';

Mis asi see populism ikkagi on?

Mis asi see populism ikkagi on?
Autorid: Andrus Punt, Otto Tiidermann, Jakob Päll

 

Aastal 1967 soovisid maailma eri paigust Londonisse kokku tulnud akadeemikud üheskoos defineerida terminit “populism”. Ambitsioonikas eesmärgis peitus aga ületamatu mägi – kultuurilised, ideoloogilised, riigikorralduslikud erinevused – ning ühest definitsiooni ei suudetudki lõpuks leida. Järeldati vaid, et populism on küll oluline teema, ent keegi ei ole kindel selle tähenduses (Serhan 2020a). Täpselt pool sajandit hiljem ehk 2017. aastal valis Cambridge Dictionary populismi aasta sõnaks, lähtudes nii poliitilisest aspektist kui ka ülemaailmsest statistikast, mis kinnitas, et inimeste huvi selle sõna vastu oli suur (Cambridge Words). Mõlemaid märkimisväärseid ajaloolisi sündmuseid ühendab  üks asjaolu: kummalgi juhul ei osatud üheselt öelda, mida termin “populism” tähendab.

Demokraatiast ega ka poliitikast tervikuna ei saa enam rääkida populismi sisse toomata. Praod, mis demokraatia seintesse täitmata lubadustest või süsteemi keerukusest jäävad, täidab populism (Baker 2019). Esilekerkimise võimalusi on mitmeid ning algupäraseid põhjuseid hulgi. Niisamuti ka populismi võimalikke definitsioone.

Populism saab olla poliitikute võitlusrelv poliitilisel areenil ja kiire kommunikatsioonivahend sõnumi efektiivseks edastamiseks. Nagu sõnab Müller (2016), tasub populistlike liidrite tegutsemist tähelepanelikult vaadelda, et populismi tähendust täiustada.  Populism ei tunne ideoloogilisi piire ja võib võtta omaks parasjagu kasulikuma ideoloogia. Samaaegselt on populismi ennast (Cas Mudde poolt) käsitletud kui “õhukest” ideoloogiat, millel on vaid mõned iseloomulikud jooned. Süsteemis pettunud inimesed otsivad uusi võimalusi ennast kuuldavaks teha ning kui on valijaid, siis on ka poliitikuid, kes “peavoolu” erakondade poolt unustatud valijad enda tiiva alla võtavad. Samas ei tasu populismi tingimata konkreetse klassiga siduda, ent sellegipoolest on populismi puhul võimalik täheldada eristamist kodanikkonna ja “tõelise rahva” vahel (Müller 2016).

Populism kui kommunikatsioonipõhine nähtus

Kaasaegses kontekstis peaksime mõistma üha enam seda, et populismist saab rääkida kui kommunikatsioonipõhisest nähtusest. Aalberg (et al 2018) toob välja, et populismi puhul on tähtis mõista ja analüüsida just kommunikatsiooni aspekti: “kommunikatsioonivahendid, mida kasutatakse populistlike ideede levitamiseks, on samaväärselt olulised kui ideed ise” ning need peaksid olema analüüsi keskmes (Ibid. 425, 426). Sealjuures täheldatakse, et fookus tuleks sättida ideoloogiapõhiselt sisule ja stiilile (Cas Mudde käsitlus populismist kui “õhukesest” ideoloogiast), sest populism kommunikatsioonipõhises võtmes just nendele kahele viitab (Aalberg et al 2018, 425).

Margus Ott väljendab Sirbis avaldatud artiklis (2019) sarnast nägemust ning väidab, et populism on sõltuv konkreetsest kommunikatsiooniolukorrast ja on strukturaalne. See tähendab, et tänapäeva infotehnoloogia – eriti sotsiaalmeedia – mõjutab olulisel määral seda, milline on seal liikuv sisu (2019). Mõeldes mistahes hiljutisele valimiskampaaniale, võib täheldada, et see täpselt nii ka on. Populistlikke mõtteid võib Eestis leida tegelikkuses iga erakonna programmist ja kampaaniast, ent erisus tuleneb selle ulatusest. Just kaasaegse infotehnoloogia võimaluste tõttu on populism muutunud eriti efektiivseks, ent ka ohtlikuks relvaks. Sealjuures võttes arvesse artiklis mainitud nelja olulist aspekti: kiirus, detsentraliseeritus, spetsiifilisus ja afektiivsus, millest kriitilisim on neist viimane ehk definitsiooni kohaselt emotsionaalne puhang, mis antud kontekstis seostub populistlike sõnumite tarbimisel järgnevaga (Ott 2019).

Ott leiab, et selles n-ö uues keskkonnas ei pruugi olemasolevad riigijuhtimise mehhanismid (näiteks esindusdemokraatia ja valimiste üsna kõrge sagedus) olla piisavad (2019). Taoline arusaam tuleneb sellest, et muutlik rahvamass, kes ajendab lühema perspektiivi poliitikat, ei suuda vastu võtta pikema perspektiiviga plaane, mis on kahtlemata olulised (2019). Paradoksaalsel kombel heidetakse tihtilugu (vähemalt Eesti) erakondadele ja neid esindavatele poliitikutele ette just seda, et plaanid on lühiajalised ja ei vaata kaugemale. Margus Ott järeldab, et “kui kõik käib kiirafektide peal, siis on rahvast kerge manipuleerida, kuna puudub järelemõtlemisruum”, sestap on lahenduseks aeglustamine: jätta inimestele aega olukorra üle mõtlemiseks ja analüüsimiseks (2019).

…muutlik rahvamass, kes ajendab lühema perspektiivi poliitikat, ei suuda vastu võtta pikema perspektiiviga plaane, mis on kahtlemata olulised. Paradoksaalsel kombel heidetakse tihtilugu (vähemalt Eesti) erakondadele ja neid esindavatele poliitikutele ette just seda, et plaanid on lühiajalised ja ei vaata kaugemale.

Populism ei tunne ideoloogilisi piire

Paris Aslanidis (2016, 89) toob välja, et populism ei ole täielikult välja arenenud ideoloogia nagu näiteks liberalism või konservatism, vaid rohkem „õhuke“ ideoloogia, millel on mõned ideoloogia tunnused. Populismist kui ideoloogiast peaks seega rääkima teatava tagasihoidlikkusega, kuid just selles peitub populismi üks tugevusi. Populismi ideed – rahvakesksus ja eliidivastasus – koos iseomase retoorika ja strateegiaga on võimalik siduda erinevate ideoloogiatega paremalt vasakule, progressiivsest reformismist konservatismini. Populism võtab kuju, mida keskkond ta ümber parasjagu nõuab, käitudes seega nagu kameeleon

Populism kui strateegia, kus karismaatiline liider saab pakkuda populaarsuse tõstmiseks keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi, on universaalne (Baker 2019). „Rahvas“ ja „eliit“ ei ole poliitilises kommunikatsioonis või ka ühiskondlikus arutelus kivisse raiutud mõisted, mis võimaldab populistidel endale sobivalt neid mõisteid defineerida ja kasutada. Kes on see rahvas, keda ainult populistid esindavad ja kes on see eliit, kelle eest tuleb rahvast kaitsta? Sõnumi laialivalgumine võimaldab kokku panna laiahaardelise poliitilise rinde. Näiteks parempoolsetele populistidele võib „rahvas“ olla mõiste põlvnemise ja rahvuse kaudu ning vasakpoolsed saavad „rahvast“ kõnelda kui lihtrahvast, kellelt eliit on röövinud rikkuse ja võimu.

Eestis on populismivankrit kõige edukamalt vedanud Edgar Savisaar. Tema poliitiliselt areenilt kadumise järel on tühimiku edukalt täitnud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Esimesel juhul on tegu vasakpoolse poliitikuga, teisel juhul äärmusparempoolse erakonnaga. Savisaare kartulite jagamise ja ajutiste töökohtade loomise kampaaniad erinevalt tugevalt EKRE retoorikast: reljeefsed väljaütlemised, võimatud valimislubadused ja ühiskondliku vaenlase konstrueerimine. Ometi on nii Savisaar kui ka EKRE rahva toetuse musternäidised. Populism ei küsi ideoloogiat, sest see on poliitiline võitlusrelv oma eesmärgi saavutamiseks või teiste konkurentide sildistamiseks.

Populism Tallinna tänavapildis. 

Populism ei piirdu ainult nimetatud n-ö suurte näidetega. Indrek Tarand sai esimest korda Euroopa Parlamenti lihtsa sõnumiga: vali inimene, mitte part. 2009. aastal toimunud valimistel kogus ta üksikkandidaadina veerandi kõikidest häältest. Valimiste aegu on kõik erakonnad ja poliitikud rohkem või vähem populismi lainele häälestatud. Andrus Ansipi juhitud Reformierakond kasutas valimistel Savisaart rahva hirmutamiseks ja enda valijagruppide mobiliseerimiseks. Kampaaniates oli näha sinimustvalge ette asetatud Ansipit ja Kremli ees seisvat Savisaart. Populism leiab oma tee alati.

Populismi oht ei ole seega populismis endas. Eliidikriitilisus on vajalik, et võim ei korrupeeruks ja teatud määral ei ole populismist ilmselt valimiskampaaniates pääsu. Ohtlik on n-ö lauspopulism, mis halvab kogu süsteemi ja nõrgestab aeglaselt, aga kindlalt demokraatlikke institutsioone. Märgistab osa rahvast õigeks ja teise valeks. Külvab ühiskonnas viha – sest populistid vajavad vaenlast, kelle vastu kangelaslikult võidelda –  kui hapnikku. Rünnaku alla satuvad ka vaba ajakirjandus ja võimude lahusus.

…sest populistid vajavad vaenlast, kelle vastu kangelaslikult võidelda –  kui hapnikku.

Süsteem ja moraal

Populistid näitavad, et nad on viimased “päris” hoolijad ja kujutavad liberaale suurimate vaenlastena. Kuna maailm on suures plaanis liberaliseerumas, on populistidel lihtne süüdistada süsteemi kitsaskohtades vastaseid, esmajoones liberaalsust. Liblikaefekt on see, mida populistid näha tahavad. Ükski populist ei alusta tipust, kuna siis ei oleks populismi rakendamine vajalik ja võimu olemasolul saaks endast kui süsteemi valitsejast kujundada ükskõik millise juhi kuvandi. 

Mihkel Kunnuse Sirbis ilmunud artiklis puudutatakse populismi moraalipoolset tahku. “Populismi ja moraali seos on aga tõesti oluline. Kui püüda kujutada populismi vastandsuundumust, siis võiks olla selleks just nimelt moralism, hoiak, millega esitatakse rahvale moraalne nõudmine olla parem, töökam, kasinam, vooruslikum jne” (Kunnus, 2019). Kui süsteemis on midagi liberaalset, mis kannataks kriitikat, siis üldjuhul populist selle üles ka korjab. Eesti näitel iseloomustab seda hästi Sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks ning nendepoolne homoküsimuste serveerimine. Samuti alkoholiaktsiisi ümber toimuv ning loosungite sees peituv moraalipopulismi moment “jooge vähem” vs “joome vähem” ja sellest koorunud populistlik loosung “Maksud sõidavad Lätti”. Moraali peale koputavad ka veganlus, loomaõiguslus jms, sest moralismi sisuks on ikka üleskutse piirata oma tegemisi vabatahtlikult moraalsetel kaalutlustel (Kunnus, 2019).

Kokkuvõte

Aastal 2020 on populismi ühene definitsioon jätkuvalt leidmata. Mida enam on uusi teooriaid, seda enam on erinevaid arvamusi ja nägemusi sellest, kuidas see võiks kõigi jaoks kõlada. Meie oleme samuti arvamusel, et mida rohkem on autoreid, kes selle küsimuse üle arutavad, seda rikkam on üldine populismiteemaline vestlus. Kokkulepitud definitsiooni puudumine ei tähenda, et populismi ei peaks üritama mõista.

Kokkulepitud definitsiooni puudumine ei tähenda, et populismi ei peaks üritama mõista.

Populismi osapoolte tundmine ja populismi laiahaardelisuse mõistmine annab inimestele võimaluse eesmärgist olenevalt populismi tõusu pidurdada või sellele hoogu juurde anda. Populism pakub lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele, aga kui tihti need lihtsad lahendused päriselt toimivad? Mis saab, kui juba ennast niigi reedetuna tundev osa rahvast tunneb uuesti, et poliitikas ei muutugi midagi ning mitte keegi ei aita neid ega pea nende probleeme oluliseks? Inimesed kaugenevad veelgi ja see on juba demokraatiale ohtlik. Seega peame ühiskonnana demokraatia hea käekäigu eest seisma, pragusid parandama ning seda päevast päeva väsimatult kaitsma. 

Kasutatud allikad 

  1. Aalberg, Toril, Esser, Frank, Reinemann, Carsten, Stanyer, James, & Vreese, Claes H. de. 2018. “Populism as an Expression of Political Communication Content and Style: A New Perspective”. The International Journal of Press/Politics 23 (4): 423-438.
  2. Aslanidis, Paris. 2016. “Is Populism an Ideology? A Refutation and a New Perspective.” Political Studies 64 (1): 88-104.
  3. Baker, Peter C. 2019. “‘We the people’: the battle to define populism”. The Guardian. Kättesaadav: https://www.theguardian.com/news/2019/jan/10/we-the-people-the-battle-to-define-populism (külastatud 22.03.2020).
  4. Cambridge Words. 29. november 2017. Kättesaadav: https://dictionaryblog.cambridge.org/2017/11/29/cambridge-dictionarys-word-of-the-year-2017/ (külastatud 24.03.2020).
  5. Kunnus, Mihkel. 2019. “Mõneti populistlik populismikäsitlus”. Sirp. Kättesaadav: https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/moneti-populistlik-populismikasitlus/ (külastatud 22.03.2020).
  6. Müller, Jan-Werner. 2016. “Kuidas mõtelda – ja mitte mõtelda – populismist”. Vikerkaar. Tõlkinud: M. V. Kättesaadav: http://www.vikerkaar.ee/archives/20250 (külastatud 22.03.2020).
  7. Ott, Margus. 2019. “Populism”. Sirp. Kättesaadav: https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/populism/ (külastatud 24.03.2020).
  8. Serhan, Yasmeen. 2020a. “Populism is meaningless”. The Atlantic. 14. märts. Kättesaadav: https://www.theatlantic.com/international/archive/2020/03/what-is-populism/607600/ (külastatud 24.03.2020).

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply