';

Daniel Tamm: Kalkuleeritud antagonism internetisuhtluses: kui võõrast saab vaenlane Grandayy ja Dolan Darki vahelise 2018. aasta Suure Meemisõja näitel

Daniel Tamm: Kalkuleeritud antagonism internetisuhtluses: kui võõrast saab vaenlane Grandayy ja Dolan Darki vahelise 2018. aasta Suure Meemisõja näitel

 

“Kaevuvesi ei ole allikavee vaenlane” – Hiina vanasõna

 

Üheks kultuurisemiootika alustalaks on eristus “oma” ja “võõra” vahel (Salupere 2016: 49; Lotman 1999: 58, 70, 131), olgu see tähistatud mõistetega “mina” ja “teine” või “kultuur” ja “mitte-kultuur” – mõte jääb samaks. See seisneb tõdemuses, et ilma võõrata ei saaks olla oma, kuivõrd kultuur loob sisest välisest lähtuvalt ja seda omaenda jõupingutuste varal (Lotman 1999: 67). Rõhk sõnal loob, sest võõras vajab konstrueerimist. Seisab ka kultuurisemiootika teesides (Ivanov jt 1998: 66), et igale kultuurile vastandub mitte-kultuur, mis ei ole samas “sugugi algne, ühetaoline ja alati iseendaga võrdne, vaid kujutab endast inimese sama aktiivset loomingut, nagu ka kultuurilise organisatsiooni valdkond”.

Sealjuures ei pruugi võõras sugugi millelegi negatiivsele osutada, vaatamata sõna endaga seostuvatele konnotatsioonidele. Võõras võib olla  nii päästja kui moraalne majakas, kuniks tegemist on pahupidi pööratud konstruktsiooniga endast (Lotman 1990a: 142). Väärib veel välja toomist, et Carl Schmitti (2002: 56) kohaselt iseloomustab analoogne dihhotoomia ka poliitika valda. Tema sõnul sünnib ühiskondlik ühtsus nimelt sõbraks ja vaenlaseks jaotumise käigus – selles seisnebki poliitilise eksistentsi olemus, “kaob see eristus, kaob ka poliitiline elu üldse” (samas, 59). Seega vähemalt Schmitti kohaselt on kultuurisemiootika oma olemuses poliitiline.

Äsja visandatud teoreetilisele raamistikule toetudes võtangi ma järgnevalt lahata mullu augustis YouTube’is aset leidnud Suure Meemisõja tagamaid, kus Grandayy ja Dolan Dark rebisid USA meemiväe ülemjuhataja tiitli nimel. Enne aga põgusalt taustast. Kumbki sisulooja elatab end meemiloomest ning on spetsialiseerunud videomeemidele, tegutsedes peamiselt YouTube’is. Nende videod jäävad reeglina minuti või kahe piiresse ning kätkevad endas tihti mitmet meemiformaati korraga. Hetkeseisuga on Grandayyl YouTube’is 1,6 miljonit tellijat ning Dolan Darkil kahe kanali peale kokku 1,8 miljonit (peamiselt viitan ma tema põhikanalile (Dolan Dark), aga suurem osa meemisõjast endast leidis aset tema teisel kanalil (Dolan Darker)).

Koostöö nende vahel sujus hästi ning toimus tihe tekstide (st meemiformaatide) põrgatamine, mis ongi Juri Lotmani sõnul tähendusloome ja kultuuri arengu aluseks (Lotman 1999: 50, 67). “Kultuuris ja keeles” on ta ära toonud ka kaks konkreetsemat võimalust, kuidas oma võõraga suhestub ja maailma tekstiks muutmise teel hõlvab (Lotman 2010: 34). Esimese puhul kujutab maailm endast teksti, teise puhul mitte. Juhul kui maailm on tekst, toimub selle hõlvamine uue keele ära õppimise ja tõlkimise kaudu (samas). Ja kui ta seda pole, tähendab kultuuristamine struktuuri andmist ja tsivlisatsiooni sisse viimist, mille käigus tehakse mitte-tekstist tekst samamoodi nagu metsast saab künnimaa (samas, 35).

Meemide puhul on tähelepanuväärne, et konkreetsete formaatide ülevõtmine ja ühildamine on käsitatav esimese variandi näitena (maailm on tekst), samas kui uute formaatide loomine on näide teisest (maailm ei ole tekst). Küsimus sellest, kuidas meemid sünnivad (st kuidas maailmale omistatakse meemistruktuur) on kahtlemata kütkestav, ent siine töö raamidesse ei mahu. Rõhk on pigem sellel, kuidas Dolan Dark ja Grandayy võtavad üksteiselt üle tolleks hetkeks etableerunud meemiformaate. Selle analüüsimiseks on otstarbekas kirjutada meemide näitel lahti ka Lotmani kirjeldatud viis etappi, mis kultuur võõra teksti omastamisel läbib (Lotman 1990a: 146-147).

Esialgu säilib väljaspoolt tulevate tekstide eripära ning neid tunnetatakse võõrastena. See on olukord, kus mõni meemiformaat seostub veel selle esialgse populariseerijaga. Ent seejärel asuvad sissetoodud ja kohalikud tekstid üksteist ümber struktureerima ning toimub orgaaniline areng, st uus kasutaja võtab formaadi tarvitusele, et luua selle abil midagi omanäolist. Kolmandas etapis on tekst juba nõnda tuttav, et sellest üritatakse eristada seda, mida teine kultuur avada ei suutnud, leides niisiis, et just siin saab realiseerida teksti täit potentsiaali. Sama jätkub neljandas astmes, kus võõras tekst on täielikult omastatud ning sellelt tõukudes hakatakse looma uusi tekste, st meeme, mis mingit formaati väljendavad. Viiendas etapis algab ring jälle otsast peale. Kuigi Lotman rõhutab kohe, et tegemist on normatiivse mudeliga, mis ei pruugi alati täies ulatuses realiseeruda, illustreerib see hästi seda, kuidas Grandayy võttis üle näiteks Vsauce’ist lähtuvad meemid, mis olid enne Dolan Darki pärusmaa.

Sedasorti dialoog on kasulik mõlemale, kuna “partnerit vajatakse sedavõrd, kuivõrd ta esitab tuttava reaalsuse teistsuguse mudeli ja tuttava teksti teistsuguse tõlgenduse.” (Lotman 1990b: 409). Eriti oluline on see meemiloome kontekstis, mis ammutab elujõudu just meemide pidevast ringlusest ja teisenemisest (Milner 2016: 14). Dialoogilise enesekirjeldusmudeli puhul tuuakse tähendust kandev võõras oma kultuuriruumi (Madisson, Ventsel 2012: 167), kes peab ühest küljest olema piisavalt sarane, et informatsiooni ülekanne saaks toimuda, aga samas ka piisavalt erinev, et selle käigus sünniksid uued tähendused (Monticelli 2008: 187; Lotman 1999: 43). Kõik see toimub piiri peal (Monticelli 2008: 205), mis on nii eristaja kui kokkusulandaja, kus uusi tekste tõlgitakse ja transformeeritakse (Lotman 1990a: 136-137). Niisiis saab väita, et piir on peamine mehhanism, mille kaudu oma ja võõra eristust konstrueeritakse (Madisson, Ventsel 2012: 164).

Kõnealuse juhtumi muudab kõnekaks aga see, kuidas piir Grandayy ja Dolan Darki vahel kulus ühel hetkel nõnda õhukeseks, et käivitusid antagonismi iseloomustavad mehhanismid ning mängu astus antikultuuri kontseptsioon (minu väitel toimijate teadliku koostöö tulemusel). Viimane osutab sellele, et võõras eristatakse omast miinusmärgi abil, mille käigus kerkib kahe kultuuri vahele ületamatu piir (Lepik 2007: 65). Sarnastelt alustelt lähtub ka Ernesto Laclau, kui ta räägib antagonistlikust välistamisest. Selle saavutamiseks tuleb konstrueerida konstituiivne ehk olemuslik väline, “millel ei ole ühist mõõtu antud süsteemiga” kuivõrd see lähtub uuest korrastusest: kujutab endast ohtu olemasolevale süsteemile. (Torfing 2005: 16, viidatud Ruutsoo, Selg 2012: 115 kaudu, minu rõhutus – D.T.). Seda sellepärast, et süsteemiväline peab küll olema erinev süsteemisisesest, aga mitte samal moel nagu erinevad üksteisest süsteemisisesed elemendid – muidu ei oleks ta eristatav välisena (Laclau 1996, viidatud Ruutsoo, Selg 2012: 115 kaudu).

Grandayy ja Dolan Darki vastasseisu kontekstis väljendus see selles, et nende üleslaetav sisu muutus üha eristamatuks (vt näide 1). See kulmineerus 2018. aasta esimesel aprillil, mil mõlemad laadisid samal ajal üles sisuliselt identse video, kus Gus Johnson etendas mõlemat tegelast ja süüdistas kumbagi varastamises. Sündmuse kuupäev kahandab küll näite tõsiseltvõetavust, aga osutab siiski suunale, kuhu kaks sisuloojat suundumas olid. 8. augustil 2018 jõudis Grandayy miljoni tellijani (subscriber) ning kuulutas selle puhul üles laetud videos välja Suure Meemisõja. Täpsemalt seisnes see ülemjuhataja valimises äsja formuleeritud (fiktsionaalse) USA meemiväe ette, mis toimus Twitteri küsitluse kaudu. Favoriidid olid Grandayy ja Dolan Dark, kuigi üles seati ka Waluigi ja Geraldo Del Rivero kandidatuur. Käima läks nädala vältav kihutustöö, mille käigus kumbki kasutaja oma vägesid mobiliseeris ja neid hääletama suunas. Alanud oli Suur Meemisõda.

Näide 1: Kuvatõmmis Dolan Darki Twitterist, mis annab alust ka vandenõuteooriateks, aga sellest juba õige pea

 

Kasutatud retoorika viitas eeskätt ähvardavale ohule ja ebaausatele meetmetele, mida teine pool kasutas. Kõige rohkem kostus kummastki leerist aga süüdistusi nimelt varastamise asjus, mis on meemide maailmas endiselt kirgi küttev teema. Meemid levivad internetis suuresti anonüümselt ja omatahtsi, samamoodi nagu teeb seda rahvapärimus, ning esialgse autori isik võibki saladuskatte alla jääda (Milner 2016: 34). Nagu eespool öeldud, on see meemi elujõu seisukohast tervitatav, aga teaduslikku lähenemist säärane ambivalentsus pigem piirab, seades uurijate ette mitmeid eetilisi dilemmasid, sh autoriõigustega seonduvaid. (samas, 226-231). Dolan Dark ja Grandayy kasutavad küll mõlemad oma loomingu tähistamiseks vesimärke, aga see ei takista meemiideedel levida. Kultuuri elujõu seisukohast on säärane tekstide ringlus hädavajalik, aga antud juhul oli see esitatud millegi negatiivsena.

Levisid ka kuulujutud, et  Dolan Darki ja Grandayy taga (kes kumbki oma identiteedi seni kiivalt varjanud on) seisab õigupoolest sama inimene või rühmitus (vt ka näide 1). Olukord kippus võtma vandenõu mõõtmeid, mida Charles Pidgen (1995: 5, viidatud Madisson 2010: 1026 kaudu) on määratlenud kui “salajast plaani, mis on kavandatud varjatud rühma poolt, et mingeid sündmusi soovitud suunas mõjutada.” Siinkohal olid olemas nii salapära, varjatud rühm kui ka mõjutatavad sündmused. Ent puudus vandenõuteooriate kõige olulisem komponent: vaenlane (Madisson: 2010: 1035). Paradoksaalselt seisneski antud vandenõuteooria selles, et vaenlast pole tegelikult olemas (või õigemini, et vaenlane on ühendatud ühes isikus/rühmituses). Samas saaks soovi korral näha vandenõu osalistena kogu YouTube’i eliiti, kes mängu kaasa tegid ja meemisõjas pooli võtsid, sellisel juhul oleksid niiditõmbajad juba vaenlastena määratletavad.

Kuid koitis 15. august. Hääletus oli lõppenud. Üle 180 000 inimese tegid oma valiku teatavaks ning tulemuseks oli viik. Grandayy ja Dolan Dark kogusid kumbki 42% häältest, 15% oli Waluigi saak ja sümboolse ühe toetusprotsendi sai kirja Geraldo Del Rivero. Maailm ootas hinge kinni hoides Grandayy ja Dolan Darki järgmist sammu. Järgmisel päeval teatasidki nad koalitsiooni moodustamisest: Dolan Dark ja Grandayy asuvad valitsema üheskoos. Ringiga jälle alguses tagasi. Reaalsuses midagi ei muutnud, aga Suure Meemisõja näitel saab ometigi välja tuua mitmeid huvitavaid tahke, mis iseloomustavad internetisuhtlust laiemalt. Nendest oluliseim seisneb selles, et kahel kasutajal, keda ühendab tegelikkuses kestlik suhe oma ja võõra näol (nagu eespool näidatud), on edukuse huvides kasulikum konstrueerida oma suhe üksteist välistavatena ehk antagonistlikult aluselt. Seda illustreerivad näited 2, 3 ja 4.

Näide 2: kanali Grandayy tellijate arv graafikul. Juuli ja oktoobri vahel on selgelt eristatav augusti algus, mil Suur Meemisõda algas.

Näide 3: kanali Dolan Darkeri tellijate arv graafikul. Ka siin on eristatav augustis algav tõusutrend, aga mitte nii selgelt.

Näide 4: kanali Dolan Darki tellijate arv graafikul. Põhjus, miks trend Dolan Darki puhul nii selgelt välja ei tule, võib peituda tõsiasjas, et tema uued tellijad jaotusid kahe kanali vahel. Küll aga tasub tähele panna, kui sarnases joones kõik kolm kanalit kasvavad.

 

Seda sellepärast, et dialoogi on paratamatult keerulisem ja aeganõudvam jälgida, niigi infovoogude alla mattuval internetikasutajal on märksa lihtsam valida musta ja valge kui halli lugematute varjundite vahel. Näidake vaid, kus asub piir ja ma valin poole. Leiva toob lauale vastandumine, mitte dialoog, sest vastuolu toob lisaliiklust kõikidelt osapooltelt ning üks klikk pole rohkem väärt kui teine. Oma identiteedi sõltuvust teisest on sealjuures kirjeldatud intersubjektiivsuse mõistega, mille kohaselt igasugune kontakt kultuurilise teisega muudab ka arusaama endast ning täidab kindla lüli vastuvõtja identiteedis (Makarychev, Yatsyk 2017: 23). Kuna arusaam vastasest (teisest) on alati lihtsustatud (võtkem või postmodernsed neomarksistid), nõuab selle kaudu enda defineerimine vähem kognitiivset energiat. Selline on vastandumise loogika, mida ülehelikiirusel infovahetust võimaldav internet võimendab, sest informatsioonist seal küll puudust ei tule, aga seda vähem on aega seda seedida. Tundud ütlust parafraseerides kehtib järgnev: “Ütle mulle kes sa ei ole ja ma ütlen sulle, kes sa oled”.

Selle taustal tasub toonitada, et antagonism (nagu ka oma ja võõra kategooria) saabki olla vaid konstrueeritud. “Selmet eeldada, et leidub ette- “eksisteeriv” (pre-“existing”) antagonism, mida tuleks analüüsida, saab tarvilikuks näidata diskursiivseid strateegiaid, mis konstrueerivad mingi konkreetse antagonismi”. (Stäheli 2004: 239, viidatud Ruutsoo, Selg 2012: 121 kaudu). Samuti näib mulle, et antikultuurne liigitus võib kultuure üksteisele sootuks lähemale tuua. Nagu ka Peet Lepik (2000: 742-744) sellele osutab, on konstrueeritud antikultuur kultuuriga isomorfne ja seega osa sellest. Neid eristab vaid miinusmärk, mis tähendab, et neid võib kujutelda peegelpiltidena, kus üks matkib teise igat liigutust. Niisiis konstrueerib kultuur oma antiteesi koostades kaudselt ja läbi kõrverpeegli hoopis ennast. Lotmani metakeeles väljendudes ei vaheta antikultuurid mitte omavahel tekste, vaid omistavad üksteisele oma pahupidi pööratud tekste.

Niisiis saab väita, et Suur Meemisõda tõi Grandayy-d ja Dolan Darki rohkem kokku ning oli kasulik mõlemale. Ma usun, et valimistulemus ei mänginud siin olulist rolli, sest alati oleks saanud korraldada uue hääletuse või luua uusi liite. Juhtum ise ilmestab aga antagonismi jõudu (interneti)suhtluses, mida pakutud semiootiline rakurss hoomata aitab. Lühidalt seisneb see selles, et kalkuleeritud (st kokku räägitud) antagonism on sisuloojatele otstarbekam strateegia kui dialoog oma ja võõra vahel. Mida jäigem on (näiline) piir, kus mäletatavasti eristusi konstrueeritakse, seda angažeeritumad on poolehoidjad, samas kui tagatubades võib suhtlus kahe leeri vahel olla märksa tihedam ja läbimõeldum. Kuivõrd tegemist oli samas valimistega, saab muist tähelepanekuid kanda üle ka poliitikasse, kus võib samuti sarnaseid mehhanisme kohata (meenutame või Reformi- ja Keskerakonna vastuseisu Savisaare ajal). Lõpetuseks veel üks kõnekas tõik: nii Grandayy kui Dolan Darki valmistulemusi kuulutavad videod lõppesid üleskutsega – astuda välja PewDiePie vastu, et rõsked meemid võidule pääseksid. Vastandumine jätkub. Ja kõik võidavad.

 

Kasutatud kirjandus

Ivanov, V. V.; Lotman, J. M.; Pjatigorski, A. M.; Toporov, V.N.; Uspenskij, B. A. 1998. Kultuurisemiootika teesid. Tartu: TÜ Kirjastus, 62-88.

Laclau, Ernesto 1996. Emancipation(s). London, New York: Verso.

Lepik, Peet 2000. Antikultuuri fenomen nõukogude kultuuris. Akadeemia 4: 718-754.

– 2007. Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis. Tartu Semiotics Library 6. Tartu: TÜ Kirjastus.

Lotman, Juri 1990a. Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture. London, New York: I.B. Tauris & Co. Ltd.

– 1990b. Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur. Tallinn: Olion.

– 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund.

– 2010. Kultuuritüpoloogiast. Tartu: TÜ Kirjastus.

Madisson, Mari-Liis 2010. Vandenõuteooriate semiootiline tähistamisloogika. Akadeemia 6, 1024-1070.

Madisson, Mari-Liis; Ventsel, Andreas 2012. Võõra semiootiline modelleerimine Eesti lähiajaloos. Acta Semiotica Estica IX, 164-172.

Mager, Paul 2016. The Theoretical Impact of Poe’s Law on Political Discourse.

Makarychev, Andrey; Yatsyk, Alexandra 2017. Lotman’s Cultural Semiotics and the Political. London: Rowman & Littlefield International Ltd.

Milner, Ryan M. 2016. The World Made Meme: Public Conversations and Participatory Media. Cambridge, Massachusetts: The MIT Press.

Monticelli, Daniele 2008. Wholeness and its remainders: theoretical procedures of totalization and detotalization in semiotics, philosophy and politics. Tartu: TÜ Kirjastus.

Pigden, Charles 1995. Popper revisited, or what is wrong with conspiracy theories? Philosophy of the Social Sciences, Vol. 25, No. 1, 3–34.

Ruutsoo, Rein; Selg, Peeter 2012. Teleoloogiline ajaloonarratiiv kui poliitilise antagonismi konstrueerimise strateegia Eesti taasiseseivusmise käsitluste näitel. Acta Semiotica Estixa IX, 109-143.

Salupere, Silvi 2016. Juri Lotman ja semiootika Tartu Ülikoolis. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, 44, 49−67.

Schmitt, Carl 2002. Poliitilise mõiste. Rmt: Lipping, Jüri (toim.) Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. Tartu: EYS Veljesto Press, 54-62.

Selg, Peeter; Ventsel, Andreas. 2008. Towards a semiotic theory of hegemony: naming as a hegemonic operation in Lotman and Laclau. Sign System Studies 36(1): 167-183.

Stäheli, Urs 2004. Competing figures of the limit: dispersion, transgression, antagonism and indifference. In: Marchant, O., Critchley, S. (eds.). Laclau: A Critical Reader. London, New York: Routledge, 226-240.

Torfing, Jacob 2005. Discourse Theory: Achievements, Arguments and Challenges. In: Howarth, D; Torfing, J. (eds.). Discourse Theory in European Politics Identity, Policy and Governance. Palgrave Macmillan, 1-32.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply