';

Martin Mölder: Kuidas võtta riigiteaduste õppimisest maksimum?

Martin Mölder: Kuidas võtta riigiteaduste õppimisest maksimum?
Autor: Martin Mölder

Õppeaasta ja paljude jaoks ka ülikoolitee algus on paras hetk mõelda sellest, mis peaks saama ülikooli lõppedes. Oleks ilmselt tore leida väärtustatud, hästi tasutatud ja arenemisvõimalusi pakkuv töökoht. Riigiteadlasel või politoloogil võimalusi siinkohal jätkub, eriti aga siis, kui ta ise teadlikult selle eest hoolitseb ning varustab ennast juba varakult teadmiste ja oskustega, mis ei ole olulised üksnes üldhariduslikus mõttes, vaid millel on ka tööturul teatud otsene väärtus.

Riigiteaduste õppimise teekond algab paljudele soovist olla Eesti riigi välisteenistuses, saada diplomaadiks. See on väljakutsuv töö, mis võiks viia Eestist mõneks ajaks välja ning seetõttu on selle karjääriväljavaate lummus igati mõistetav. Taolist eelistust on näha ka magistriõppes, kus rahvusvaheliste suhete õppimine on Tartu Ülikoolis olnud alati populaarsem riikide sisse vaatavast politoloogiast. Intellektuaalsed huvid või võimaliku töö laad on üks asi, kuid mis puudutab väljavaateid tööturul, siis ei paku üks suund teisest ilmtingimata rohkem perspektiivi.

Diplomaatiliste töökohtade arv on paratamatult piiratud, võrreldes sellega, mida üks politoloog, olgu tal siis rahvusvaheliste suhete või võrdleva poliitika spetsialiseerumine, võiks teha. Selleks, et oma potentsiaal tööturul võimalikult hästi realiseerida, tasub juba kohe alguses olla oma valikutes strateegiline. Politoloogia oma puhtas tuumas annab vähe taolisi oskusi ja teadmisi, mille järgi oleks tööturul otsene nõudlus, kuid väga väikese vaevaga on võimalik seda olukorda muuta.

Esmalt on oluline meeles pidada, et bakalaureuseharidus on vaid esimene samm, mis väga suurt eelist ei anna. Selleks, et oma erialal karjääri teha ja selleks, et olla konkurentsivõimeline, ei ole muud valikut, kui mõelda bakalaureuseõppest ja magistriõppest koos. Ning oma ala tõeline ekspert võiks olla doktorikraadiga. Isegi kui veel praegu on mõnel tööandjal ehk tõrked võtta tööle doktorikraadiga inimest, kuna võib-olla kardetakse, et ta on ülekvalifitseeritud, siis aja möödudes on sellist tõrget aina vähem ja vähem. Doktorantuur ei tähenda ainult karjääri ülikoolis ja teadustöötajana, vaid pädevust, sõltumata sellest, kus või kuidas töötatakse.

Sisseastumisel võisite kuulda, kuidas riigiteadlane või politoloog võib töötada nii ajakirjanikuna, analüütikuna, riigiametnikuna, kolmandas sektoris või kus iganes mujal. Tunnen oma põlvkonnast politolooge, kes on olnud edukad ka turunduses, reklaamiagentuurides ning muudes politoloogiast väga kaugetes valdkondades. Politoloog paistab olevat universaalne amet. Julgeksin siinkohal spekuleerida, et võimalust kõiki neid töid teha ei taga politoloogile sageli mitte tema erialane haridus, mis annab küll laialdased teadmised sellest, kuidas riigid ja ühiskonnad toimivad, vaid politoloogiat õppima tulnud inimeste üldine ettevõtlikus ja loovus.

Selleks, et oma erialased teadmised tööturul kullaks muuta, on riigiteadlasel või politoloogil vaja tänapäeva tööturul veel ühte elementi, mis on meie õppekavades küll sees, kuid aja ja ruumi puudusel mitte veel esiplaanil. Need on üldanalüütilised oskused ja analüüsimeetodite valdamine. Riigiteadused ja politoloogia Tartu Ülikoolis annab selles valdkonnas esmase põhja ning väga väikese vaevaga on võimalik ennast ise täiendada nii, et olla ülikooli lõpetades maksimaalselt konkurentsivõimeline.

Olen oma töö ja õpingute jooksul kokku puutunud nii kvantitatiivse kui ka kvalitatiivse metodoloogia ning analüüsiga. Mis puudutab otseselt konkurentsivõimet tänapäeva tööturul, siis on neist esimene olulisem, kuigi maailma mõistmise ja probleemide lahendamise koha pealt ei ole võimalik öelda, et kumbki oleks fundamentaalsem. Erinevate küsimuste jaoks on lihtsalt erinevad teekonnad vastuseni. Elame maailmas, mis on üha enam ja enam numbrikeskne. Seda kõike võimaldab ja sellele annab hoogu Internet, mis hõlbustab suurte andmehulkade tootmist, jagamist, analüüsi ning kus avaldatud digitaalsed tekstilised andmed on samuti käsitletavad numbritena ning seeläbi analüüsitavad.

Arvutiteadlane või statistik oskab numbritega ringi käia küündimatult paremini kui isegi metodoloogiliselt väga hästi haritud politoloog. Kuid viimasel võiks olla analüütikuna konkurentsieelis, kuna ta suudab mõelda laiemalt ja abstraktsemalt ühiskondlikest probleemidest ja protsessidest, muutujate omavaheliste seoste tähendusest ja võimalikust põhjuslikkusest. See on politoloogia hariduse tuumiksisu kõige olulisem panus. Ja ei ole vaja väga palju metodoloogilisi oskusi, et see sisu maksimaalselt enda kasuks pöörata. Ükskõik, kas sa tahad olla analüütik avalikus sektoris, erasektoris või kolmandas sektoris, sa ei saa seda teha ilma analüütiliste ja metodoloogiliste oskusteta – ning ennekõike just ilma kvantitatiivsete oskusteta.

Kõikidest strateegilistest valikutest oma õppeteel oleks see üks kõige olulisemaid. Kui oma bakalaureuse- ja magistriõppe jooksul panustada minimaalne hulk aega selleks, et statistikaga sina peale saada, siis ei olda lõpetades mitte ainult laia silmaringiga ja loov politoloog, vaid politoloog, kes oskab ka midagi, mis on tööturul väärtustatud ja läbi mille tal oleks paremini võimalik oma politoloogilised teadmised heaks elujärjeks muuta.

Pidagem meeles, kust on pärit sõna „statistika“. Selle alged viivad ladina keelde ning algselt viitas see sõna riigi juurde kuuluvale ning riigi kohta käivate andmete analüüsile. Statistika, see on oma algupäralt riigiteadused ning riigiteadused vähemalt teatud osas peaksid alati olema statistika.


Martin Mölder on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi teadur doktorikraadiga võrdlevas poliitikas. Tema peamised huvialad on valimised, parteid ja parteisüsteemid ning kvantitatiivsed meetodid nende uurimiseks.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply