';

Toetuskoalitsioonid Eesti alkoholipoliitikas

Toetuskoalitsioonid Eesti alkoholipoliitikas
Autor: Karl Lembit Laane

Näib, et alkoholipoliitika on kinnistunud meie argipäevateadvusesse: ajakirjandus kajastab seda pea iga päev, selle ümber käivad alatasa tulised debatid ning näib, et aina enam inimesi on muutnud oma tavapäraseid reisitrajektoore just selle tõttu. Tähelepanu teravik on olnud suunatud poodide müügipindade ümberkorraldamisele, reklaamipiirangutele ja eriti alkoholiaktsiisi tõusule. Riigiteadlases võivad aga tekkida ka teised küsimused: kes on selle temaatika kandvad jõud, mis ajendab neid tegutsema ning kuidas ja miks oleme me siia välja jõudnud? See artikkel püüabki nendele küsimustele vastata [1]. 

Täpsustuseks: selles arutelus olen ma valinud poole, mistõttu ei taotle see kirjutis ka täielikku objektiivsust. Sellegipoolest püüan ma vältida liigset kallutatust.

Mis on toetuskoalitsioon ja kuidas see seostub Eesti alkoholipoliitikaga?

Teooriaid huvigruppide mõjust avalikus poliitikas on riigiteadlased käsitlenud juba alates 1950. aastatest, prominentseimateks selle suuna esindajateks olid nt Robert A. Dahl, David Truman ja Seymour Martin Lipset. 1980. aastate lõpus tuli aga Paul Sabatier välja olulise täiendusega olemasolevale teadmusele, luues toetuskoalitsiooni teooria. Lühidalt on selle keskmes kindlas teemavaldkonnas tegutsevad sarnaste väärtustega huvirühmad, kes võivad ühendada jõud, et suunata halduspoliitikat (policy) neile sobivas suunas. See huvirühmade liit ongi toetuskoalitsioon. Sabatier’ teooria on muidugi märksa keerulisem, ent praegu võime piirduda selle teabega.

Kui kaardistada meie alkoholipoliitika toimijaid, moodustuvad laias laastus kaks rühma: tervise- ja majanduskoalitsioon. Esimesse kuuluvad näiteks Eesti Karskusliit, Arstide Liit, Eesti Tervisedenduse Ühing ja Tervise Arengu Instituut (ja seda koalitsiooni esindab praegune valitsus, eriti SDE); teise aga Alkoholitootjate ja -maaletoojate Liit, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda, Õlletootjate Liit ja Kaupmeeste Liit ehk ettevõtjad (kelle eestkõnelejaks on kujunenud opositsiooniline Reformierakond) [2]. Esimene seab oma alusväärtuseks rahva tervise ja säästetud inimelud ning vastandub alkoholi kahjulikule mõjule neile mõlemale, teine tähtsustab eelkõige majanduslikku kasu ja ettevõtlusvabadust. Majanduskoalitsiooni meelest ei peaks riik piirama inimeste vaba valikut tarbida, mida isiklikult heaks peetakse; tervisekoalitsiooni hinnangul ei ole inimesed selles küsimuses tihti nii vabad kui tarbekaupade puhul ning rõhutavad, et isegi kui oleks, oleks säärase vabaduse hind liialt kõrge.

Toetuskoalitsioonide jõujaotus

Kuigi riiklik alkoholipoliitika on olnud olemas (vähemalt algelisel kujul) juba iseseisvuse taastamisest saati, võib nende koalitsioonide selgemat joondumist ja konflikti teravnemist näha u 2014. aastast alates, mil enamikku huvirühme kaasates loodi „Alkoholipoliitika roheline raamat“[3]. Selles leppisid osapooled kokku järgmiste aastate alkoholipoliitika peamistes eesmärkides ja sihtides: vähendada üldist alkoholitarbimist, sellest tingitud vigastuste ja surmade arvu (tervisekahjude ulatust), kuritegevust jne. Selles sõnastati ka peamised meetmed, kuidas neid sihte ja eesmärke saavutada – needsamad, mida praegu nii tulihingeliselt nahutatakse.

Tol ajal oli avalikkuse meelestatus aga pisut teine: nii 2015. kui ka 2016. aastal toetas tänaseid karmimaid alkoholipoliitika meetmeid valdav enamik rahvast, kusjuures eriti paistsid sellega silma noored ja üle 65-aastased [4]. Hetkel pole veel ametlikke andmeid 2017. aastal valitsenud hoiakute kohta, ent kui jälgida selle teema üldist meediakajastust, jääb mulje, nagu oleks avalikus arvamuses toimunud väga järsk ja üksühene meelepööre majanduskoalitsiooni seisukohtade poole. Miks nii?

Ma kahtlustan siinpuhul meedia enda rolli. Suur osa meediast on mu hinnangul küll toiminud ühiskonna peeglina, ent seda rõhutatult ühe nurga alt, kujundades niiviisi avalikku arvamust kindlas suunas. Iga artikli kohta, mis kajastab tervisekoalitsiooni seisukohti, näib olevat kümme, mis edastavad majanduskoalitsiooni argumente. Tõsi, ma pole selle väite kinnitamiseks teinud ühtegi uuringut ega kontentanalüüsi, mistõttu mul pole sellele teaduslikku tõestust, ent eks iga lugeja oska ise nende argumentide vahekorda hinnata, kui meediat tarbib.

Miks peaks meedia sel teemal kallutatud olema?

Oletame siiski, et see väide on tõene ning meedia on alkoholipoliitika olemuse ja tulemuste kajastamisel majanduskoalitsiooni seisukohtade suunas kaldu. Miks? Jämedalt on sellele kaks võimalikku seletust: ühe koalitsiooni väärtused ja seisukohad on „objektiivselt“ õigemad kui teise omad või on meedia teinud oma valiku meelevaldselt, andes osale argumentidest ebaproportsionaalselt suure kaalu.

Vaatleme esimest varianti. Vastab igati tõele, et piirikaubandus Lätiga on suurenenud ning iga prognoos ennustab Eestis järgmistel aastatel sealset päritolu alkoholi tarbimise osakaalu kasvu (tootjad muidugi pessimistlikumalt, rahandusministeerium optimistlikumalt). Seetõttu on langenud ka selle statistika usaldusväärsus, mis hindab alkoholitarbimist elaniku kohta, kuna üle piiri toodust on raskem saada ülevaadet [5]. Sellele lisaks jäi 2017. aastal laekunud alkoholiaktsiisi tulu iga kuu allapoole prognoositust [6]. Tõenäoliselt on langenud ka paljude alkoholitootjate ja poodide kasumid. Need on majanduskoalitsiooni argumendid, millega ei ole mõtet vaielda.

Kumba me eelistaksime – tulu, mis jäi saamata, või neid säästetud elusid ja olemata jäänud kahju?

Ent samal ajal on langenud kõik alkoholiga seotud negatiivsed näitajad, mille vastu senise poliitikaga on mindud[7]: alkoholist tingitud liiklusõnnetuste arv u 6,5%, kuritegude arv 16%, vigastuste arv umbes 14% ja surmajuhtumid 14,5%. Sotsiaalseid fakte on muidugi raskem tõlgendada kui loodusteaduslikke, ent nende näidikute järgi tundub, et senine alkoholipoliitika on olnud vägagi edukas. Niisiis on õigus ka tervisekoalitsioonil, kui seab oma usu senistesse meetmetesse. Kui meilt aga küsitaks, kumba me eelistaksime – tulu, mis jäi saamata, või neid säästetud elusid ja olemata jäänud kahju –, siis ilmselt annaks me kõik rohkem kaalu viimasele.

Pärast seda järeldust jääb järele teine seletust, miks seda teemat võidakse kajastada erapoolikult – kuna suur osa meediast on valinud selles vaidluses poole meelevaldselt. Miks peaks aga ühiskonna neljas võim ja demokraatia tugisammas niiviisi talitama? Pakun vastuse: kuna enamik meediast ei ole sel teemal vaba, vaid sõltub ühest koalitsioonide võitluse osapoolest. Era(massi)meedia on ju mingis tahus samasugune nagu iga eraettevõte ehk selle eesmärk on teenida oma omanikele võimalikult suurt kasumit. Lõviosa sellest tuleb meediaettevõtetel aga reklaamist, mida tellivad teised eraettevõtted (avalik ja kolmas sektor on siinpuhul tagasihoidlikumad), kusjuures suur osa neist kuulubki majanduskoalitsiooni või vähemalt sõltub otseselt või kaudselt alkoholimüügist.

Praegune alkoholipoliitika annab reklaamitulu maksimeerimise väljavaatele aga topelt põntsu. Esiteks vähendavad alkoholiaktsiisi tõus ja nõuded müügis ümberkorraldusi teha meediakanalite paljude partnerite kasumeid vähenenud tulu ja suurenenud kulu tõttu, mistõttu langeb ka viimaste võimekus reklaami osta. Teiseks pisendavad suhteliselt karmid piirangud reklaami vormile alkoholiga tulu teenivatel ettevõtetel mõtet üldse endale reklaami tellida, kuna kaotus viimaste mõjususes on tõsine. Sellistes tingimustes on erameediakanalil väga raske jääda neutraalseks. Kuidas saaks nt populaarse uudistesaate telediktor rääkida entusiastlikult senise alkoholipoliitika töövõitudest, kui sama ettevõtte juhatus on firmasiseselt saatnud laiali sõnumi, et tuluallikate ja kasumi vähenemise tõttu võivad ees oodata palgakärped ja koondamised [8]? Võimalik, kuid raske. Tervisekoalitsioon ei suudaks vastukaaluks tekkinud reklaamilünka täita, kuna selle liikmete peategevus on mujal või puuduvad neil selleks vajalikud vahendid. Ja avalik-õiguslikud kanalid? Vaba ajakirjanduse esindajatena ei saa nemadki seda teemat eirata ning olla valitsuse suhtes liiga leebe tähendaks tõmmata endale „riigi propagandaaparaadi“ sildi.

Igal juhul näib, et (eramassi)meedias on praegu kanda kinnitanud majanduskoalitsioon, samas kui valitsus on vaatamata mõnele taktikalisele taandumisele tervisekoalitsioonile kindlaks jäänud [9]. Kui kaua selline asümmeetria kesta võib, ei tea ilmselt keegi. Reformierakond suutis olenemata meedia kriitikast eriliste alternatiivide puudusel valitsuses püsida vaatamata suurele majanduskriisile, Silvergate’ile, ACTA-le jne, kuni Keskerakonnast sai SDE ja IRL-i jaoks „parketikõlbulik“ erakond. Võib-olla on muutusi oodata alles siis, kui Reformierakonna ja Keskerakonna suhted soojenevad ning tekib uue „KeRe“ valitsuse võimalus. Praegu ei näi sellist väljavaadet olevat, mistõttu senine toetuskoalitsioonide konflikt tõenäoliselt vindub ja valitsuse poliitika jätkub.

 

[1] Erilise tänu võlgnen õppejõud Kristina Muhhinale, kelle aine „Halduspoliitika“ andis artikliks innustust ja kelle
pakutud materjalidele see toetub.
[2] Erik Rand. 2015. „Vaata, millised organisatsioonid pooldavad alkoholipoliitika karmistamist, millised mitte“ Ärileht, 24. november http://arileht.delfi.ee/news/uudised/vaata-millised-organisatsioonid-pooldavad-alkoholipoliitika-karmistamist-millised-mitte?id=73033161 (külastatud 06.02.2018). Nimekiri ei ole kummagi puhul lõplik.
[3] Sotsiaalministeerium. 2014. „Alkoholipoliitika roheline raamat“ http://www.tai.ee/images/PDF/Alkoholipoliitika_roheline_raamat.pdf (külastatud 11.01.2018).
[4] Vt näiteks Juhan Kivirähk. 2015. „Elanikkonna hoiakud alkoholimüügi ja -reklaami piirangutest“ https://www.sotsiaalministeerium.ee/sites/default/files/content-editors/Uudised_pressiinfo/uuring.pdf (külastatud 11.01.2018), 8 ja Eesti Konjunktuuriinstituut. 2017 „Eesti alkoholiturg, alkoholi tarbimine ja alkoholipoliitika 2016. aastal“ https://www.sotsiaalministeerium.ee/sites/default/files/content-editors/Uudised_pressiinfo/eesti_alkoholiturg_tarbimine_ja_poliitika_2016._a.pdf (külastatud 11.01.2018), 47.
[5] Mis ei tähenda, et see oleks täiesti mõõdetamatu, vaid lihtsalt, et võimalikud usaldusvahemikud on suuremad.
[6] Priit Luts. „Alkoholiaktsiisi laekumine jääb selgelt alla ka langetatud prognoosile“ ERR, 11.01.2018 https://www.err.ee/653569/alkoholiaktsiisi-laekumine-jaab-selgelt-alla-ka-langetatud-prognoosile (külastatud 11.01.2018). Kui suures osas on see põhjustatud Läti alkorallist kui suures vähenenud tarbimisest, pole kindel.
[7] Marvel Riik. 2017. „Graafik: kui palju parandab Ossinovski alkoholipoliitika rahva tervist?“ Õhtuleht, 22. november https://www.ohtuleht.ee/841773/graafik-i-kui-palju-parandab-ossinovski-alkoholipoliitika-rahva-tervist (külastatud 11.01.2018). Tõsi, see andmestik käsitleb ainult 2017. aasta esimest kümmet kuud, kuid muutus on siiski märgatav.
[8] See on hüpoteetiline näide, mis võib, ent ei pruugi tegelikkusega ühtida.
[9] Kuigi ka sotsiaaldemokraadid on hakanud kahanenud toetuse taustal ennast sellest poliitikast distantseerima.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply