';

Putini Venemaa – lõpp paistab?

Putini Venemaa – lõpp paistab?
Autor: Aleksei Jašin
Aasta tagasi jälgisin lootusrikkalt, kuidas noored, uue ja vabameelsema Venemaa esindajad, kogunesid Aleksei Navalnõi eestvedamisel võimuvastastele protestidele. Selle taustal julgesin arvata, et muutuste tuuled hakkavad puhuma Venemaal siis, kui Nõukogude mentaliteediga inimesed tulevad eest ära nii poliitikas kui ka ühiskonnas (Jašin 2017).

Tol ajal olin ma sügavalt veendunud, et Putini režiim saab langeda peamiselt sisepoliitiliste protsesside kaudu. Navalnõi oli minu silmis uus Jeltsin ning selle põhjal spekuleerisin, millal rahva meeleolud jõuavad selleni, et Moskva tänavatele koguneks paarsada tuhat inimest nagu kuldsel augustiputši ajal, kui rahvas tuli kaitsma vastsündinud Vene demokraatiat. Tundus, et muutused tulevad siis, kui põlvkond vahetub ehk umbkaudu 20 aasta pärast, kuid 2018. aasta on toonud palju välispoliitilisi üllatusi, mida ma pikalt kaalutlevatelt lääneriikidelt ei osanud oodata.

Totaalne krahh välispoliitilisel areenil

Süüriapärast Süüria võimuvägede keemiarünnakut Douma linnas (muidugi Venemaa ja Assad väidavad, et lääneriigid lavastasid selle) näitasid Ameerika Ühendriigid, kes hetkel Lähis-Idas tegelikult domineerib. Venemaa lubas anda vasturünnaku kõigile, kes suunavad oma raketid suveräänse Süüria vastu, kuid seda ei juhtunud. Mõned kuud varem hukkas  USA sõjavägi koos Süüria opositsioonijõududega umbes 300 Vene palgal oleva eraarmee “Wagner” sõdurit, kes lähenesid opositsioonile kuuluvale naftaväljale. Enne seda uuriti loomulikult Vene sõjaväe käest, kas need sõdurid kuuluvad neile, millele tuli negatiivne vastus. Miks vastati just nii, võib ainult spekuleeida. Väidetavalt viivitati eraarmee “Wagner” sõduritele palkade maksmisega, mispuhul võis peast käia läbi stalinlik mõte „pole inimest, pole probleemi“.

Korea poolsaar: viimase aasta jooksul laekusid meediasse andmed, et Venemaa oli tükk aega toetanud Põhja-Korea tuumaprogrammi. Infosõja ajastul ei saa milleski kindel olla, kuid Kim Jong-uni tuumašantaaž USA suunas oli näivalt Venemaale kõvasti kasuks. Ei tea, kas Donald Trumpi konfliktoloogia ja range retoorika või Põhja-Korea eliidi eluolu olulise halvenemise tõttu isoleeritud väikeriigis, aga Koreade liidrid käisid kallistamas ning suhted näivad soojenevat. „Mu vaenlase vaenlane on minu sõber“ printsiibi järgi Kim Jong-uni tuumašantaaži näiv lõpp on Venemaa jaoks ebasoodne areng.

Armeenia velvetrevolutsioonveel üks autoritaarne režiim Venemaa piiril on langemas. Armeenia presidendi valitsemine on piiratud kahe 5-aastase ametiajaga ehk 10 aastat valitsemist on põhiseaduslik limiit. Armeenia president Serž Sargsjan ei soovinud kehtestatud reeglitega leppida ning parlamendi eestvedamisel kehtestati 2015. aastal läbiviidud referendumil sisuliselt parlamentaarne demokraatia. 2018. aasta aprillis selgus, et põhiseadusreform oli ette valmistatud Serž Sargsjani ümbernimetamiseks peaministriks. Rahvale selline areng ei sobinud ning Serž Sargsjani järjekordne määramine riigipeaks ületas mittenõustumise piiri. Kümnepäevase protesti tulemusena astus peaminister Sargsjan  ametist tagasi. Protesti tipphetkel oli Jerevani tänavatel 35 tuhat (politsei andmetel) kuni 160 tuhat (opositsiooni andmetel) inimest (Meduza 2018).

Sargsjani valitsuse kukutamine kulges suhteliselt rahulikult ning seetõttu said Armeenia sündmused ajakirjanduses nimeks “velvet-” või “armastuse revolutsioon”. Jerevani kesklinnas rahvamassid tantsisid, laulsid rahvalaule ning grillisid šašlõkki. Kuigi politsei vahistas sadu protestijaid, paljud olid opositsiooni nõuetel vabastatud, surma keegi õnneks ei saanud, kuid haiglasse sattusid kümned. Miks on  see oluline? Venemaa propagandistid kasutasid aastaid Ukraina Maidani sündmusi, et hirmutada venemaalasi (veristest) revolutsioonidest hoiduma. Armeenia sündmusi kajastati Vene meedias minimaalselt. Kui seda üldse mainiti, siis Ameerika Ühendriikide vandenõuna ehk selgelt negatiivses valguses. Eeldan, et Kremli inimestel tekitas see morbiidseid meeleolusid. Edukad ning veretud režiimikukutamised naabermaades tekitavad venemaalaste peades “ebavajalikke” mõtteid: ehk prooviks ka kodumaal?

Sergei Skripal ja Kremli nimekiripaistab, et Läänemaailma juhtivaid riike enam ei huvita, kes seisab rahvusvaheliste kuritegude taga. Venemaa geopoliitiline maine on niivõrd alla käinud, et Venemaa osalus eri intsidentides ei ole ÜRO areenil enam debateeritav, ka suurimad toetajad ei ürita kaitsta sõprusriiki varasema entusiasmiga. Hiljuti Poliitikalaboris mainitud (Jašin 2018) USA rahandusministeeriumi poolt koostatud „Kremli nimekirja“ pihta anti tuld. Uus aprillikuine USA sanktsioonide pakett jõustus, nagu Nikki Haley Venemaale lubaski. Enim kannatasid Venemaa Forbesi nimekirja esindajad, „suuroligarhid“ Oleg Deripaska, Aleksei Miller, Viktor Vekselberg ja veel 23 kõrgemat tegelast. USA sanktsioonidega lubas liituda ka Ühendkuningriik. Selle tulemusena langes  viie päeva jooksul rubla väärtus euro suhtes 15 ühiku võrra. Vene „oligarhid“ kaotasid miljardeid, nende vara on Ameerika Ühendriikides aresti all ning rahvusvahelise koostöö mõttes on nad nüüdseks täielikud paariad.

Olen sügavalt veendunud, et Venemaal valitseb kleptokraatia ning võimulähedaste ärimeeste huvid ning kapitalid on põhiprioriteet. Minu hinnangul on „oligarhide“ vastu suunatud individuaalsed sanktsioonid tõhusaim viis kõigutamaks režiimi. Lähiajal on oodata resonantsi.

Kremlil on, millega vastata

Riigiduuma oskab taas kord üllatada, sest vastusanktsioonide pakett piirab seekord Lääne ravimite ja tehnoloogia sissetoomist (Gazeta 2018). Vaadates USA ekspordinumbreid Venemaale, on seaduse peamine eesmärk ilmselt rünnata venemaalasi ning kohalikke ärimehi. Lisaks internetivabaduse piiramisele ja üritusele blokeerida Pavel Durovi Telegrami, lähenes ka “tsaari” järjekordne inauguratsioon. Opositsiooniliider Aleksei Navalnõi tajus õigel ajal rahva meeleolusid ning kutsus kõiki pooldajaid Venemaa linnade tänavatele seismaks vastu Vladimir Putini 4. ametiajale. Protesti suurust on hetkel keeruline hinnata, kuid aktiivsus oli umbes eelmise aasta märtsiga samaväärne. Üle kogu Venemaa vahistati umbes 1600 inimest, märulipolitsei tegutses jõhkralt ning mõned lõpetasid oma meeleavalduse haiglas (Поляковская 2018). Navalnõi ja korruptsioonivastane fond lubab võidelda režiimi languseni.

Lõpp paistab?

Juhul kui Kreml jätkab samasuguse sise- ja välispoliitilise retoorikaga ning Lääneriigid USA eestvedamisel ei lase pinget alla, siis minu julgeima prognoosi järgi peab Putini režiim vastu parimal juhul veel vaid kaks aastat. Mõned Vene taustaga politoloogid ja ajaloolased ennustavad Venemaa saatuseks riigi lagunemist umbes kümneks rahvusvabariigiks (vaata näiteks Кашин 2016). Ennustus kõlab kohati loogiliselt, kui mõtelda tugeva rahvusidentiteediga oblastitele (nt Tšetšeenia, Tatarstan, Tšuvašsia jne). Venemaa pole sugugi homogeenne, Moskva ja Peterburi piirkonnas on progressiivsemad elanikud, kes enamasti jagavad euroopalikke väärtusi. Pole välistatud, et lääne-venemaalased sooviksid (nt autonoomse Moskva Vabariigina) pikemas perspektiivis liituda ka Euroopa Liiduga.

Kuid samal ajal ei peaks keegi maailmas olema objektiivselt huvitatud Venemaa lagunemisest kas või selle laiahaardelise tuumaprogrammi tõttu. Sipri andmetel (2015) on Venemaal ca 7500 tuumarelva ühikut, millest 1800 on valmis kasutamiseks. Maailma suurima tuumaarsenaliga riik on ilmselt jaotanud rakette üle kogu enda territooriumi ning hüpoteetiline suurriigi lagunemine jätab igale uuele valitsusele osa sellest. Kuigi Vene propagandistid õhutavad pidevalt, et Venemaa lagunemine on USA huvides, oleksid 10 uut tuumariiki ühe asemel läänemaailma jaoks õudusunenägu.

Putini režiimi langemine ei garanteeri Venemaa demokratiseerumist. Kuni venemaalaste peades valitseb Nõukogude mentaliteet ning kartus võtta vastutus, ei taandu autoritaarne võim kunagi, vaid üks diktaator asendab vaid teise, olgu ta despoot või valgustatud monarh.

Ent lootus sureb viimasena ning äkki siiski täitub Vene protestiliikumise lööklause ja „Venemaa saab vabaks“.

 

Kasutatud kirjandus

Meduza. 2018. „В Армении 10 дней продолжаются акции против бывшего президента, ставшего премьером. На улицы вышли тысячи человек. Главное.“ https://meduza.io/feature/2018/04/22/v-armenii-10-dney-prodolzhayutsya-aktsii-protiv-byvshego-prezidenta-stavshego-premier-ministrom-na-ulitsy-erevana-vyshli-tysyachi-chelovek-glavnoe (külastatud 07.05.2018).

Gazeta. 2018. „Санкции против США: Россия подбирает калибр.“ https://www.gazeta.ru/business/2018/04/13/11716537.shtml (külastatud 07.05.2018)

Jašin, Aleksei. 2017. „Aleksei Jašin: nõukogude inimene takistab Venemaa muutumist tänapäevasemaks.“ Postimees. https://arvamus.postimees.ee/4262619/aleksei-jasin-noukogude-inimene-takistab-venemaa-muutumist-tanapaevasemaks (külastatud 07.05.2018).

Jašin, Aleksei. 2018. „Olukorrast Venemaal II: 2018. aasta esimesed kuud.“ Poliitikalabor. http://poliitikalabor.ee/arvamus/olukorrast-venemaal-ii-2018-aasta-esimesed-kuud/ (külastatud 07.05.2018).

Кашин, Олег. 2016. „Распад России.“ Svoboda. https://www.svoboda.org/a/27964871.html (külastatud 07.05.2018).

Поляковская, Елена. 2018. „Американец, енот и еще 1596 задержанных. Будет ли новое “Болотное дело”?“ Svoboda. https://www.svoboda.org/a/29211357.html (külastatud 07.05.2018).

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply