';

Pearu Pirsko: Paremäärmuslike parteide mõjuvõimu suurenemise põhjused Ungari näitel

Pearu Pirsko: Paremäärmuslike parteide mõjuvõimu suurenemise põhjused Ungari näitel
Autor: Pearu Pirsko

 

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel leidis varasemast enam kajastust fakt paremäärmuslike parteide suurenevast mõjuvõimust Euroopas. Siinkohal leian, et õigem on järeldusi teha induktiivselt, see tähendab analüüsida ühe parempoolse erakonna mõjuvõimu suurenemisele kaasa aidanud tegureid. Üks eredamaid näiteid on siin Ungaris tegutsev Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik), mis on suuresti sealse peaministrierakonna Fidesz’i varju jäänud ning kelle positsioonid on Fidesz’iga võrreldes kohati veel äärmuslikumad. Järgnev katsubki Jobbiki nätel analüüsida,  milliste faktorite abil on paremäärmuslike erakondade tõus võimendumas. See lubab välja tuua ka põhjuseid eelmainitud maailmavaadetega erakondade mõjuvõimu suurenemise kohta Euroopas üldisemalt.

 

Jobbiki moodustamine 

Liikumine Parema Ungari Nimel alustas 1990ndate aastate lõpul parempoolse noorte liikumisena, mis registreeris end ametlikult erakonnaks 2003. aasta oktoobris. Jobbiki eesmärk ning üpris kiiresti saavutatud edu võti oli suuresti Ungaris valitseva ungarlaste ja mustlaste vahel eskaleerunud rahvuskonflikti „lahendamine“ ungarlaste kasuks (Kim 2016: 346-347). Visegrádi neliku riikides (Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari) on mustlastemaatika olnud aktuaalne juba aastakümneid ning see lõi sobiva pinnase uue radikaalse poliitilise jõu esilekerkimiseks. Nende tugevad ja vastuolulised väljaütlemised mustlaste ehk romade „probleemi“ asjus kergitasid nende toetuse väga tugevale tasemele. Näiteks oli juba 2010. aastal peetud Ungari parlamendivalimistel Jobbiku tulemus 12.18% häältest, mis andis paremäärmuslikule jõule 47 kohta 386st Ungari Rahvuskogus (Kim 2016: 348). 

 

Jobbiki tõusu põhjused

Üks suurematest Jobbiki prominentsuse tõusu põhjustajatest on Ungaris valitsev pikk paremäärmuslik ja fašistlik traditsioon ning ühiskondlik minevik (Mareš, Havlík 2016: 324-325). Traditsiooniline parempoolsus ei tähenda siin mitte ainult ühiskonna fašismimeelsust maailmasõdadevahelisel perioodil, selles on olulist rolli mänginud ka  natsionalistlike väärtuste taastärkamine pärast Nõukogude bloki kokkuvarisemist ning sellest tulenenud valitsemissegadus ning elatustaseme langus idabloki riikides (Mareš, Havlík 2016: 325). Samuti on Jobbiki tõusu põhjustajaks olnud ka pettumine traditsioonilistes erakondades, kes pärast NSVL lagunemist pead tõstsid, kuid hiljutiste majandusraskuste valguses ning nende kriitikute sõnul enda ebakompetentsuse tõttu on suuresti enda poliitilise usaldusväärsuse minetanud (Kim 2016: 349).

Üks olulisemaid Jobbiki edu aluseid on sarnaselt teistele parempopulistlikele erakondadele nende oskus apelleerida inimestele, kelle sotsiaalmajanduslik olukord on keskmisest halvem (Kim 2016: 349). Majanduskriisi tagajärjel kimbutuses olnud Ungari majandus oli 2000ndate alguses suurtes raskustes, see tekitas olukorra, kus traditsioonilised parteid ei suutnud inimeste heakskiitu võita (Kim 2016: 349). Tihti eelarvekriisi lävel kõikuva Ungari majanduse halva käitlemise eest traditsioonilisi parteisid süüdistades võitis Jobbik 2010. aasta valimistel üpris arvestatava osa häältest (12%). Uue tulijana oli Jobbikil võimalus kasutada eelmainitud erakondade vastu tugevat retoorikat ilma, et neid ise milleski süüdistada saaks. „Meie teeme paremini“ stiilis retoorika osutus üheks peamiseks teguriks, mille abil paremäärmuslased endale tugeva ning lojaalse toetajaskonna kindlustasid (Kim 2016: 349).

Teine Dae Son Kimi (2016) välja toodud Jobbiki tõusu põhjus on juba eelnevalt mainitud etniline konflikt Ungaris. Näiteks väitsid 40% küsitletud ungarlastest antisemitismi mõõtva küsitluse raames, et romade vastu peaks kasutama diskrimineerivaid meetmeid ning 63% leidis, et juutide osakaal maailma finantsturul on liiga suur (Kim 2016: 350). Taolisele pinnasele on äärmuslikel parteidel sisenemine lihtsustatud, sest tugeva retoorika abil on võimalik romasid (ja juute) mittesallivaid inimgruppe kõnetada. Seda meelsust ilustavaks näiteks on Ungaris sageli toimuvad romade ning ungarlaste vahelised konfliktid (Halasz 2009: 491-492). Samuti suutis Jobbiku näitel edu tuua ka teistest erinemine – ainsa poliitilise jõuna pakkus Jobbik välja praktilise lahenduse ungarlaste ning mustlaste konfliktile (Halasz 2009: 493). 

 

Jobikki poliitiline tegevus

Nende lahendus tähendas Ungari Valvkonna (Magyar Gárda) asutamist, mille deklareeritud eesmärk oli vabatahtlike ühendusena tagada korda Ungaris ning hoida ära rahvustevahelisi konflikte (Halasz 2009: 493). Samas on Jobbiki-meelne Ungari Valvkond poliitiliselt väga kallutatud ning teenib peamiselt vaid romadevastaste huve: valvkonna üks suuremaid tegevusi on lisaks lihtsale ringipatrullimisele ka romadevastaste meeleavalduste korraldamine. Ungari Valvkonna tähtsale rollile Jobbiki arengus on tähelepanu juhtinud ka Mihai Varga enda 2014. aastal kirjutatud artiklis. Varga sõnul on Jobbiki valimiskampaaniate strateegia olnud kombineerida poliitiline (Jobbik ise) ja sotsiaalne liikumine (Ungari Valvkond), et kindlustada paremäärmuslikud hääled, rõhudes lisaks poliitilisele poolele ka sotsiaalsele liikumisele (Varga 2014: 796).

Veel ühe olulise eelisena teiste poliitiliste jõudude ees on välja toodud Jobbiki oskuslikku noorte kaasamist enda toetajaskonna sekka (Kim 2016: 351-352). Paremäärmusliku Jobbiki noor toetajaskond (vanuses 18-30 aastat) leiab endale väljundi just internetikeskkondades kogunedes ning seal enda (sageli tavalisse ühiskonna diskursusesse mittesobivaid) arvamusi avaldades ning nende üle debateerides (Kim 2016: 351). Suur osa erakonna valimisreklaamidest ei ole peavoolumeedias, pigem leiab ulatuslikuma osa Jobbiki reklaamidest just sotsiaalmeediast ja internetifoorumitest. Selline uudne lähenemine reklaamile kinnitab ka Jobbiki enda soovi näida kui „uus ja parem jõud“. Paljudele sotsiaalmeediat tarbivatele noortele meeldib selline kõnetamisviis rohkem ning läbi selle on nende kaasamine ka päevapoliitikasse varasemast edukam (Kim 2016: 351). 

Selline internetikesksus on Jobbikile andnud teiste ees eelise. Nimelt on erakond suutnud enda toetajaskonda kuuluvad noored institutsionaliseerida (Kim 2016: 351). Vastukaaluks traditsioonilisele meediale on Jobbik loonud enda sõnumeid kandvaid uudisteportaale ning vestlustubasid, mis loovad paljudele erakonna toetajatele kallutatud pildi riigis toimuvast (Kim 2016: 352). Sageli reklaamivad Jobbiku kontrollitud internetilehed end apoliitilistena, kuid neis leiduv sisu on sageli (vahel isegi alateadlikult) mõjutatud ning kantud Jobbiki poliitilistest vaadetest. Noorte kaasamist julgustab ka Jobbiki poliitikute otsekohene suhtlemisviis ning sageli kompromissitu lähenemine poliitiliste lahenduste arutamisel ja otsimisel, millega on poliitikavõõral noorel lihtsam nõustuda ning suhestuda.

 

Lähemalt ideoloogiast

Ühe väljapaistvama ning unikaalsema osa Jobbiki ideoloogilisest imagost moodustab turanismi pooldamine. Turanism kujutab endast Uurali ja Altai keeli ühendava ühisriigi soovi, mis hõlmaks endas nii Eesti ja Soome kui ka näiteks Türgi keelkonna rahvaid (Kim 2016: 352). Rõhudes nii ungarlaste väidetavale pärinevusele hunnidest kui ka soome-ugri juurtele, tähendab turanism selle pooldajatele maailmakorda, kus on ühendatud kõik Kagu-Aasiast ning Siberi alalt pärinevad rahvad üheks suureks turanistlikuks riigiks. Enamike poolt pseudoideoloogiaks tembeldatud turanism on leidnud suurt toetust Jobbiki maailmavaatelistes punktides – mõte suurest ning võimsast iidsete juurtega turanistlikust riigist aitab kokku viia Jobbiki ideid Euroopa normide ning Aasia väärtusruumi sümbioosist Ungaris laiemalt. Selle ideoloogia populaarsust illustreerib ka tõsiasi, et 2010. aastal Jobbiki korraldatud turanistlikku maailmavaadet propageerival üritusel küündis osalejate arv 250 000 inimeseni (Kim 2016: 352). Mõtet turanistlikust riigist toidab muuseas ka peaministripartei Fidesz’i idalembelisus ning Euroopa Liidu vastasus. 

Sarnaselt teiste Euroopa mõjuvõimsate paremäärmuslike erakondadega on ka Jobbiki päevapoliitilise agenda üks põhipunkte immigratsioon Lähis-Idast ning selle tõkestamine Ungari riigi ning rahva püsimajäämise nimel (Thorleifsson 2017: 323). Seetõttu on Jobbikiga koos töötama sunnitud ka Fidesz eesotsas Viktor Orbaniga, kellele on immigratsioonivastaste meetmete kehtestamisel abiks olnud ka Fidesz’ist kõvasti ekstreemsem Jobbik (Thorleifsson 2017:323). Siin on Jobbiki jaoks tekkinud valus vastuolu. Ühelt poolt hindavad erakonna juhid islamimaailma väärtus- ning traditsiooniruumi, teisalt oleks immigratsiooni aktsepteerimine Jobbikule poliitiline enesetapp, sest Ungari sisepoliitikas domineerivad immigratsiooniküsimused (Thorleifsson 2017: 323-325).

 

Kokkuvõte

Paremäärmusliku Jobbiku jõuline tärkamine Ungari poliitilisel maastikul on põhjendatav mitmeti. Kõige olulisemaks pean siinkohal traditsioonilise fašismi ning romade-ungarlaste vahelise konflikti rolli ühiskonna nihkes paremäärmuslusse. Samas on paljud eelnevalt loetletud põhjused ning ilmingud sarnased ka mujal Euroopas võimust võtnud paremäärmuslike parteide päevakordade ning tegevusplaanidega. Välja võib tuua nii ideoloogiliste uudiste- ja internetilehekülgede loomise, noorte aktiivse kaasamise või kehvemas sotsiaalmajanduslikus olukorras olevate inimeste mobiliseerimise läbi kõlava ning lõhestava retoorika. Traditsiooniliselt on paremäärmuslaste meelisteema olnud immigratsioon, kuid Jobbiki osaline islamilembus on nad asetanud valiku ette, kas kaotada oma islamilembelisus või minna vastu põhiaadetele, lubades vaba immigratsiooni.

Peamine põhjus, miks Ungaris on paremäärmuslikel jõududel poliitiliselt nii suur kaal, seisneb ajaloolises taustas. Fašistlikud ilmingud olid Ungaris ning Visegrádi nelikus üldiselt aktuaalsed ka sõdadevahelisel perioodil ning postkommunistliku perioodi alguses. Selliste natsionalistlike ideede viimaste aastate võidukäigu üks põhjustajaid on pettumine traditsiooniliste parteide loodud (sageli ebaõiglasena tunduvas) sotsiaalses ja majanduslikus süsteemis ning majandusliku arengu lubatust aeglasem tempo.

Otsides laiemalt paremäärmuslike erakondade esiletõusuks sobivaid olukordi Euroopas, peab tõdema, et paljud eelmainitud faktorid on kasutust ja ülestähendust leidnud ka teistes riikides. Selgelt on näha paremäärmuslike erakondade soovi püüelda madalama elatus- ja haridustasemega inimeste häälte võitmise poole. Samuti on pea kõik paremäärmuslikud poliitilised jõud tugevalt Lähis-Idast pärineva immigratsiooni vastu. Samas peab tõdema, et paremäärmuslike jõudude tugevamaks esiletõusuks (näiteks rohkem kui ühekohaline protsentarv esinduskojas) peavad riigi ajaloos ning ühiskonna arusaamas olemas olema teatud eeltingimused, mis paremäärmusluse täielikku domineerimist võimaldaksid. Ungari näitel on selleks nii riigi ajalooline fašistlik minevik kui väga teravalt ühiskonda lõhestav rahvagruppide vaheline konflikt. Mujal Euroopas laiemalt on nii tugevale paremekstremismi esiletõusule keeruline põhjendusi leida.

 

Kasutatud kirjandus

Halasz, K. 2009. „The Rise of the Radical Right in Europe and the Case of Hungary: ‘Gypsy Crime’ Defines National Identity?“ Development 52 (4): 490-494.

Kim, D. S. 2016 „The Rise of European Right Radicalism: The Case of Jobbik“ Communist and Post-Communist Studies 49 (3): 345-357.

Mareš, M., Havlík, V. 2016. „Jobbik’s successes. An Analysis of its Success in the Comparative Context of the V4 Countries“ Communist and Post-Communist Studies 49 (3): 323-333.

Thorleifsson, C. 2017. „Disposable Strangers: Far-Right Securitisation of Forced Migration in Hungary“ European Association of Social Anthropologists 25 (3): 318-334.

Varga, M. 2014. „Hungary’s ‘Anti-Capitalist’ Far-Right: Jobbik and the Hungarian Guard“ Nationalities Papers 42 (5): 791-807.

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply