrvale umbes poole elanikkonnast. Selle puudujäägi eemaldamiseks tõusiski esile feminism, mis sai oma jõu ja lõikas enda viljad rahvapõhisest emantsipatsiooniliikumisest (meeleavaldused, protestid, streigid jne). See ideoloogia on loonud küll vähe endanimelisi erakondi, ent on saanud nüüd enamal või vähemal määral osaks kõigist teistest – see, mida nõudsid liberaalsed feministid 100-150 aastat tagasi, on nüüdseks saanud juba valitsevaks konsensuseks, mida vähemalt Läänes ei seata enam ammu kahtluse alla. Feministid ise läksid aga oma nõudmistes vaid nii kaugele, kui olid juba jõudnud teised sarnased jõud oma nõudmistega meestele, mistõttu näib see rohkem vabadust laiendava kui süvendava ideoloogiana. Igal juhul tähistaksin nelja eelloetletud ideoloogiat sildiga „radikaaldemokraadid“.[13]

Mis sotsialistide ja anarhistide liikumiste nõrkuseks jäi, oli raskus oma trajektooride läbimisel – toimiti ju ikkagi autoritaarsetes ühiskondades, mille valitsevad ideed olid valitseva klassi omad (kui parafraseerida Marxi ja Engelsit) ja kus võimuväliste katseid organiseeruda suruti tihti veriselt maha.[14] Radikaaldemokraadid lõhestusid ja nende radikaalsemad harud võtsid omaks elitistlikud meetodid sama eesmärgi saavutamiseks: võimutud mitte ei pidanud nüüd ise oma valitsejate vastu üles tõusma, vaid keskseks „lahinguüksuseks“ sai leninlik avangardipartei – seltskond valgustatud ideolooge, kes pidid hõivama võimu ning juhtima rahva ühiskonda, kus selle võim oleks võimalik. Pärast mõnda aega sobivas keskkonnas harjumist pidi rahvas olema valmis enda valitsemise enda peale võtma, ent selle ajani pidi eliit looma kõik vajalikud eeltingimused. See idee polnud muidugi täiesti uus ka Leninil, kuna sarnast taktikat olid varem kasutanud ka paljud sotsialistid-utopistid, konkreetsemalt blankistid. Probleem seisnes selles, mida me kas või enda kogemusest hästi tunneme – isegi, kui see eliit pääses võimule, jäi päev, mil võim rahvale üle anda, tulemata. Nimetuseks sobiks neile jõududele vast „revolutsiooniline oligarhia“.

Lõpuks jõuamegi me kõige küünilisema variandini – selliseni, kus rahvast kasutatakse ära, et legitimeerida eliidi võimu. „Inglased loevad end vabaks rahvaks, kuid nad eksivad raskesti. Tegelikult on nad vabad ainult parlamendi liikmete valimise ajal ja niipea, kui saadikud on valitud, osutub rahvas taas orjaks ja eimiskiks.“[15] Puhtalt sellele kombinatsioonile on kõige pompoossemal moel ajaloos vastanud vast fašistid ja natsid, kelle režiimid põhinesid läbi ja lõhki „massimobilisatsioonil ja lihtinimesel“, ent ainult eliidi ja selle juhtfiguuri toetuseks ja jumalikustamiseks.[16] Ei vaja vist eraldi mainimistki, et samamoodi talitas tegelikkuses võimutsev eliit ka Nõukogude Liidus ja muude bolševistlike riikide juures.

See on aga vaid üks vormidest, mille see variant – esindusdemokraatia – võib võtta. Enamik teistest sellistest riigivalitsemise korraldamise ideedest (nt need, mis põhinevad parteisüsteemidel) tõmbavad märksa poorsema joone eliidi ja rahva vahele, tagavad eliidi õiguspärasema ja rahvast sõltuvama vahetumise ning on vastuvõetavamate humanitaartagajärgedega. Endiselt toimivad need üldjoontes aga samadest põhimõtetest lähtudes: olgu nende võimu aluseks karisma, ratsionaalne argument või midagi muud, kehastavad need valitsejad vähem või rohkem usutavalt rahva tahet, jättes rahva iseenda asjade korraldamisest sisuliselt kõrvale.[17] Ülevaate eelkõneldust annab tabel 1.

 

Tabel 1. Poliitiliste jõudude ideoloogiad tinglikult vahemikus 1789 kuni 20. sajandi algus[18]

  Vahend
Rahvas Eliit
Eesmärk Rahva võim

Radikaaldemokraatia

–       Rahvuslus

–       Sotsialism

–       Anarhism

–       Feminism

Revolutsiooniline oligarhia

–       Blankism

–       Bolševism

Eliidi võim

Esindusdemokraatia

–       Fašism

–       Natsism

 

Traditsiooniline oligarhia

–       Liberalism

–       Konservatism

–       Agraarideoloogia

Need olid siis põhilised ideoloogiad ja nende liigitus. Välja on siit jäetud rohelised ja usuliikumised, mille vaated ei ole niivõrd kergesti sellesse jaotusesse paigutatavad. Üks on transtsendentne selles, et ei sea eesmärgiks mitte ühegi ühiskondliku grupi ega ka terve rahva võimu, vaid hoopis kõigi nende (loodus)keskkonna, et nad saaksid liigina edasi püsida (kasutades vajadusel selleks nii eliiti kui ka rahvast); teine aga seab eesmärgiks „Jumala(te) tahtel“ põhineva ühiskonna, mis võib tegelikult sobituda ükskõik millise ideoloogiatüübiga olenevalt usundist ja selle tõlgendusest.

Eelkirjeldatu sobib heuristikana enam-vähem selleks, et kirjeldada tinglikult vahemikku Prantsuse revolutsioonist 20. sajandi esimeste kümnenditeni. Edaspidi on aga aeglaselt, kuid kindlalt olnud näha, kuidas kolm lahtrit järjepidevalt tühjenevad ja vastavad jõud/ideoloogiad on kas võtnud omaks esindusdemokraatia mudeli või hääbunud: liberaalid-konservatiivid-agraarjõud pidid arvestama laienenud valijaskonnaga[19] ja traditsioonilise seisusliku korra hävinguga ega saanud enam keskenduda pelgalt rikastele ja kõrget päritolu inimestele[20] (kuigi on viidatud, et see trend on nt USA-s ja mujalgi läänemaailmas uuesti esile tõusmas), oma tegevuse jooksul kaotas bolševistlik avangard oma legitiimsuse ja maandus sajandi lõpuks „ajaloo prügikasti“. Anarhistid marginaliseeriti (sh purustades nende seniolematud edusammud Kataloonias üleüldise ideoloogiate koalitsiooniga)[21] ja sotsialistid mugandusid.[22]

Esindusdemokraatia on muutunud ainsaks legitiimseks ja legaalseks viisiks, kuidas ühiskonda juhtida. Nimetus „esindusdemokraatia“ on aga muidugi irooniline – kes tahes on võrrelnud kaasaegset „demokraatiat“ antiikse tegeliku demokraatia tunnusjoontega (olgugi et need kehtisid vaid suhteliselt väikesearvulisele kodanikkonnale), teab, et tegemist on parimal juhul „aristokraatia“ ning halvemal juhul lihtsalt halvasti varjatud oligarhiaga. Niisiis petavad kõik kaasaegsed poliitilised jõud rahvast legitimeerima poliitilist süsteemi, mis kehastab eliidi, mitte rahva enda võimu.

Kas sellega ajalugu lõppebki? Kas pole me võimelised siit edasi arenema? Vaevalt. Seni, kuni võim pole otseselt nende käes, kellel ühiskond põhineb, ei saa rääkida vabade ja võrdsete, vaid küünilisest „isandlikust“ ühiskonnast, mille harmoonia on fabritseeritud ning mida paratamatult iseloomustavad need tunnused, mida näeme endi ümber juba niigi tugevnevat: poliitika eemaldumine rahvast ja rahva võõrandumine poliitikast; demagoogiliste (sh neofašistlike) jõudude esiletõus, rikaste ebaproportsionaalselt suur mõju otsuselangetamisele jne. Küsimus on vaid, kust tuleb see jõud, mis taaselustaks radikaaldemokraatliku traditsiooni. Nagu juba selle olemuski näitab, peab see alguse saama „alt“, mitte „ülalt“ – olema rahva enda, mitte „valgustatud“ eliidi võitlus.


[1] Andrew Heywood. 2007. Political Ideologies. An Introduction. 4th edition. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 11-12.

[2] Vt Seymour Martin Lipset & Stein Rokkan. 1990. „Cleavage Structures, Party Systems, and Voter Alignments“ The West European Party System, toim Peter Mair. Oxford: Oxford University Press, 91-138.

[3] Tegelikult, nagu me peagi näeme, ei ole pilt muidugi nii mustvalge: ühtegi eliiti ei ole võimalik säilitada rahva kas või „vaikiva heakskiiduta“ ning rahvas on harva tõusnud võimule ilma mingi osa eliidi toetusest – ka Vana-Ateena demokraatia kehtestati tänu vastavat suunda toetavatele kildkondadele tolleaegses aristokraatias. Samas tunneb ajalugu ka näiteid (ja mõned väidaksid, et see on üldine muster tänapäevalgi), kus mingi riigi eliiti hoiab võimul selle rahva kiuste mingisugune teine, hegemooniline riik, mis on selle režiimi püsimisest huvitatud – see on olnud laialt aktuaalne nii „kolmandas maailmas“ kui ka idablokis. Lisaks on vaieldav, kuivõrd saab „heakskiiduks“ nimetada seda siis, kui elatakse türannia atmosfääris, mis on kujundatud selliseks, et sealsed inimesed „oleksid kartliku vaimuga“, „üksteist ei usaldataks“ ja oleksid „võimetud tegutsema“ (Aristoteles. 2015. Poliitika. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill, toimetas Urmas Tõnisson. Tartu: Ilmamaa, 173).

[4] John Rawlsi väitel oli valitsejate ja valitsevate suhe mingil juhul niiviisi isegi 1:9 (vt tema „Õiglus kui ausameelsus“).

[5] Konservatism ei olegi ju palju muud kui taotlus, et eelisseis jääks neile, kel see hetkel on.

[6] Andrew Heywood. 2007. Political Ideologies. An Introduction. 4th edition. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 273.

[7] Richard Gunther & Larry Diamond. 2003. “Species of Political Parties: A New Typology.” Party Politics 9(2): 167-199, 175-177.

[8] David Miller. 2009 „Rahvusluse kaitseks“ Rahvuslus ja patriotism. Valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste. Koostanud Eva Piirimäe, tõlkinud Raili Põldsaar. Tartu: Tartu Ülikooli eetikakeskus, 197-226, 210-211. Tänapäeval on muutunud tüüpiliseks siduda rahvuslus konservatismiga. Ajaloolaste Linda Colley ja Eric Hobsbawmi järgi on need kaks ajalooliselt (vähemalt 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi I poolel) olnud aga teineteisega selges vastuolus: „Rahvuslus loob aktiivse arusaama rahvast, kes kollektiivselt määrab oma saatust; see aga mõjub otse pühaduseteotusena konservatiivsele arusaamale poliitikast kui piiratud tegevusest, mis tuleks jätta eliitide hooleks“ (sealsamas: 211).

[9] Sõna „proletariaat“, millega tähistati rahvahulka, kelle sotsialistid oma kilbile seadsid, tuleb ju ladinakeelsest sõnast prole ehk laps. Ehk need olid inimesed, kellel polnud oma nimele muud vara kui nende lapsed.

[10] David Held. 1996. Models of Democracy. Second Edition. Cambridge: Polity Press, 21, 141-147, 152. Vt ka Pjotr Kropotkin. 1902. Mutual Aid: A Factor of Evolution.

[11] Pierre-Joseph Proudhon. 1849. “The State: Its Nature, Object, and Destiny” Panarchy, https://www.panarchy.org/proudhon/proudhon.html (31.08.2018).

[12] Või vähemalt, et selle lõhe ületamine on teisejärguline võrreldes klassivõitlusega (Andrew Heywood. 2007. Political Ideologies. An Introduction. 4th edition. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 235, 246).

[13] „Radikaalsed“ on nad muidugi võrreldes neid ümbritseva olustikuga. Vana-Ateena demokraatia mõttes on nad üpris mõõdukad või kogunisti traditsioonilised, mistõttu piisaks ilmselt ka sildist „demokraadid“.

[14] Näiteks enamikus Euroopa riikidest olid ametiühingud keelustatud kuni 19. sajandi lõpuni, Venemaal isegi kuni I maailmasõja lõpuni (vt Rondo Cameron & Larry Neal. 2003. A Concise Economic History of the World: From Paleolithic Times to the Present. Oxford: Oxford University Press, 213-214).

[15] Jean-Jacques Rousseau. 1998 [1762]. Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid. Tallinn: Varrak, 131-132.

[16] Andrew Heywood. 2007. Political Ideologies. An Introduction. 4th edition. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 213. Eric J. Hobsbawm. 2001. Age of Extremes: The Short Twentieth Century, 1914-1991. London: Abacus, 132.

[17] Sisult on ka esindusdemokraatia oligarhia vorm, kuna valitsevad vähesed, mitte paljud. Mis eristab pluralistlikke ja „protohegemoonilisi“ esindusdemokraatia ideoloogiaid (kui laenata Richard Guntheri ja Larry Diamondi eristust), seisneb selles, kas nad soosivad olukorda, kus konkurents võimu pärast on avatud või suletud – kas võimuvõitlus toimub erakondade vahel või ühe erakonna sees. Avatud süsteemi puhul on oodata suuremat mitmekesisust osapoolte poliitilistes eesmärkides, vahendites ja viimaste „häälestuses“, kuigi seda ei saa täielikult välistada ka suletud süsteemi korral.

[18] Tähelepanuväärne on, et nüüdseks on pea kõik (allesjäänud) ideoloogiad liikunud esindusdemokraatia kasti.

[19] Sugugi mitte alati nende endi tahtest. Kui I maailmasõja järel saabusid rindelt miljonid relvastatud sõdurid, kes olid valanud verd oma kodumaa eest, oli lihtsalt raskem õigustada seda, miks nendel polnud mingisugustki õiguspärast osa võimust.

[20] Liberalism liikus edasi Walter Lippmanni, Harold Lasswelli, Joseph Schumpeteri jt „elitaardemokraatia“ (oksüümoron) idee juurde, kus „avalikkusele tuleb koht kätte näidata“ ja rahva roll on „olla [otsustajate] tegevuse huvitunud pealtvaatajad“ – „ja mitte osalised“ (Noam Chomsky. 1992. Deterring democracy. Hill and Wang, 352. Esimesed kaks tsitaati on Walter Lippmannilt, viimane aga Chomsky enda lisa Lippmanni teksti põhjal). Otsustajad on muidugi omanikud. Selle seisukoha võtsid pärast seisuskorra lõplikku kokkuvarisemist omaks ka konservatiivid ning peamiseks erinevuseks nende ja liberaalide vahel sai vaid neid toetavate omanike koalitsioonide koosseis (konservatiive toetasid pigem need, kes olid seotud siseriikliku, liberaale rahvusvahelise kaubandusega seotud omanikud). Muus osas olid nad „ühe ja sama äripartei kaks fraktsiooni“ (sealsamas: 373).

[21] Sealsamas: 361.

[22] Lisatuur sellele oli nähtav pärast Bretton Woodsi rahasüsteemi kokkukukkumist, kui sotsialistid võtsid oma poliitika aluseks aina enam uusliberaalide ja -konservatiivide seisukohad, k.a maksiimi, et ühiskonda peaksid „valitsema need, kes seda omavad“ (Noam Chomsky. Rogue States: The Rule of Force in World Affairs. Cambridge: South End Press, 200) – ehk rikkad. Nähtavaim oli see suundumus vast Briti „kolmanda tee“ ja Uue Tööpartei näitel, kelle apologeedid (nt Tony Blair) asusid lammutama sedasama heaoluriiki, mille sotsiaaldemokraadid olid aastakümnetega rajanud. Sama trend oli nähtav ka kõigi teiste Euroopa riikide sotsiaaldemokraatidega. Olgugi et heaoluriik on alati olnud instrument kapitalismi tulemite (vaesus, ebavõrdsus jne) leevendamiseks ja tasakaalustamiseks, mitte selle aluste (omandi) ümberkorraldamiseks, on selle keskne mõte olnud siiski tagada inimeste (suurem) võrdsus ja seeläbi võimalus rahva võimuks, kuigi esindusdemokraatia hullusärgis (vt Karl Lembit Laane. 2018. „Demokraatia ja parempoolsus – harmoonia või konflikt? Aristotelese jälgedes Vikerkaar, märts, http://www.vikerkaar.ee/archives/22674 (külastatud 29.04.2018)).

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply