';

Kas me peaksime kartma noori poliitikas?

Kas me peaksime kartma noori poliitikas?
Autorid: Dominika Pankova, Eliise Kuus (riigiteaduste 1. kursuse üliõpilased)

 

Noored on liikumas päevapoliitikasse aina edukamalt, kiiremini ja suurema innuga. Ühiskonnas levivad aga teatud hoiakud, poliitilised noorteorganisatsioonid ei ole kõigile atraktiivsed, poliitilisel maastikul on noori pigem vähe. Siiski soovivad meievanused end poliitikaga mingilgi määral siduda, tunnevad selle vastu huvi ja näevad end ka potentsiaalsete tulevaste poliitikutena – kas me loome selleks head keskkonda ja võimalusi? Kas noored poliitikas on need, keda tasub karta?

 

Ühiskonna vaade poliitikale määrab selle populaarsust noorte seas

Noore mõttele minna ja siduda ennast poliitikaga kaasneb tihti ühiskonna ja osa inimeste poolt üpris tugevalt negatiivne signaal. Uuritakse, mis eesmärgiga sinna minnakse, kaheldakse otsuse legitiimsuses, naerdakse selle üle, pisendatakse poliitiku rolli tähtsust jne. Kindlasti käib korra läbi ka küsimus: “Noh, kas tahad pumba juurde saada?” Samuti pannakse suur rõhk selgitamisele, kuidas poliitikas on pätid ja kaabakad, läbi lüüa on raske ja et uued näod, eriti noored, pole oodatud. Selliseid mõtteid ning küsimusi on kuulnud ilmselt ka mitmed riigiteaduste tudengid ning erakondade noortekogude liikmed, kaasa arvatud meie. Pidevalt rõhutatakse noorte tähtsust otsuste tegemisel, luuakse noortevolikogusid ja oodatakse noorte arvamust. See on väga oluline, et noorte kaasamine hoogu kogub ning selline rõhuasetus on ühiskonnas vajalik.

Siiski tekib küsimus, kuhu peaks poliitikast huvitatud noor edasi liikuma, kui tema huviks ongi poliitika. Tihtipeale soovitatakse õppida midagi muud ning hirmutatakse “poliitbroileriks” olemisega kaasneva negatiivsusega. Ühiskonnana oleks meil vaja poliitikute kuvandit niikuinii muuta – see ei tohiks olla sõimusõna või naljakoht. Eriti peaks hoiduma sellistest seisukohtadest ja sõnakasutusest noorte suunal, sest meie oleme ju need, kes tulevikku edasi viia soovivad, ning tahes-tahtmata ühel päeval Riigikogus istume. Mida enam soovitakse “vanade olijate” vahetumist, uusi politiilisi suundi ja mõtteid, seda enam peaksime kõik mõtlema, kas me üldse loome nende tekkimiseks noortele sobiva keskkonna ning oleme üheskoos toetavad.

 

Stigma, silt ja rivaalitsemine – noor poliitik?

Tänapäeval on noortel suur võim poliitikas nooremas eas juba midagi suuremat korda saata: on palju noortele mõeldud organisatsioone, olgu nendeks kas erakondade noortekogud või valla noortevolikogud. Noori enamasti kuulatakse ning hetkel on head võimalused, et soovi korral juba karjääri alustada – kuid mis võib olla siis probleemiks?

Nii nagu erakondadegagi, kaasneb noorteorganisatsioonidega stigma. Enda isiklikust kogemusest teame, et erakondadevaheline rivaalitsemine algab tegelikult suhteliselt vara. Alati on vaja tõestada, miks on oma mõtted paremad ja ühiskonnale kasulikumad kui oponendi omad. Rääkides stigmadest, siis teame neid kõige klassikalisemaid: sotsiaaldemokraadid on kommunistid, reformid on kapitalistid ning EKRE liikmed natsid. Kahjuks kanduvad needsamad sildid edasi noorteorganisatsioonidele, mis paneb kohe noore jaoks punase tule peas vilkuma: kas ma tahan, et minuga käiks kaasas erakonna silt?

Me teame, et noored toovad erakondadele ning noorteorganisatsioonidele innovaatilisi ja uuemeelseid mõtteid, paremat arusaama n-ö siseringist ning sellest, mis toimub noorte peas, arus  ja ümber. Mitmed noorteorganisatsioonid korraldavad rahumeelseid, ent valjuhäälseid proteste, seistes vähemuste eest ning üritades tuua päevakorda asju, mis nende meelest tõsiselt olulised on. Samas on ka neid, kes protestide asemel istuvad omavahel kokku ning arutavad probleeme ühiselt, siseringis. Mõlemal on võimu ning mõlemad kasutavad ära enda positsiooni organisatsioonis. Kuid oleme sellest õppinud, et alati ei mõisteta üksteise positsiooni ning nii algavad uued konfliktid. Sest “mina näen ju kindlasti rohkem vaeva kui minu oponent”. Meediat jälgides kergitame ikka kulmu ning jälgime, kuidas mitmed erakondlased enda oponente sotsiaalmeedias maha teevad. Mõtleme küll sellele, kui lapsik ja totter kogu see asi on, ent jätame tähelepanuta selle, et needsamad omadused on kerged kanduma edasi ka noortele. Hetk hiljem näeme populistlikke noortekogude plakateid ning noortekogude vahelist kanakitkumist, imestades, kust see kõik alguse sai.

 

Keda me kartma peaksime?

Noored otsustavad oma poliitilise maailmavaate ja erakonna valiku suhtes erinevate faktorite põhjal. Nendeks on muu hulgas perekondlikud hoiakud, erakondade/noorteerakondade maailmavaade ja kuvand. Suur rõhk on noorteerakondadel, kes tavaliselt poliitikast huvituvat noort esmajoones kõnetavad. Poliitiliselt aktiivne saab olla ka läbi aktivismi ja arvamuse avaldamise, seda siis ilma poliitilise organisatsiooni nime kasutamata. Siiski on noorteerakonna näol tegemist poliitikale ja aktiivsele kaasalöömisele kõige lähemal oleva võimalusena. Lugematutel kordadel oleme näinud noorteorganisatsioonide aktiviste kirjutamas artikleid ERR-is, Postimehes ning Delfis. Nad on teinud suuri tegusid, et neist kirjutataks ning väärivad kohta paberlehelgi. See on tore, ausalt. Mitte miski ei tee tuju paremaks kui teadmine, et meil on kirglikud noored. Küll aga: kuidas me määrame seda, et noored seisavad õigete asjade ees? Pealegi, kes määrab selle, mis on õige? Pole ilmselt imetlustväärt kommentaar, et me ilmselgelt ei nõustu kõikide enda eakaaslastega. Ei nõustu iga petitsiooni, kirjutise, pöördumisega. Me pelgame neid, keda me ei mõista, kuid anname neile peaaegu alati esikoha meedias või mainime neid kõige rohkem siseringis – tundub veidi veider, eks? Sest tegelikult me ju kardame kõiki teisitimõtlejaid, kõiki, kellega me ei suhestu.

 Me pelgame neid, keda me ei mõista, kuid anname neile peaaegu alati esikoha meedias või mainime neid kõige rohkem siseringis – tundub veidi veider, eks? Sest tegelikult me ju kardame kõiki teisitimõtlejaid, kõiki, kellega me ei suhestu.

Noorte jaoks pole demagoogia samuti võõras. Tore kui demagoogiavõtteid ära tuntakse, aga tunduvalt hullem on see, kui neid päriselt oma tegevustes kasutatakse ja sotsiaalmeedias nendega odavat populaarsust kogutakse. Noored toovad alatasa välja tipp-poliitikute populistlikke loosungeid ja väänatud tõde, kuid kas ka ise süüst puhtad ollakse? Üksteisele ärapanemise eesmärgil minnakse kohutavalt isiklikuks, ei proovita enam leida viisakat suhtlusruumi, vaid keskendutakse kiirele populaarsusele. Demagoogiavõtted on ilmselt tõsiseim probleem noortekogude postitustes ja käitumises. Samas on näha, et need töötavad; ebaausalt, aga siiski. Ning veidigi võhiklikuma noore silmale-kõrvale jääb tihti arusaamatuks ja tabamatuks, kuidas pealtnäha võimsad ja “ausad” loosungid omavad tegelikult minimaalselt tõepõhja ja eetilisust.

Olenemata inimlikust soovist päriselt loota, et meie kõigi eest seistakse, peaksime ehk mõistma seda, et “meie” on kõige suhtelisem sõna poliitikas.

Kui teha postitus vastasleeri poliitiku kohta, mis õhutab hirmu ja viha, on noorel väga raske mitte vooluga kaasa minna ja ise kriitikameelt kaotada. Kui demagoogiavõtete ära tundmist õpetataks üldhariduskoolides rohkem süvitsi, saaks hoida ära nii mõnegi lõksulangenu või ka ise populistlikke võtteid kasutava noore. Eetiline ja maitsekas poliitika algab juba noorelt, kuid kui tulev põlvkond ei soovi luua selles vallas muutust, ei hakka see ka niipea toimuma. Seetõttu peame kahjuks tõdema, et poliitika on kohati ka psühholoogiline mäng, kus võidab mitte kõige tugevam, vaid kõige populistlikum. Poliitikas ei seista üldise heaolu eest, vaid seistakse MEIE kõigi vabaduse, MEIE kõigi sõnaõiguse ning MEIE kõigi eest. Olenemata inimlikust soovist päriselt loota, et meie kõigi eest seistakse, peaksime ehk mõistma seda, et “meie” on kõige suhtelisem sõna poliitikas.

Ideaalses maailmas saaksime loota, et noored teevad enda poliitotsused puhtalt südametunnistuse järgi, ignoreerides iga võimalikku vastukaja. Kahjuks või õnneks ei ela me ideaalses maailmas ning tänu sellele on meil kümneid inimesi, kelle otsused ei põhine sajaprotsendiliselt nende enda nägemustel või kelle nägemus ongi üdini “kellegi teise” oma. Seega: kas me peaksime kartma just neid inimgruppe, keda on kõige lihtsam mõjutada? Või kas me peaksime kartma neid, kes teisi kõige populistlikumalt ründavad? Usume, et noori kartma tegelikult ei pea, sest me ei karda mitte ainult üht inimgruppi, vaid inimesi üleüldiselt.

Seda välja tuues ongi oluline mõista, et noored ei ole oht inimkonnale ning noored ei ole tegelikult ebakompetentsed, laisad ning niisama karjujad. Tuletades meelde lauset “noored on meie kõigi tulevik” ütleme vaid seda, et potentsiaali täis noorteta ei ole meil tulevikku ja ilma tulevikuta ei ole meid. Oleme mõistnud, et me ei karda mitte populistlikke erakondi ega noorteorganisatsioone, ei karda neid, kes valjult mõtlevad, vaid hirmuga vaatame, mida teevad need, kes seisavad “MEIE” eest. See paneb meid vaid lootma, et noored kasutavad ära enda potentsiaali alustada puhtalt lehelt, võtmata eeskuju lollusest, mida me tegelikult ju oleme harjunud meedias nägema.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply