';

Olle Paas: Pidu, Brexit ja pohmell

Olle Paas: Pidu, Brexit ja pohmell
Autor: Olle Paas

 

Meie pidevalt muutuvas maailmas on sageli raske eristada ja mõista kõiki elulisi nähtusi. Üks etemaid lahendusi on süstematiseerida seda mitmekesisust tuginedes mudelitele. Mudelid ei pea piirduma aga keeruliste valemitega – paremal juhul tuginevad nad tuttavatele nähtustele. Üks selline nähtus võib olla regulaarne reedeõhtune pidu, mis oma lihtsakoelisusest hoolimata sobib seletama näiteks nähtusi nagu Brexit. Selleks peab peo mõistet vaatlema veidi abstraktsemalt kui lihtsa laaberdamisena. Seejärel saab aga vaadelda kasvõi keerulist rahvusvahelist protsessi, nagu Inglismaa lahkumist Euroopa Liidust, kui ühte ülepaisunud pidu.

Igaks tegevuseks on vaja teatud põhjust, sama ka peo puhul. Selle põhjuse leidmine on esimene osa nii-öelda peo-protsessi mudelist, mille abil edaspidi vaadelda Brexitit. Täpsemalt, Brexiti põhjuseid on mitu, kuid algseks käivitajaks võib pidada rahva rahulolematust tollal tajutud olukorraga – märkimisväärne osa rahvast tajus, et olukord Suurbritannias on mäda või siis purjetamas valesse suunda. See rahulolematus andis peole ka aluse.

Muutuste-iha kajastus Cameroni valimises tagasi peaministriks. Üks tema lubadusi oli korraldada referendum Euroopa Liidu liikmesuse osas, siit ilmuvad ka esimesed Brexiti märgid. Peo käivitumiseks on vaja ka mõnuaineid, näiteks alkoholi. Aine puhul on siiski keeruline teha üldistust, mida täpselt Brexiti mõttes tarbiti. Ühte leeri kuulusid lahkujad kui vanemapoolseid vähemharitud maapiirkondadest pärit elanikud, kes toetasid konservatiivsemaid ning rahvuslikke vaateid. Jääjate leeris olid pigem nooremad hästiharitud linnakodanikud, kes tunnistasid liberaalsemaid vaateid. Siin tekib ka nii-öelda kaks pidu, kuna mõlemal on oma aine ja põhjus. Täpsustades, liberaalsema poole põhjus ei ole rahulolematus, vaid pigem reageering konservatiivide tegevusele.


Pidu kogub hoogu. Alkoholi tarbimisega tekib kõrvalekalle normaalolekust ning tolerantsi nõrgenedes kasvab isu veelgi. Kui joomasemudega kipub alkohol kiiremini kaduma, siis sarnast “kiirtarbimist” saab märgata ka muude gruppide puhul. Pärast valimisi korraldasid nii jäämise kui lahkumise pooldajad mitmeid erinevaid kampaaniaid, kus rõhuti majandust ja immigratsiooni puudutavatele argumentidele. Mõlema poole kampaaniad võiksid olla kui tarbimisprotsessid nii-öelda kahele peole. Oma roll on siin aga polaarsusel. See tekitas mõlemas pooles vastandumist ning seejärel viis välja vaenuni. See vaen muutis kujutlust vastaspoolest, oponent muutus ajapikku ohtlikuks jõuks. Selline vastandumine oleks kui aine ületarbimine – ei jooda enam mõnusa surina jaoks, vaid purju jäämise nimel. Sama mehhanism kordub pahatihti läbi ajaloo, seda on  tundunud nii ülejäänud Euroopa kui ka Ameerika. Eks vaen ole midagi universaalset. Veel, kui minna üle mõistuslikkuse piirist, siis puudub taju lõpetamiseks. Nagu ka peo puhul, oldi kampaaniates osaledes ümbritsetud samu seisukohtade õigsust rõhuvate inimestega. Selline kajakamber muudab äärmiselt keeruliseks osapoole sisemise kriitika – ei kahelda oma poole õigsuses, vaid vastukäivad arvamused ning faktid lükatakse kõrvale. Pudel hakkab kiiremini ring käima. Kui keegi kummagi poole sees üritab kritiseerida kampaania õigsust, siis sedasorti kriitikat ignoreeritakse. Selline korrutamine summutab lõpuks ka muud sisemised kahtlused.


Nektar teeb oma töö. See olek on kõige lõbusam ja ülemeelikum, kus tehakse mõtlematuid ning lolle otsuseid. Kampaaniate puhul on see haripunktiks, kus kriitikat enam ei ignoreerita, vaid surutakse aktiivselt maha, nähes seda rünnakuna. Veelgi enam, vastukäivad sisemised hääled muutuvad vaenlasteks ning nad heideti kõrvale. Kõik dissidentlikud mõtted on vaenulikud ja ohtlikud! Nii on aga äärmiselt raske takistada joobumist, sest pole enam pidurit. Suured mahud mõnuainet laovad aluse vältimatuks pohmelliks, mis jõudis Brexiti puhul kohale ühes referendumi tulemustega.
Pohmelli saab teatud määral ennetada, kuid tarbitud alkoholi purki tagasi ei suru. Brexiti kontekstis on pohmelle kaks, mõlemale peole oma. Euroopameelsetele brittidele tuli see äkitselt. Nende ideoloogilisel põhjal loodud lubadused said tagasi lükatud – olgugi et äärmiselt väikese 51-49 protsendilise vahega. Lahkumissoovi avaldanuid tabas see järk-järgult, kui selgus, et projekteeritud oli õhulossi. Ehk näisid esialgsed kõnelused Euroopa Liiduga järelpeona, kuid see vajus kiiresti laiali, mistap pohmell sai neil veelgi vängem.


Sarnaselt sõbraga, kes võttis eile tibake liiast ja vaevleb nüüd tualetis, on plindris ka Briti parlament. Endiselt vaieldakse Brexiti olemuse üle ning ei suudeta üksmeelt saavutada. Halb on olla, kuid pole kindel, kas peaks lõpuks sõbra korterist sõnagi lausumata lahkuma, hommikusööki ka küsima või siis üldse unustama kogu öösel juhtunu. Sarnaselt pohmelliga on kogu Brexit ja selle valu olnud õppetund nii brittidele kui ülejäänud euroskeptikutele. Samas alles siis, kui Suurbritannia lõpuks ära otsustab, kas ja kuidas hakata minema, saab öelda, kas mälestus eelnevast ööst oli piisavalt tugev või homme järgivad teised riigid tema eeskuju. Tihti lubatakse pärast pikka laaberdamist joomisega piiri pidada, kuid ometi ollakse juba nädala pärast uuesti lakku täis. Eks näis, mitte kõik ei ole veel parlamendis kaineks saanud, teatud illusioon säilib endiselt veel nii mõnelgi. Ülejäänutel on samal ajal lihtsalt jube peavalu.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply