';

Carlos Kleimann: Kuidas labidalöök pähe toob välja võimu neljanda palge

Carlos Kleimann: Kuidas labidalöök pähe toob välja võimu neljanda palge
Autor: Carlos Kleimann


Käesolevas artiklis käsitlen võimu neljandat palet. Ma ei piirdu ainult võimu neljanda palge defineerimise ja lahtimõtestamisega, vaid vaatlen ja analüüsin selle avaldumist läbi normidest irdumise. Toon selle koha peal ka konkreetse näite, kuidas võimu neljas pale avaldub. Samuti käsitlen võimu distsiplineerivate strateegiate toimimist. 
Võimu neljas pale on alati kohal. See on selline võim, millel puuduvad küll osapooled A ja B, kuid mõnes mõttes on kõik ühiskonna liikmed selle võimu vahendid. See võim käsitleb inimesi kui teadmiste hulka ning muudab nende väärtusi ja sotsiaalseid norme (Digeser 1992, 984-985), tagades nii ühiskonna normaalse toimimise. Normid, alates sellest, et inimesed magavad voodis, kuni selleni, et pered elavad koos, saadavad inimesi aga terve päeva vältel ja pakuvad mõtteainet ka magades, mistõttu avaldub võim igal pool ja igal ajal. 

Samas vajab iga yin oma yang’i. Paraleelselt normaalsete inimestega eksisteerivad ka n-ö ebanormaalsed, kes ei sobi süsteemi, ja kes rikuvad seda süsteemi. Mida selgem on vastuhakk, seda selgem on ka võimu kasutamine. Kõik inimesed ei ole loodud sobima süsteemi (Digeser 1992, 985). Inimese kujunemise kodanikuks, kes poes ei mõtlegi varastamisele, on määranud võimu neljas pale, kasutades vahendina kodanikukasvatust ja üldiseid norme. 

Ühe iroonilisel kombel küllaltki täpse näite võimu neljandast palgest leiab Eesti filmiklassikast. Lühimängufilm „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“ annab vaatajale 22 minutiga küllaltki selge pildi Eesti rullnokkade elust. Mis siin aga iroonilist on? Irooniline on see, et igasuguste subkultuuride liikmed (punkarid, emod, hipid jne) on tavaliselt just need ebanormaalsed, aga selles filmis kujutetakse rullnokki justukui normaalseid inimesi, mistõttu joonistub võimu neljanda palge olemasolu veel paremini välja.

Mis seal filmis siis toimub? Rullnokk Valdis saab löögi labidaga pähe, mille tagajärjel on Valdisel täielik mäluauk. Teised rullnokad (Valdise sõbrad) on selle peale muidugi kohkunud, aga nad otsustavad Valdise mälu turgutada, näidates talle, mis on elu ehk kuidas näeb välja rullnoka tavaline päev. Valdise väärtused on aga labidalöögi tagajärjel muutunud ning sarnanevad pigem tavalise inimese omadega, mistõttu jääb Valdisele sõprade käitumine täiesti arusaamatuks. Näiteks ei saa Valdis aru, miks sõber Jarmo mängib kõvasti muusikat, sest nii on muusika üks suur müra ja ei kuule midagi. Veel ei saa Valdis aru, miks Jarmo vilistab päevad läbi autokumme, sest see kulutab kumme ja läheb palju raha maksma, kuigi Jarmol on niigi finantsraskused.

See kõik, mis Valdisele ette jääb, on aga rullnokkade jaoks normaalne, Valdis ongi siinkohal see n-ö kõrvalekalle ühiskonnas (subkultuuris). Valdis isegi ütleb: „Miks peab olema normaalne? Miks ei võiks olla eriline? Miks peavad olema kõigil, kurat, sihukesed mütsid, vat millel on sihuke nokk?“  Selles tsitaadis vihjab Valdis nokamütsile, mis sarnaselt kõvale muusikale ja autokummide vilistamisele on rullnokkade jaoks A ja O. Viidates sellistele labastele tegevustele, juhibki Valdis tähelepanu neljanda võimupalge avaldumisele. Vaevalt, et keegi neist sellisest käitumisest midagi võidab, ning kindlasti pole seal ka midagi ratsionaalselt, aga ometi kõik kannavad nokkmütse, kuna läbi neljanda võimu palge on tekkinud selline käitumisnorm. Inimene, kes on nende normidega juba tuttav ja on terve elu nokkmütsi kandnud, ei panegi sellise võimu avaldumist tähele. Selline võim on nähtav ainult ebanormaalsetele, kes neid norme ei jaga.

Eelnevalt mainitud kodanikukasvatus käib kokku distsipliiniga. Uue modernse maailmaga kaasnesid ka uued distsiplineeriva võimu strateegiad (Deacon 2002, 445). Foucault’ sõnul kasutab uus võim distsiplineerimiseks kahte strateegiat: üldistavat ja individuaaliseerivat. Üldistav strateegia toimub koolis, armees, haiglas, töökohal ja igal pool mujal inimeste mõttemaailmade, kehade, seksuaalsuse, suhtumise jms pideva jälgimise ja võrdluse kaudu. Kui keegi aktsepteeritavast normist välja langeb, siis saab ta osaks suurele ühiskondlikule survele, mis suunab normidest eemaldunud inimest tagasi normaalseks (Digeser 1992, 993). Ka siin saab tuua näiteks Valdise, kellele sõbrad üritasidki elu näidata, viisid ta hamburgerit sööma ja litsi-Eve juurde.

Individuaaliseeriv strateegia eeldab, et normaalsed standardid on väga selgelt ühiskonnas defineeritud, tänu millele saab eristada ka normiväliseid inimesi paremini. Individualiseerimise mõte on, et nendest kõrvalekaldunutest saab probleem, keda siis tagasi õigele teele suunata. Sealjuures on nad sellega rohkem nõus kui muidu, sest nad näevad, et see on laiem probleem, ja kõik lasevad ennast nii normaliseerida (Digeser 1992, 993). Valdise puhul oli samuti väga selge, millised rullnokkade normid on, aga kuna ta oli ainuke kõrvalekaldunu, siis individualiseeriv strateegia ei rakendunud.

Võimu neljanda palge kohta võib kokkuvõtlikult öelda, et see võimu pale paneb aluse ühiskondlikkusele endale, kuna on alati ja igal pool olemas. Võimu neljas pale üritab enamasti inimesi juba eos normaliseerida, ilma selleta, et võimu toimimisel oleks selged osapooled, võim n-ö taastoodab ennast  ise. Kui üldse osapooltest rääkida, siis on nendeks inimesed, kelle mõttemaailma see võim muudab. Kuigi võimu neljas pale on kogu aeg ja kõikjal olemas, siis näeb selle avaldumist kõige paremini just siis, kui keegi selle loodud normidest kõrvale kaldub. Kasvõi labidalöögi tagajärjel.

 

Kasutatud allikad

Deacon, Roger. 2002. Truth, Power and Pedagogy: Michel Foucault on the rise of the disciplines. Educational Philosophy and Theory, 34(4), 435-458.

Digeser, Peter. 1992. The fourth face of power. The Journal of Politics, 54(4), 977-1007.

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply