';

Roman Kasak: Kommunistlik mõtteviis Itaalias ja Prantsusmaal

Roman Kasak: Kommunistlik mõtteviis Itaalias ja Prantsusmaal

Külma sõja lõpu ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega leidsid aset ulatuslikud muutused terves maailmasüsteemis, Euroopas ning eriti idablokis endas. Samas jääb kõikide nende tormiliste sündmuste varju üks küllaltki omapärane poliitiline areng Lääne-Euroopas. Nimelt kadusid või marginaliseerusid sealsel poliitmaastikul kommunistlikud parteid, mis üle poole sajandi igati arvestatavate erakondadena tegutsenud olid.

Põhjendatult tekib nüüdisajal seega küsimus, mida need parteid endast täpsemalt kujutasid, mis olid nende eesmärgid? Milliseks kujunes nende ideoloogia enne 1970. aastatel alanud eurokommunismi liikumist ning kas selles esines teatavaid iseärasusi ja kõrvalekaldeid klassikalisest Nõukogude Liidu mudelist? Mis aitas taoliste parteide tekkimisele kaasa ja keda nad esindasid?

Lääne-Euroopa suurimad kommunistlikud parteid paiknesid Itaalias ja Prantsusmaal. Mõlemas suurriigis eksisteerisid peale teist maailmasõda märkimisväärselt edukad kommunistid, kes said valimistel regulaarselt üle 20% häältest. Nende mõju kestis kuni 1980. aastate lõpuni ning Itaalias oleksid nad 1970. aastate keskel peaaegu isegi valimisvõiduni jõudnud. Lühikest aega oli Itaalia Kommunistlik Partei ka riigi ajutises valitsuses, kuid sealt heideti nad 1947. aasta mais välja (Judt 2015: 70).

Nende vasakäärmuslaste edu seletamiseks Itaalias tuleb arvesse võtta mitut faktorit. Kõigepealt võib väita, et kommunistide enda suhtumine riigivalitsemisse oli näiliselt küllaltki koostööaldis. Näiteks sõjajärgse Itaalia Kommunistliku Partei eesmärgiks oli luua endale esmalt suhteliselt laiahaardeline kõlapind Itaalia rahva hulgas ning seekaudu legaalselt võimule saada. Kommunistiku partei liikmed olid peaaegu kõikides ametiühingutes ja organisatsioonides esindatud. Mis sest, et riiki ja alles välja kujunevat poliitilist süsteemi ennast partei juhtkonna poolt tegelikult juba kapitalistlikuks peeti (De Grand 1989: 87 – 88). Itaalia oli suhteliselt vaene ja see õhutas ka kapitalismikriitikat, sest riik panustas pigem suurettevõtetesse, jättes tarbekaubad tagaplaanile. Kritiseerima oli Itaalia Kommunistlik Partei varmas aga nii liberalismi kui kapitalismi. Erakonna esimees Palmiro Togliatti, kes püsis selles ametis kuni enda surmani 1964. aastal, kirjutas näiteks sellest, kuidas liberaalsetel põhimõtetel juhitud majandus on vaid selle ideoloogia teoreetilisi dogmasid uskudes võimalik, aga mitte reaalselt elluviidav. Liberaalsetel põhimõtetel Itaalia riigi taastamine oleks seetõttu Itaalia rahvale kahjulik. Lahendusena nägi Togliatti ainult plaanimajandust, ettevõtete riigistamist ning suurmaavalduse piiramist (Pozzoli 1967: 81 – 85). Seega plaanisid Itaalia kommunistid tegelikult suuri ühiskondlikke muudatusi ellu viia ning ei tundunud just kuigi altid end vajaduse korral muutma.

Protsess loodetud ümberkorralduste saavutamiseks pidi seejuures olema pikaajaline. Taoline idee võeti üle suures osas itaalia poliitilise filosoofi Antonio Gramsci „positsioonisõja“ teooriast. Nimelt väitis Gramsci, et lääneriikides valitses liberalismi hegemoonia, mis enda positsiooni demokraatlike institutsioonidega kindlustas. Riiklikud institutsioonid ei olnud sõltumatud, vaid selgelt kallutatud. Selline olukord oli kommunistide ning tegelikult ka teiste mõttesuundade esindajate jaoks nagu fortifikatsioon, mis otsest võimulepääsemist takistas. Just seetõttu nägi Gramsci ainukese järelejäänud võimalusena suuri rahvahulki ideoloogilise teadvustamistööga mõjutada. Kommunistlik partei pidi looma eri ühiskonnakihtidega komplekssed ning tihedad suhted alternatiivsete institutsioonide või organisatsioonide kaudu. Lisaks tuli erisused riigijuhtide ning rahva vahel tuvastada ja need võimalikult suureks paisutada (McNally 2015: 56). Viimane punkt sarnaneb tugevalt Lenini mõtteviisiga, et kui kuskil piirkonnas on nälg, tuleb seda võimendada ja abi mitte saata, et revolutsiooni toita. Gramsci mõjutustest on samas näha, et Itaalia Kommunistlik Partei ei võtnud Nõukogude Liidu kommunismimudelit lihtsalt üle, vaid arendas seda ka iseseisvalt edasi.

Ka Prantsusmaa Kommunistlik Partei ei näidanud sõjajärgsetel aastatel erilist revolutsioonilisust üles. Prantsusmaal olid kommunistid samuti kuni 1947. aastani valitsuses, kuid neid tabas sama saatus, mis Itaalia kolleege. Parteijuhina tegutsenud Maurice Thorez jäi sellesse ametisse samuti 1964. aastani välja ning temagi üritas sõjajärgsel perioodil Prantsusmaa stabiilsusele näiliselt kaasa aidata. Isiklikus plaanis oli Thorez väga Nõukogude-meelne. Tema 1949. aastal avaldatud autobiograafilises teoses on esindatud seisukoht „Nõukogude Liitu tingimusteta kaitsta“. Sellele lisandus veel väide, et „prantsuse rahvas ei nõustu olema imperialistliku agressiooni tööriistaks, et nad ei hakka sõdima Nõukogude Liidu vastu, võimsa nõukogude rahva vastu, keda juhib tema suur partei – Lenini-Stalini partei“ (Thorez 1953: 7 – 10). Taoline seisukohavõtt näitab selgelt, kuidas ka Lääne-Euroopa kommunistide arvates oli maailm klassideks jagunenud. Väidetavalt kasutavad kapitalistid enda jõudu kurjast ja tekitavad sellega üleliigset vaenu. Kokkuvõtvalt näib, et Prantsusmaa kommunistide ideoloogias oli vähem iseseisvat loomingut ning pigem võeti väga palju Nõukogude Liidust üle.

Kõike seda kommunistide sõbralikkust ning sõjajärgset koostöövalmidust ei tasu aga kindlasti üheti mõista. Parteid olid enda väljaütlemistes küllaltki kahepalgelised ning sisuliselt on alust arvata, et Itaalia ning Prantsusmaa kommunistlikud parteid üritasid vaid mõõdukate massiparteidena näida ning sellega inimeste poolehoidu võita. Juhul kui need erakonnad oleks aga pikemaajaliselt valitsustes viibinud võib päris kindlalt oletada, et riikide sisepoliitikas ning majanduses oleksid suuremad muudatused toimunud. Nende radikaalsete muudatuste tulemusel oleksid vastavate riikide haprad demokraatlikud riigikorrad aga kindlasti lagunema hakanud.

Veel tasub lisada, et mõlemad parteid olid seesmiselt ebastabiilsed. Togliatti ja Thorezi suunda ei jaganud sõjajärgsetel aastatel kaugeltki mitte kõik parteiliikmed. Paljude Itaalia kommunistide meelest jäi Resistenza ehk fašistid kukutanud sõjaaegne vastupanuliikumine lõpetamata revolutsiooniks. Vastuolud olid kindlasti ka kommunistlike parteide sees, mis viis näiteks Itaalia kommunistide hulgas mõjuka figuuri ja parteiveterani Umberto Terracini sõnavõtuni, milles ta heitis Togliattile ette, et viimane täidab Kremlist tulevaid korraldusi automaatselt ning nende üle ise ei mõtle (Service 2007: 314–315). Prantsusmaa Kommunistlik Partei ei pääsenud samuti vastuoludest. Maurice Thorezi vastu kerkis kiiresti üles parteisisene opositsioon, mis sai alguse pahameelest, et nende partei ei järgi oma põhimõtteid. Üheks taoliseks küsimuseks kujunes Prantsusmaa sõjaline sekkumine Indohiina piirkonda, mille poolt kommunistlikud ministrid hääletasid. Sealsete kommunistlike jõudude vastu võitlemine järgis paljude seltsimeeste arvates selgelt imperialistlikku käitumismalli (Johnson 1981: 30).

Kokkuvõtvalt saab seega öelda, et nii Itaalias kui ka Prantsusmaal üritasid osad juhtivad kommunistid ning muidugi ka parteijuhid klassikalisest nõukogude kommunismist eristuda. Itaalias saadi sellega ajaloolistel ning parteisisestel põhjustel paremini hakkama, kuid Prantsusmaal oldi see-eest suuremates raskustes. Stalini surve ning Lääne-Euroopa kommunistlike parteide sisemised käärimised näitavad samas ka seda, et muudatuste elluviijad ei olnud selleks veel päris valmis ning pidid seetõttu enneaegselt taganema. Kommunistlik ideoloogia ei olnud neis riikides veel piisavalt kaua iseseisvalt arenenud.

 

Kasutatud kirjandus

  1. De Grand, Alexander J. (1989) „The Italian Left in the Twentieth Century: A History of the Socialist and Communist Parties“. Indianapolis: Indiana University Press.
  2. Johnson, R.W. (1981) „The Long March of the French Left“. London: Palgrave Macmillan.
  3. Judt, Tony. Homans, Jennifer (toimetaja). (2015) „When the Facts Change: Essays 1995 – 2010“. London: William Heinemann.
  4. McNally, Mark. (2015) „Antonio Gramsci“, Basingstoke: Palgrave Mcmillan.
  5. Pozzoli, Claudio (1967) „Palmiro Togliatti Reden und Schriften: eine Auswahl“.Frankfurt am Main: Fischer.
  6. Service, Robert. (2007) „Seltsimehed: Maailma kommunismi ajalugu“. Tallinn: Varrak.
  7. Thorez, Maurice. (1953) „Rahva poeg“. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply