';

Laura Vilbiks: Milleks meile poliitikafilosoofia?

Laura Vilbiks: Milleks meile poliitikafilosoofia?
Autor: Laura Vilbiks

“Ainus põhjus poliitilise teooria õpetamiseks on, et inimene on täielikult ja võib-olla irratsionaalselt veendunud, et see on tohutult oluline – ja ta armastab seda” (Shklar 2019, 605).

Just selle tõttu, et jagan Judith Shklari romantilist pilku poliitikafilosoofiale, otsustasin valida teemaks selle distsipliini üle mõtisklemise. Poliitikafilosoofia on minu jaoks justkui oaas, kus kohtuvad kaks mu meelisteemat – poliitika ja filosoofia. Riigiteaduste tudengina on see minu jaoks valdkond, kus ei pea lähtuma reaalpoliitilistest kaalutlustest, kuid samas ei lasku see liialt metafüüsilistesse kõrgustesse ning mõtiskleb teemade üle, mis puudutavad meie igapäevase elu korraldust. Selles essees lahkan poliitikafilosoofia olemust ja mõtisklen realistlike ning idealistlike lähenemiste kaudu sellest, mil määral peaks poliitikafilosoofia suhestuma aktuaalse poliitikaga – ning järeldan, et ilma idealistlike teooriateta siiski ei saa.

Poliitikafilosoofia paikneb distsipliinide vahelisel alal, kuuludes osaliselt nii filosoofia, politoloogia kui ka ajaloo alla. Nimetades seda poliitikafilosoofiaks, liigitame selle filosoofia allharuks, kuid veidi teise vaatenurga alt saab seda nimetada ka poliitikateooriaks, mis kuulub poliitikateaduste alla, või siis poliitilise mõtte ajalooks, mis muudab selle ajaloo valda kuuluvaks. Kuigi poliitikateooria peab veidi olulisemaks fakte ning poliitikafilosoofia kaldub rohkem kontseptuaalsuse poole, kasutan ma siin essees neid kahte sünonüümidena. Mis seda valdkondadevahelist teadust siis ühendab? Lühidalt öeldes “pühendumus teoretiseerida, kritiseerida ja diagnoosida poliitilisi norme, praktikaid ja poliitilist korraldust, nii minevikus kui praegu, nii meie enda riikides kui mujal” (Dryzek et al 2011, 62). Poliitikafilosoofiale on iseloomulik humanitaarne vaade poliitikale, mis erinevalt poliitikateadusest ei püüa sarnaneda loodusteadustele ega kasutada formaalseid ja kvantitatiivseid meetodeid. Seetõttu on poliitikafilosoofia enamasti ka normatiivne ning ei allu positivistlike teaduste väärtusneutraalsusele. Kuigi teadusrevolutsioon ja valgustusajastu jätsid mõneks ajaks mulje, justkui muutuksid kõik filosoofia valdkonnad järk-järgult täppisteaduseks – olid ju ka füüsika, keemia ja astronoomia kunagi filosoofilised teadused ja lähtusid mitte-empiirilistest arusaamadest – paistab nüüdseks, et empiiriliste teaduste kõrvalt jääb üle teatud hulk küsimusi, millele ei saa leida vastuseid vaatluse, arvutluse, induktiivse või deduktiivse meetodi abil. Kui politoloogia on üks neist teadustest, mis püüab endast filosoofilisi algeid välja juurida ja hoiduda “seda laadi küsimustest, mille struktuur ei kätke selgeid vihjeid nende lahendamise tehnikale” (Berlin 2002, 16), siis poliitikafilosoofia võtab need ebaselgused omaks ja lahkab neid omal moel. Olles osa filosoofiast, “pole selle aineks enamasti kogemuse materjal, vaid selle nägemise viisid, need püsivad või poolpüsivad kategooriad, mille abil kogetut käsitatakse ja liigitatakse” (Berlin 2002, 23). 

Peamiselt tegelevad poliitikafilosoofid sellega, mida teised teoreetikud on minevikus öelnud. Poliitikafilosoofia on suuresti isikukeskne ning vastavalt sellele, milliseid filosoofe mõni teadur uurib või järgib, võivad tema vaated kolleegidest radikaalselt erineda. Erinevalt mõnest sõsardistsipliinist, näiteks rahvusvaheliste suhete teooriast, kus valitsevad selgelt kolm koolkonda – liberalism, realism ja konstruktivism – on poliitilise filosoofia maailm palju kirevam ning orientiiriks on pigem filosoofia suurkujud kui neid ühendavad teooriad (Ibid., 63). Milleks aga fookus mineviku suurkujude ideedel? Tulevad need tõesti tänapäeva probleemide lahendamisel kasuks? Kuigi meile meeldib mõelda meiega vastu seisvatest probleemidest ainulaadsetena, näeme mõttelugu vaadates, et inimkond seisab ikka ja jälle vastamisi samade küsimustega. Analüüsides Eesti e-hääletamise probleeme, sotsiaalmeedia mõju poliitikale või viimaste aastate parempopulismi lainet, võib paista justkui oleks tegemist uudsete nähtustega. Minnes aga tagasi nähtuste algpõhjusteni, puutume kokku samade fundamentaalsete teemadega nagu inimloomuse olemus, poliitika eetilisus ja sotsiaalne õiglus. Kuigi vahepeal on lisandunud palju uusi probleeme, on antiikajast peale olnud poliitikafilosoofias  samad põhiküsimused. Milline peaks olema parim poliitiline korraldus? Kes peaks valitsema? Mis on õiglus, vabadus ja võrdsus? Mille alusel jagada sotsiaalseid hüvesid? Poliitikateoreetiku John Dunni (2015) sõnul on poliitikafilosoofial ainulaadne perspektiiv. See on samaaegselt kursis nii praeguste poliitiliste arengutega kui ka ajalooliste perspektiividega, mistõttu on poliitikateooria vaade palju laiem ja põhjalikum: see annab “kujutlusvõime ja intellektuaalsete ressursside kombinatsiooni, et vaadata meie riikide juhtkondade hämmastavat mõtlematust kogu meie eluaja vältel, ühtlases perspektiivis ja piisavalt kaugelt” (Dunn 2015, 495). Poliitikateooria saab süvitsi analüüsida nende probleemide põhjuseid, millega poliitikas praegu vastamisi seistakse, jäämata kinni lühiajalisse perspektiivi (mida kipub tegema politoloogia).

Nüüd, olles avanud poliitikafilosoofia ainulaadset perspektiivi, tekib küsimus, mida üritab poliitikafilosoofia saavutada. Kas eesmärgiks on otsene poliitika mõjutamine? Seda ilmselt mitte, kuna teadustööd tihti oma spetsiifilisest valdkonnast välja ei jõua. On küll üksikuid teadlasi, kes on saanud tuntud arvamusliidriteks ja kelle teoseid loetakse ka laiemas ringis, kuid valdkond tervikuna seda ei nõua. Poliitikafilosoofid võivad vabalt tegeleda teemadega, mis tegelikus riiklikus poliitikas kunagi teoks ei saa. Siinkohal tulebki välja erinevus realistliku ja idealistliku lähenemise vahel. Realistid leiavad, et osa poliitikafilosoofiast tegeleb utopistlike projektidega, mis ei võta arvesse poliitilist reaalsust, vaid lähtuvad liigselt normatiivsetest alustest, mis ei oleks tegelikult tänapäeva poliitikas võimalikud. Nende arvates ei tule moraliseerimine kellelegi kasuks, kui see jääb tegelikust ühiskondlikust reaalsusest niivõrd kaugele. Nii on realistid skeptilised ka liigselt optimistliku nägemuse suhtes inimloomusest: nad ei näe inimesi altruistlike ja ratsionaalsete tegutsejatena, vaid pigem omahuvist lähtuvate, võimuiha tundvate ja irratsionaalsetena (Zuolo 2012, 65). Nii nägi inimest ka üks esimestest realistidest, Vana-Ateena ajaloolane Thukydides, kelle jaoks kujundab inimest eelkõige ümbritsev keskkond ja tema põhilised ihad. Silmapaistvaimaks realistiks saab kindlasti nimetada Niccolo Machiavellit. Machiavelli on huvitatud üldiste tõdede avastamisest vaid siis, kui need on mingil moel poliitilistele tegutsejatele kasulikud, ning tema teosed on enamasti mõeldud praktiliste nõuannetena valitsejatele (Zuolo 2012, 66). Machiavellist pärinev doktriin on pannud aluse modernsele realpolitikile, mis kujundab poliitikaid olemasolevatel asjaoludel põhinedes, moraalseid ja ideoloogilisi kaalutlusi mitte arvesse võttes. See näeb poliitikat eraldiseisva ja autonoomse domeenina, kuhu pole asja eetikal, religioonil, ega millelgi moraliseerival (Zuolo 2012, 67). See aga ei tähenda, et machiavellilik “eesmärk õigustab abinõu” alati kehtiks ja et sellega oleks poliitikas igasugune tegevus õigustatud. Poliitikas on omad eesmärgid, nagu oma kogukonna autonoomia tagamine, mille nimel on halastamatud teod õigustatud, kuid samasuguste tegude ette võtmine ainult isikliku kasu eesmärgil ei oleks Machiavelli jaoks õige (Ibid., 67). 

Nagu näha, on realism suhteliselt negatiivne doktriin, sest peamiselt vastandab see end idealismile. Realistid soovivad näha end erinevalt idealistidest neutraalsena, reaalsetest asjaoludest lähtuvana ja eelarvamusteta. See on aga omamoodi probleemne, sest realistide nägemus inimloomusest pole sugugi nii objektiivne, kui võiks arvata. See sisaldab endas varjatud normatiivsust, keskendudes ainult valitud aspektidele nagu omahuvi ja redutseerides inimsuhted vaid võimusuhetele (Ibid., 71). Ka poliitikat ei saa vaadata ainult läbi poliitilise võimu vaatevinkli, sest see jätab kõrvale paljud poliitiliste tegutsejate teised motivatsioonid – tegelikult võivad inimeste motivatsioonid olla ka moraalist ja ideaalidest lähtuvad (Ibid., 71). Nii ei ole realism ka perfektne poliitika kirjeldamises ega tuleviku ennustamises, sest kui poliitikat mõjutavad vahetevahel ka õiglusest ja ideaalidest lähtuvad liikumised, näiteks mitmed eelmise sajandi vabastusliikumised, siis on selliseid motivatsioone raske arvesse võtta kellelgi, kes nende olemasolu ei tähtsusta (Ibid., 72). Poliitilise realismi pooldaja Mark Philp (2012, 630) toob oma artiklis paralleeli Platoni koopamüüdiga, kujutades idealiste kui päikese poole püüdlejaid ja realiste kui neid, kes püüavad poliitikateooriat kõigest hingest päikese käest ära tuua, isegi kui nad kõik üheselt ei nõustu, mida täpselt on võimalik koopa sees korda saata. Tema arvates on realisti kohus keskenduda sellele reaalsusele, mis leiab aset koopa sees, kuid jääda samas poliitikateoreetikuks, mitte muutuda ajaloolaseks või sotsioloogiks – uurida laiemalt, mida poliitika saab ja peaks saavutama (Ibid., 646). Erinevalt osast realistidest ei arva Philp, et realistid peaksid olema erapooletud, sest “erapooletus ei ole poliitikamaailmas stabiilne positsioon” ja meie hinnangud on alati olemuslikult poliitilised (Ibid.). 

Kuid mis siis, kui oma ajast ees olemine tuleb poliitikale hoopis kasuks? Kuidas oleksime me jõudnud tänapäeva Euroopasse – eriti Euroopa Liitu – ilma ideaalidesse uskumata?

Olen nõus Philpi kriitilise vaatega realismile, mis ei ülista selle vaate erapooletust, kuid siiski paistab tema tõlgendus koopamüüdist kummaline. Usun, et poliitikale on vaja ka praeguses hetkes tegutsevaid teoreetikuid, kes ei tõuseks liiga utoopilistesse kõrgustesse, kuid siiski pole see põhjus idealismi maha laitmiseks ja selle mittevajalikuks pidamiseks. Meil on vaja idealiste selleks, et hinnata praegust poliitilist olukorda normatiivsete ideaalide järgi – vaid nii saame neile ideaalidele lähemale liikuda. Idealistide jaoks peaks poliitika baseeruma moraalil ja õiglane ühiskonnakorraldus peaks tuletatama universaalsetest printsiipidest (Zuolo 2012, 72). See tähendab, et selle õiglase ühiskonnakorralduse saavutamiseks tuleb ilmselt ajalooliselt välja kujunenud olukord radikaalselt ümber korraldada (Ibid.). Me võime vaielda selle üle, kui palju ja mida tuleks ümber korraldada ning kas nendest normatiivsetest ideaalidest tuletatud korraldus on ikka kõige õigem, ja pakkuda alternatiive (selle kõigega poliitikateooria tegelebki), kuid minu arvates on loogiline see, et kui me soovime paremat poliitikat ja paremat ühiskonnakorraldust, siis peame me selleni kuidagi jõudma. Päikese poole püüdlemine ehk meie ideaalidest lähtumine on loogiline samm. Võib juhtuda, et ühel hetkel avastame oma ideaalides probleeme ning hindame varasemad vaated ümber, aga minu arvates on selline lähenemine parem, kui end lõplikult koopasse aheldamine ja ainult sealsete vahenditega tegutsemine. Idealism ei tähenda, et teooriate implementeerimine poleks üldse oluline – üldiselt järgivad ka idealistid ought implies can printsiipi, kuid õiglase ühiskonnakorra välja selgitamine on nende jaoks prioriteetsem kui selle rakendamine (Ibid.). Jeffrey Isaac on välja toonud, et lugedes 1980. aastate keskel avaldatud poliitikateooria artikleid paistis, justkui Berliini müür oleks juba langenud – teoreetikud olid reaalsusega niivõrd nihkes (Dryzek et al, 67). Kuid mis siis, kui oma ajast ees olemine tuleb poliitikale hoopis kasuks? Kuidas oleksime me jõudnud tänapäeva Euroopasse – eriti Euroopa Liitu – ilma ideaalidesse uskumata?

Survele olla üha empiirilisem, üha relevantsem, üha enam sarnaneda oma tulemustes positivistlikule teadusele ei tohiks liigselt alluda. Teoreetikud peavad hoiduma neoliberaalse ülikooli hammasrataste vahele langemisest, sest lastes hinnata oma töö väärtust ametnike välja töötatud meetrika abil, kaotab poliitikafilosoofia oma unikaalse vaatepunkti ja interdistsiplinaarsuse.

Tegelikkuses leidub hulgaliselt näiteid, kuidas on algselt puhtalt teoreetilised ja utopistlikuks peetud ideed empiirikasse jõudnud, või kuidas teooria aitab mõtestada praeguseid poliitilisi probleeme. Deliberatiivse demokraatia meetodeid kasutatakse mitmel pool maailma otsustusprotsesside demokraatlikumaks muutmiseks; õiglusteooriate mõju sotsiaalsele mobiilsusele on empiiriliselt testitud; Amartya Seni suutlikkusepõhine teooria sai aluseks Inimarengu indeksile, ja palju teoreetikud tegelevad praegu aset leidvate probleemidega nagu keskkonnakriis või immigratsioonipoliitika (Dryzek et al, 67). Filosoofidel on olnud roll mitmete ühiskondlike muutuste mõtestamisel, näiteks inimõiguste teke, erinevad eetilisi norme määravad konventsioonid nagu Genfi konventsioon, Euroopa Liidu teke ja selle identiteedi kujunemine, multikulturalism, praegune parempopulismi tõus, ja nii edasi (Ibid.). Kuigi mõned teemad on aegadeülesed, käib suur osa poliitikafilosoofiast siiski ajaga kaasas. Kui üheksakümnendatel oli suureks teemaks multikulturalism, siis nüüd teoretiseeritakse näiteks kliimapoliitika ja demokraatia kriisi üle. Kuid see, et poliitikafilosoofia võib tegeleda aktuaalsete teemadega ja toota praegusele poliitikale vajalikke ideid, ei tähenda tingimata, et ta peaks seda tegema. Ka Platoni ja Aristotelese teoste uuesti uurimises on väärtus. Survele olla üha empiirilisem, üha relevantsem, üha enam sarnaneda oma tulemustes positivistlikule teadusele ei tohiks liigselt alluda. Teoreetikud peavad hoiduma neoliberaalse ülikooli hammasrataste vahele langemisest, sest lastes hinnata oma töö väärtust ametnike välja töötatud meetrika abil, kaotab poliitikafilosoofia oma unikaalse vaatepunkti ja interdistsiplinaarsuse.

Võtsin selles essees kokku ühe valdkonna võlud ja valud. Leian, et poliitikafilosoofial on eriline valdkondadevaheline vaade ühele ühiskonnaelu määravale aspektile – poliitikale. See kaasab teadmisi nii ajaloost, filosoofiast kui ka politoloogiast ning mõtestab poliitilisi protsesse sügavamalt kui empiirilistest faktidest lähtuv teadus. Poliitikafilosoofia ei pea looma poliitikas koheselt kasutusele võetavaid väljundeid, sest see pole tema eesmärk. Pigem on poliitikafilosoofia loodud poliitilisi nähtusi ja probleeme mõtestama, ajalooliselt kontekstualiseerima ja normatiivsete ideaalide põhjal paremaid lahendusi pakkuma. Isegi kui need ideaalid pole kohe poliitikasse implementeeritavad, aitavad nad poliitilist mõtet edasi arendada ja kes teab, vahest sünnib sellest tulevikus midagi revolutsioonilist ja kogu inimkonnale kasu toovat.

Meil on vaja inimesi, kes püüdleksid platonlikus mõttes “päikese poole”, et me ei jääks kinni liigselt realistlikkesse vaadetesse. Realismi on samuti vaja, kuid alati vaid status quot eelduseks võttes jääme ilma võimalusest uusi reaalsusi luua. Me vajame idealismi – vajame inimesi, kelle arvates peaks poliitika baseeruma moraalil ja kes tuletaksid universaalsetest printsiipidest lähtudes õiglase ühiskonnakorralduse. Kas uued leiutised ei sünni mitte eksperimenteerimisest? Kokkuvõttes arvan, et poliitikafilosoofia jaoks on vajalikud mõlemat sorti lähenemised. Kas need ei võiks teineteist täiendada? Ka Judith Shklar (2002, 323) arvas algselt halvasti neist ameerika poliitikateoreetikutest, kes võtsid  “vabu avalikke institutsioone millegi enesestmõistetavana” ja tegelesid “erakordselt privilegeeritud liberaalse ühiskonna muredega”, kuid hiljem võttis ta ise omaks indiviidi südametunnistusel põhineva, veidi lootusrikkama ja võiks öelda, et romantilisema vaate inimesele. Kuhu liiguks inimkond ilma veidikese idealismita?

 

Kasutatud kirjandus

  • Berlin, Isaiah. (2002). Filosoofia otstarve, kogumikus Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid, koostaja Jüri Lipping, EÜS Veljesto Kirjastus, 9-27.
  • Dryzek, John S, Bonnie Honig, Anne Phillips. (2011). Overview of Political Theory In The Oxford Handbook of Political Science
  • Dunn, John. (2015). The Impact of Political Theory. Political Studies Review 13: 494–499.
  • Philp, Mark. (2012). Realism without Illusions. Political Theory 40(5): 629–649.
  • Shklar, Judith. (2002). Hirmuliberalism, kogumikus Kaasaegne poliitiline filosoofia, koost. Jüri Lipping. EÜS Veljesto kirjastus, 308-325.
  • Shklar, Judith. (2019). Why Teach Political Theory? In On Political Obligation, Yale University Press, 602-625.
  • Zuolo, Federico. (2012). Realism and Idealism. A. Besussi (ed), Handbook of Political Philosophy, Ashgate, Aldershot, 65-75. 
Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply