';

Partei ja revolutsioon: paar rida erakondade kaitseks

Partei ja revolutsioon: paar rida erakondade kaitseks

Karl Lembit Laane
Riigiteaduste 2. aasta tudeng

Juba mõnda aega on Sirbi veergudel käinud arutelu meie poliitilise süsteemi üle: tajutakse aina süvenevat kriisi meie demokraatia ülesehituses ja toimimises, mis nõuab rohkem või vähem radikaalseid reforme. Enamasti puudutavad need suhet kodanike ja erakondade vahel, millest viimaseid peavad mõned autorid päästmatult iganenuteks. Kuigi erakonnad ja poliitikud üldiselt võivad auga kanda tiitlit „ühiskondlik piksevarras“ (tihti teenitult, tihti mitte), kuluks aeg-ajalt ära ka see, kui tunnustataks nende tähtsust demokraatia toimimises.

Ülevaade arutelust

Mainitud kriisi lahendamiseks on välja pakutud kolm võimalikku lahendust: 1) kodanikuühiskonna (MTÜ-de jt huvi- ja survegruppide) areng ja arendamine[1]; 2) kaotada erakonnad ja kehtestada üksikkandidaatidel põhinev esindusdemokraatia[2]; 3) kaotada erakonnad ja isikuvalimised üldse, selle asemel pannes hääletusele ideed, teemad ja lahendused[3]. Martin A. Noorkõivu idee eristub ülejäänutest selle poolest, et tema väljapakutud meede kasvab välja olemasolevast süsteemist, mida teised eelistavad lammutada ja asendada millegi vähem või rohkem uuega. Lisaks on esitanud Ero Liivik[4] ülevaate Jason Brennani epistokraatlikust ja David van Reybrouck liisudemokraatiast, kuid nende lähenemiste kriitika on juba esitanud nii too autor ise kui ka Martin Luiga.

Alustame erakondadest. Kaarel Tarand esitab kolm põhjust, miks „erakondade koht [on] muuseumis“ (või nagu ütleks Trotski – ajaloo prügikastis):

  1. Tegemist on „aegunud tehnoloogiaga“.
  2. Need pole seesmiselt demokraatlikud.
  3. Need peegeldavad oma olemuselt „defitsiidimajandust“.

Igaühest neist pisut lähemalt. „Tehnoloogilises“ plaanis näeb Tarand erakondadel kahte rolli: luua ekspertteadmisi (ja selle põhjal arengukavu) ning edastada rahva ehk „kodanike mõtteid ja soove veatult otsustuskogudesse“. Kumbagi erakonnad aga tema sõnul teha ei suuda või teevad seda kehvemini kui muud ühiskondlikud toimijad (nt avalikud asutused, kes loovad ühiskonna toimimiseks elutähtsat teavet).

Sisedemokraatia puudumist näeb ta erakonna liikmete väheses osaluses erakondade otsustusprotsessides, mis tuleneb kahest põhjusest: inimesel pole võimet hallata ja saavutada tulemuslikku suhtlust niivõrd suures inimkogumis. Süsteemsed struktuuri- ja protseduuriümberkorraldused, mis suudaksid selle vea heastada, ei ole aga leidnud rakendamist. Kuivõrd erakonnad ei ole seesmiselt demokraatlikud, siis pole tema arvates mõtet oodata neilt demokraatlikult talitamist ka riiklikul või kohalikul tasandil.

„Defitsiidimajanduse“ all mõtleb ta olukorda, kus valija peab leppima tõsiasjaga, et hääletades erakonna nimekirjas kandideeriva lemmiku poolt, võib ta hääl üle kanduda hoopis kellelegi teps mitte meeldivale. Sama on ka ideedega – hääletades mõne „hea“ idee poolt, toetad paratamatult ka mõnd „halba“. Kuna aga „eksimine on inimlik ja inimene ekslik“, siis saabki uus poliitiline süsteem toimida ainult siis, kui valijad saaksid „ideede pakkide“ asemel valida üksikideid, -teemasid ja lahendusi ning alles seejärel inimesi.

Martin Luiga esitab aga prantsuse filosoof Simone Weili nägemust erakondadest kui totalitaarsetest organisatsioonidest (kuna need puhuvad üles kirge, panevad oma liikmete mõistused kollektiivse surve alla ja taotlevad piirideta kasvu), samal ajal kui Weili sõnul „Nii demokraatia kui sotsialismi tõeline sisu seisneb ühiskonna allutamises indiviidile“. Jõudmaks selle ideaalini, olevatki vaja erakonnad kaotada ja rajada tõeline demokraatia üksikkandidaatide süsteemile, mis peaks aitama paremini esindada kindlaid huvigruppe ja piirkondi; tagaks, et ministeeriume ei juhiks „ühiskonnale otseselt kahjulikud ministrid“, vaid valdkonnaspetsialistid, ning vähendaks korruptsiooniohtu. Selle idee nõrkusena tunnistab ta vähest poliitilist huvi.

Martin Noorkõivu idee on tunduvalt evolutsioonilisem, nähes kodanikuühiskonda kui „platvormi, kus need inimesed saaksid katsetada arutelu, sihiseade ja otsustamise uusi viise, s.t uues vormis demokraatiat“. See polevat aga võimalik riigi toetuseta, kes loob vastavad tingimused ja soodustab katseid uute mõtteraamistike elluviimiseks. Oma kirjutises detailidesse Noorkõiv aga ei lasku, mistõttu on raske hinnata, mis peaksid olema konkreetsed meetmed säärase vabakonnapõhise  „demokraatiaaretuse“ edendamiseks.

Kriitika

Kaarel Tarandi analüüs põhineb kahel kaheldaval eeldusel: esiteks sellel, et on olemas objektiivselt head ja halvad ideed ja poliitikameetmed, mis eksisteerivad teineteisest eraldi ja mida on võimalik selgelt pingeritta seada. Tegelikkuses moodustavad erakondade ideoloogilised nägemused ja programmid pigem ühtseid tervikuid. Võtame näiteks heaolusüsteemi liberaalse ja sotsiaaldemokraatliku mudeli: esimene põhineb võimalikult väiksel maksustamisel ja sotsiaalsel turvavõrgul ainult neile, kes on tõesti viimases hädas; teine aga vastupidisel – kõrgetel maksudel, et ülal pidada võimalikult universaalset ja igakülgset sotsiaalsüsteemi. Tarandi nägemuse järgi oleks võimalik siit noppida endale sobiv vastus: madalad maksud ja võimalikult laiahaardeline sotsiaalsüsteem (mis on pigem läbikukkunud praktika).

Teiseks näib ta eeldavat, et keskmine kodanik on omamoodi „üliinimene“ – selline, kes on suutnud ennast kurssi viia kõikide ühiskondlike probleemide ja nende eri tahkudega (ehk tarbida ära kogu loodud „ekspertteabe“), et suuta ideede ja lahenduste valimisel leida parim variant. Taas kord on tegemist absurdiga, kuna jälle eeldab see objektiivse hea-halva eristust olukorras, kus määravaks on hoopis väärtused. Pealegi tõi ta ju isegi välja, et inimmõistus on piiratud. Kui aga eeldada, et kodanik suudab langetada „õige“ otsuse ilma säärase laiapõhjalise teabeta, siis võib-olla pole üldse vaja ühiskondlikku infot koguda? Ehk üks erakondade sõnastatud funktsioonidest muudab teise üleliigseks.

Martin Luiga eksib aga selles, et suurim takistus Simone Weili ideele pole mitte puuduv poliitiline huvi, vaid selle idee katastroofiline mõju meie poliitilise süsteemi stabiilsusele. Selle parimaks tõestuseks on Rein Taagepera loodud loogiline mudel[5], et hinnata valitsuskabineti kestvust: C=42 aastat/N2, kus C on valitsuse kestvus ja N esinduskojas esindatud erakondade tingarv. Eeldusel, et Riigikogu jääks endiselt 101-liikmeliseks, kuid valimiskünnis kaotataks, tähendaks see, et riigikogus oleks 101 üksikkandidaadist „erakonda“. Teisendades aastad päevadeks saame tulemuseks, et C=~15000/~10000=1,5. Keskmine valitsus peaks uues olukorras vastu keskmiselt ainult poolteist päeva! Olukord oleks sadades kordades hullem, kui oli nii 1990. aastatel kui okupatsioonieelsel ajal.

Erakonnad ja nende revisjon

Kasutades Johan Skytte instituudi võrdleva poliitika lektori Alar Kilbi mõõdupuid, on kõik need sõnavõtud populistlikud: need vastanduvad elitaarse esindusdemokraatiaga, konstrueerivad pildi rahvast „kes on… poliitilisest protsessist kõrvale jäänud või poliitilistest arengutest ohustatud“ ja esitavad nägemuse hetkeolukorrast kui kriisist, kus „„nii nagu on, ei ole hästi” ning „nii nagu on olnud, enam edasi minna ei saa”“.[6] Samas ei ole „populism“ siinkohal negatiivne nähtus, kuna aimu kriisist annab ka viimastel aastatel toimunud protestiparteide tõus (nt Vabaerakond, EKRE),  „demokraatlik ideoloogia on läbinisti populistlik“ ning (nagu on öelnud Margaret Canovan) „populism on ideaalne/ ideeline ravim, mis leevendab reaalseid sümptomeid ja vastuolusid“.[7]

Erakondade mõte ei seisne mitte teadusteabe loomises ja rahva tahte (mis pole kunagi üks ega ühene) „veatus“ ülekandes riigi halduspoliitikasse, vaid väärtuste põhjal ühiskondliku teabe ning huvigruppide seisukohtade ümberhindamises (suhteliselt) sidusaks ja terviklikuks (ideoloogiliseks) programmiks, millega mobiliseerida valijaskond poliitilises protsessis osa võtma. Sellega pannakse paika jõujooned, mis omakorda mõjutavad nii seda, kuidas ühiskondlikke probleeme raamistatakse, kui ka nende võimalikke halduspoliitilisi lahendusi.[8]

Kodanikuühiskonna ja iga indiviidi arengut on demokraatia edendamiseks tõesti vaja, kuid see ei ole võimalik ilma erakondadeta, kuna ükskõik missugune kodanikuühendus on reeglina väga kitsa tegevusala/ valdkonnaga ning sotsiaalsed liikumised leiavad ennast ühel hetkel alati olukorrast, kus tegureid, mis selle liikmeid lahutavad, on tunduvalt enam kui neid, mis kodanikke ühendavad – millele järgneb paratamatu lagunemine (nagu oleme näinud Rahvarinde näitel).

Erakondade veaks pole mitte see, nagu need ei suudaks oma ülesannetega toime tulla, vaid see, kuidas nad seda teevad. Praegust olukorda võiks pigem kirjeldada, kasutades leninlikku terminit „demokraatlik tsentralism“. Demokraatlikud protseduurid on küll loodud, ent need väljenduvad rohkem referendumilaadses „jah/ei“ valikus (nt erakondade programme vastu võttes) või esindusdemokraatlikus juhtliikmete valimises (nt juhatus, erakonna esimees jne). See on „ülalt-alla-otsustusprotsess“, kus valikud antakse ette, mitte ei anta võimalust neid ise luua nagu rohujuuretasandi osalusdemokraatias või arutlevas otsustamises.

Mitte veel liiga kaua aega tagasi esitasid anarhistid esitasid ja veenvalt oma argumendid, et riik on oma olemuselt repressiivaparaat, mis tuleb kaotada, kui lihtinimesel on üldse lootust olla vaba.[9] Ajalugu on aga näidanud, et küsimus pole mitte selles, kas riiki on vaja või mitte, vaid missugune peaks olema selle tsentraliseerituse ja keskvõimu sekkumise tase. Samamoodi suhtuksin aruteludesse parteide tuleviku asjus: erakonnad on liiga tähtsad, et neid kaotada. Küll aga on neid võimalik ja vajalik ümber kujundada, et vähendada nende „totalitaarset“ külge ning kanda otsustusvõimu rohkem üle erakonna allorganisatsioonidele ja kohalikule tasandile. Seal saaks iga erakonna lihtliige anda teada, kust temal enim „king pitsitab“[10] ja osaleda sellele probleemile lahenduse leidmises. Säärane süsteem oleks kindlasti aeglasem (ja potentsiaalselt „ebatõhusam“), kuid just siit peaksidki arutelud algama, mitte erakondade kaotamisest – mitte revolutsioonist, mis heidaks koos vanniveega välja ka lapse, vaid revisjonist, et viia erakonnad vastavusse oma ajastu ja olude nõuetega.

[1] Martin A. Noorkõiv. 2017. „Kas mängime poliitikat või päästame demokraatia?“ Sirp, 7. juuli  http://www.sirp.ee/arvamus/kas-mangime-poliitikat-voi-paastame-demokraatia/ (08.10.2017).

[2] Kaarel Tarand. 2017. „Aeg luua erakonnamuuseum“ Sirp, 11. august http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/aeg-luua-erakonnamuuseum/ (08.10.2017).

[3] Martin Luiga. 2017. „Aeg on poliitilised parteid keelustada“ Sirp, 22. september http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/aeg-on-poliitilised-parteid-keelustada/

[4] Ero Liivik. 2017. „Skepsis demokraatia suhtes” Sirp, 21. juuli http://www.sirp.ee/arvamus/skepsis-demokraatia-suhtes/ (08.10.2017).

[5] Sellest ja teistest tema loodud loogilistest mudelistest on võimalik lugeda: Rein Taagepera. 2014. „Logical models and basic numeracy in social sciences“ Manuscript, http://www. psych. ut. ee/stk/Beginners_Logical_Models. pdf (08.10.2017).

[6] Alar Kilp. 2015. „Populismi demokraatlikud funktsioonid“ Riigikogu Toimetised (32), 74−83, 76.

[7] Sama, 79, 81.

[8] Christoph Knill ja Jale Tosun. 2012.“Public policy: A new introduction“ Palgrave Macmillan, 98.

[9] Emma Goldman. 1911. „Anarchism: What it really stands for“, Mother Earth Publishing Association,

[10] Alexander Dunlop Lindsay. 1947. „The modern democratic state“ (1), Oxford University Press.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply