';

Daniel Tamm: Derrida ja Voltaire ühendavad jõud ehk Optimismi erinewus

Daniel Tamm: Derrida ja Voltaire ühendavad jõud ehk Optimismi erinewus

Järgnev ei ole mõeldud täie tõsidusega võtmiseks. See sündis ideest võrrelda postmodernseid mõtteid valgustusajast pärinevatega, et näha, kas need on tõesti nõnda üksteist välistavad nagu praegu on kombeks arvata. Poolpilavas toonis ilmneb see ehk seda etemini.

Autori märkus

 

I would rather eat my own leg than read a single page of Derrida.

– kommentaar Facebookis

 

Ülesandeks oli rakendada ühe kokkulepitud teose kallal erinevate teoreetikute töid. Näiteks Johannes Tralla alustas oma mõne aasta tagust Jacques Derrida ning “Popi ja Huhuu” kõrvutust tõdemusega, et meie oma Friedebert Tuglas suutis strukturalismile anda surmahoobi juba enne kui Claude Lévi-Strauss koolimajjagi jõudis. Imetlusväärne, ent mulle näib, et Derrida dekonstruktsiooni nurgakivi sai konstrueeritud [sic!] veelgi varem ning talle veelgi lähemal: ei kellegi muu kui Voltaire’i, Prantsusmaa au ja uhkuse käte läbi aastal 1759, mil ilmavalgust nägi „Candide“. Kui täna võib kuulda väiteid, et Derrida (ühes teiste poststrukturalistidega) lõhkus vundamendi, millele Lääne tsivilisatsioon on ehitatud, siis Voltaire sepistas talle selleks tarviliku vasara. Vähemalt lähtun ma järgnevas säärastest eeldustest (mille tõeväärtus jäägu praegu teisejärguliseks).

Mis on seda julgem käik, et Voltaire’i esindatav valgustusfilosoofia oli teatud mõttes just strukturalismi eelkäija, kuivõrd see uskus maailma mõistuspärase korrastamise võimalikkusesse. Derridad ja Voltaire’i mainitakse harva ühes lauses, ent teisele austuse avaldamiseks on Derridal kuhjaga alust, kuna just „Candide“ kündis teatavas mõttes vao, kus Derrida edasi toimetada sai. Nimelt ei olnud kirjandus Derrida jaoks mitte filosoofiast vaba mäng, vaid omamoodi fiktsioonipraktika, „efektiivse simulaakrumi või korratuse sissetungimine filosoofilisse kirjutusse” (Derrida 1992: 39), mis olevat ühtlasi „kõige huvitavam asi maailmas, võib-olla isegi huvitavam kui maailm“ (samas, 47). Ka oma tööde osas avaldas ta lootust, et need nii kirjanduse kui filosoofia registrisse kuuluvad (1995: 84). Nõnda saab arvata vaid inimene, kes on „Candide’i“ mõjuga tuttav.

„Candide“ on nimelt üks silmapaistvamaid põiminguid filosoofiast ja kirjandusest, mille määratleksin siin filosoofilise satiirina. Satiiri võib seevastu pidada dekonstruktsiooni omamoodi eellaseks kirjanduses, kuna nagu dekonstruktsioongi, võimaldab see koost lahti võtta teatud teksti „ladestunud struktuure“, olgugi et selle meetodid natuke kaudsemad on. Sest satiiri jõustab eelkõige „absuridini paisumine“, nagu seda on tabavalt määratlenud Gilles Deleuze ja Félix Guattari (1998: 44-45), ent siiski sihib see samamoodi disseminatsiooni ehk „tähenduslike üksuste laiali hargnemist“, kui käsitleda tähendusliku üksusena parodiseeritavat algteksti. Tuues siinkohal mängu lisaks eesliite filosoofiline, ei saa Derrida armastatud binaarsed opositsioonidki mägede taga olla (sest mida suudaks filosoofia ilma millelegi vastandumata).

Derrida opositsiooni-armastus ei väljendu aga mitte samal kujul kui strukturalistidel, kellel jäi pärast igasuguse binaarsuse avastamist üle vaid üksteist õnnitleda. Parimaks näiteks oleks siinkohal ehk Claude Lévi-Straussi ja Roman Jakobsoni teostatud Charles Baudelaire’i „Kasside“ analüüs (1987). Vastupidi, Derrida kiindumus seisnes lootuses, et kohe saab mürglit, sest binaarsete opositsioonide identifitseerimine on teatavasti dekonstruktsiooni esimene etapp. Kui on binaarsust, on ka mida raputada, mida mänglema panna. Siiski oleksin ma ettevaatlik „Candide’i“ dekonstrueerimisega. Kuigi mainitud vastandlikke paare selles tõepoolest leidub, loob Voltaire Derridale pigem soodsa pinnase, mida edasi kultiveerida, selmet terviklikud lahendused kohe letti lüüa. Oleks liiga lihtne näha Martinit, kes „järeldas, et inimese elu siin ilmas on üks igavene murede käes siplemine või igav olesklemine“ (Voltaire 1994: 189) ja dogmaatilist optimisti Panglossi kui binaarse opositsiooni kahte paari, mida kõigutab Candide, kui „uus mõiste”, mis enam ei lase end mõtestada vana süsteemi sees“ (Derrida 1995: 53).

See oleks juba Hegeli dialektika teesi, antiteesi ja sünteesi näol, mille idealismile Derrida ometi vastu töötab (samas, 54). „Candide’i“ dekonstruktsiooni raskendab tõsiasi, et selles jääb vajaka „vägivaldsetest hierarhiatest“, mida ümber pöörata, kuna teose kese on nõnda paindlik ja mänguline. Selles kohtuvad nii Voltaire’i ümbritseva igapäeva kirjeldus kui ka arenguromaani elemendid, ühes Voltaire’i filosoofiliste vaadetega. Teatud mõttes on „Candide’is“ täheldatav seega intertekstuaalsus Julia Kristeva mõttes ehk „märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine“ (Krull 1996: 31). „Candide’i“ jätkuva menu tagabki mainitud kolme märgisüsteemi oskuslik kokkumäng, tähenduste transformatsioon, mis žanripiire ähmastab ning  eri tekste ühendab. Iga tähenduskihi tundmine rikastab sealjuures lugemist ja sellest tõusvat mõnu.

„Candide’i“ puhul ei saa tähelepanuta jätta Voltaire’i kaasaega, kuivõrd autor selles nõnda markantse avaliku elu tegelasena figureeris ja seda ühtlasi oma teostes kajastas. Toob ka Boriss Tomaševski (2014: 180) artiklis „Kirjandus ja biograafia“ esile just Voltaire’i kui näite olukorrast, kus kirjaniku biograafial teatud kaal siiski on. Nimelt avaldati „Candide“ sisuliselt Seitsmeaastase sõja keskel ning Euroopas tollal laiutanud kaos teose süžees ka peegeldub. Sekka teised tõestisündinud lugudel põhinevad seigad nagu autodafee pärast Lissaboni maavärinat ja inglise admirali John Byngi hukkamine, mille osas Voltaire ühtlasi oma tähelepanekud teatavaks teeb.

Esile tasub tõsta ka filosoofilist taustsüsteemi, millelt „Candide“ tõukub, kuigi täpsem oleks öelda millele oponeerib. Valdava osa tulest ja tõrvast saab oma kaela Leibniz, kelle ideid Voltaire rapib samasuguse isuga nagu Derrida hiljem kogu logotsentrismi ehk Lääne mõttelooga vägikaigast vedama läheb. Leibnizi mõttemaailma iseloomustab nimelt kõikeläbiv optimism ja usk parimasse võimalikku maailma. Voltaire selles aga kahtleb ning tõdeb Candide’i suu läbi, et paraku on optimism „pöörane kirg väita, et kõik on hästi, kui tegelikult on kõik halvasti” (1994: 144). Küllaldase aluse printsiibile ja parima võimaliku maailma ideele on aga suuresti ehitatud kogu Leibnizi metafüüsika. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et jumal on maailma valinud, see tähendab (Leibnizi sõnastuses) monaadid loonud? Võimalikke maailmaid olevat ju lõputult. Kuid kuna olemasolev maailm on parim võimalikest, on küllaldast alust arvata, et ka kõik halb siin maailmas ainult head rõhutab.

Nii võis see tõepoolest Leibnizile tunduda, kelle elu sealjuures võrdlemisi mugavas joones kulges. Kuid nähes säärast õudust enda ümber vohamas, naeruvääristab Voltaire Leibnizi välja töötatut, rakendades viimast lootusetu filosoofi Panglossi prototüübina, kes jääb truu mõttetargana lõpuni kindlaks oma vaadetele, heitku saatus tema teele mida tahes. Selles mõttes on Voltaire’i ja Derrida lähenemises nii mõndagi ühist: mõlemad vastanduvad suurtele süsteemiehitajatele, osutades mõradele nende kõikehõlmavas struktuuris. Voltaire’i suurem menu on aga vähemalt osaliselt tingitud sellest, et erinevalt Derridast, kes kirjutab nimme läbitungimatult, on ta ka originaalis loetav. „Candide“ pole pelgalt praktilise filosoofia musternäidis, vaid on ühtlasi kaasahaarav lugu nimitegelasest ja tema kujunemisest Thunder-ten-tronckhi parunilossist Türgimaani välja. Selles mõttes on „Candide“ üles ehitatud klassikalise arenguromaanina, kus tegevus kangelase elulooga paralleelselt kulgeb, kätkedes endas kahtlemata lisaks kõigele ka kõrget kirjanduslikku väärtust.

Ühesõnaga on raske öelda, milline nendest märgisüsteemidest domineerib ehk milline neist on teoses keskseks. Kuid isegi Derrida sõnul on „ilma igasuguse keskmeta struktuur midagi täiesti mõeldamatut.“ (1991: 1412) Kese piirab struktuuri vabamängu, seda alustades ja lõpetades ning küsimus seisnebki piiritletuse astmes. Struktuuri ähvardab nii oht oma raskuse ja totaalsuse all kokku vajuda kui ka oht keskme puudumise tõttu laiali hajuda. Vastus „Candide’i“ keskme kohta peitub minu arvates aga juba teose pealkirjas. Candide ei pesitse mitte Martini ja Panglossi vahelise opositsiooni sees ega osuta talle vastupanu nagu see opositsiooni desorganiseerimiseks tarvilik oleks (Derrida 1995: 54). Selle asemel on Candide teksti kese, millel „polegi loomupärast asukohta,“ sellepärast et „kese pole fikseeritud asukoht, vaid funktsioon“ (Derrida 1991: 1415).

Candide’i ülesanne on lugu käimas hoida, ühest kohast teise seigeldes ja kõikjal takistuste otsa komistades, kust ta lõpuks aga alati terve nahaga pääseb. Lugu algab ja lõpeb temaga. Keskmena on Candide siiski paindlik ja voolav, lävides nii Panglossi ja Martini ideedega. Mis läheb samas vastuollu ühe keskme tingimusega, sest „kuivõrd ta on kese, on ta see punkt, milles pole enam võimalik sisu, elemente või termineid asendada.“ (samas, 1412) Sestap oleks ehk veelgi täpsem näha Candide’i ühtlasi kui erinewuse ilmingut, mis „viitab liikumisele (nii aktiivsele kui passiivsele), mille sisuks on edasilükkamine.“ (Derrida 1995: 17) Seda sellepärast, et Candide kui märk ei saa funktsioneerida pelgalt iseendale viidates, kuna ta on aheldatud nii Panglossi ja Martini kui ka Cunégonde’i külge, samal ajal kui teda juhib maailmas aset leidev ehk sündmuste keeris, kuhu ta alatasa satub.

Erinewus viitab niisiis tähenduste ebapüsivusele ja sattumuslikkusele või nagu Derrida ise täheldab: “Erinewus on erinevuste, erinevusjälgede ja ruumistamise süstemaatiline mäng, mille kaudu elemendid on üksteisega seotud“ samal ajal kui „olevikusuhe ning viide kohalolevale reaalsusele ehk olevale on alati edasi lükatud“ (samas, 36-38). Tõepoolest mõtestab Candide end regulaarselt ümber, kohandudes tingimustega, kust ta end leiab, minetades sealjuures Panglossi propageeritava optimismi, samas nihilismi langemata. Kuid viide olevale ei lükku igavesti edasi, kuna Candide’i seiklused leiavad koos raamatu lõpuga oma otsa. Üleüldse on küsitav, kuidas igavene edasilükkumine reaalsuses välja peaks nägema. Umberto Eco olevat näiteks öelnud, et ta „lakkas tõsiselt suhtumast Derridasse, kui viimane istus taksosse ja ütles taksojuhile oma aadressi“, selle asemel et teatada suund, milles sõita, kunagi pärale jõudmata (M. Lotman 2012: 18).

„Candide’is“ sekkub viimaks transtsendentaalne tähistaja, mis vabamängule piiri paneb. Selleks stabiilseks mõisteks on oma aed, mida Candide’i viimase repliigi kohaselt igaüks ise harima peaks. Oma aed „ulatab märkideahelast üle“ ja on Voltaire’i sõnul lahendus maailmas valitseva kaose ja ebaõiglusega toime tulekuks. Seega jätab Voltaire ka sellel rindel n.ö viimase sammu astumata ja piirdub taas vaid Derrida tarbeks maa kobestamisega, et viimane saaks asja lõpuni viia. Mul ei jätku jultumust väitmaks, et Voltaire oli Derrida otsene eelkäija, kuid samas tuleb tõdeda, et vähemalt „Candide’i“ kontekstis oli neil rohkem ühist kui seda esialgu arvata võiks. Dekonstruktsioon kui destabiliseerimise loogika olevat Derrida kohaselt igas tekstis alati toimumas ning sellelt arusaamalt tõukudes ei näi ülemäära pöörane ka mõte, et esimeses lõigus mainitud vasar oli leitav juba Voltaire’i ridade vahelt.

 

Kasutatud kirjandus:

Deleuze, Gilles; Guattari, Félix 1998. Kafka: Väikese kirjanduse poole. Tallinn: Vagabund

Derrida, Jacques 1991. Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Akadeemia 7: 1411-1437

— 1992. Acts of Literature. New York, London: Routledge

— 1995. Positsioonid. Tallinn: Vagabund

Jakobson, Roman; Lévi-Strauss, Claude 1987. Baudelaire’s “Les Chats”. In: Jakobson, Roman Language in Literature. Cambridge, London: Harvard University Press, 180-197

Krull, Hasso 1996. Katkestuse kultuur. Tallinn: Vagabund

Lotman, Mihhail 2012. Struktuur ja vabadus I. Tallinn: TLÜ Kirjastus

Tomaševski, Boriss 2014. Kirjandus ja biograafia. In: Väljataga, Märt (eds.), Kirjandus kui selline: Valik vene vormikoolkonna tekste. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 179-189

Voltaire 1994. Zadig. Candide. Tallinn: Perioodika

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply