';

Daniel Tamm: Tükk teipi turvamüüri eest

Daniel Tamm: Tükk teipi turvamüüri eest
Autor: Daniel Tamm

 

Suure auditooriumi tagumises otsas istumisel on mitmeid miinuseid. Õppejõudu on kehvemini kuulda ning tema miimikat kehvemini näha, kuid samas on viimasel real omad sotsioloogilised eelised. Näiteks avaneb sealt suurepärane vaade kaastudengitele ja nende rüperaalides tehtavatele toimingutele, mis võib pakkuda rohkemgi pinget kui loeng ise. Ent järgnevas essees ei keskendu ma mitte ekraanide sisule, vaid nende kohal asetuvale. Nagu empiiriline uuring tagareast kinnitab, kipub selleks üha enam olema tükk teipi või muudsorti kattematerjali, mis varjab sülearvutite veebikaamera vaatevälja. Kuigi veebikaameraid on arvutite sisse ehitatud juba aastakümneid, algas hüsteeria nende ümber mõne aasta eest. Google Trendi[1] andmetel saavutas see haripunkti 2016. aasta sügisel ning on põletavana püsinud tänase päevani, olgugi et mitte päris samas mahus. Küsimused nagu “Millest on veebikaamerate kinnikatmine alguse saanud?” ning “Mis on selle tagajärjed?” õigustavad kahtlemata semiootilist (de)konstruktsiooni . Esimese käsitamisel toetun eeskätt julgeolekustamise teooria(te)le ning teise puhul pakub pidepunkti mõiste “slacktivism”, mille eestikeelse vastena kasutan parema puudumisel Raivo Kelomehe (2009) eeskujul “lõtkumist”.[2]

Julgeolekustamine on Kopenhaageni Rahu-Uuringute Instituudist 1990ndatel aastatel alguse saanud teooria, mille kohaselt on julgeolek kõneakt. See tähendab, et teatud nähtused ega arengud ei pruugi olla loomupäraselt ohtlikud, vaid saavad ohtu kujutavatena konstrueeritud (Balzacq 2011: 1). Selmet kirjelda maailma sellisena nagu see on, võtab kõneakt enda peale teatud mõttes ka maailma loomise (samas). Asja võib pidada julgeolekustatuks juhul, kui auditoorium selle ohuna omaks võtab ning astub erakorralisi samme selle vältimiseks, millest johtub, et olulisem on keskenduda muutustele auditooriumi käitumises ja hoiakutes (Buzan jt. 1998: 25). Veebikaamerate kinnikleepimise kontekstis ei saa küll rääkida julgeolekustamisest selle spetsiifilisemas tähenduses. Julgeolek on selle kohaselt seotud hädaolukordadega, eeskätt ellujäämisega (samas, 21) ning on ühtlasi põimitud poliitikaga, olles käsitatav ka politiseerituse äärmusliku ilminguna, kuivõrd see õigustab erakorralisi meetmeid (samas, 24). Selles mõttes on kasulik meenutada, et essee fookuses on siiski tükk teipi, millest on raske eksistentsiaalset ohtu ning poliitilisi seoseid tuletada.

Seega on otstarbekam vaadelda veebikaamerate kinniteipimist julgeolekustava lükkena väiksemas mastaabis, mis seostub suurema, privaatsust ja turvalisust ähvardava ohuga. Nimelt on teip kaamera ees tingitud hirmust häkkerite ees, kelle võimuses on kaaperdada arvuti raud- ja tarkvara ning see kasutaja enda vastu pöörata, teda salaja näiteks filmides. Niisiis on kõnealune nähtus julgeolekustamise teooriast lähtuvalt siiski analüüsitav, eeldusel et seda käsitletakse teatud reservatsioonidega ehk osana üldistest tehnoloogiaga seonduvatest ohtudest. Konkreetsemalt juhindun julgeolekustamise sotsioloogilisest variandist, nagu kirjeldab seda Thierry Balzacq (2011: 2), koondades oma tähelepanu seega praktikatele ja kontekstidele, mille taustal ohtusid konstrueeritakse, mitte niivõrd kõneaktidele enditele, mis eeldaks keelefilosoofilist alust. Selles osas on mulle abiks Sarah Léonardi ja Christian Kaunerti artikkel (2011), milles autorid põimivad Kopenhaageni koolkonna ideid John Kingdoni arusaamadega kolmest poliitikavoolust.

Kingdoni teooria lähtub küsimusest, kust tulevad lahendused (avalikkust puudutavatele) probleemidele. Tema sõnul tulevad need võimaluste aknast, mil kokku puutuvad korraga probleemide, poliitilise keskkonna ja lahenduste protsessid ehk vood (Kingdon 1984: 165). Probleemide voog koosneb tajutud muredest, millele saab lahendusi otsida, niisiis on julgeolekustamise seisukohalt oluline tagadada, et julgeolekustatavat nähtust tõepoolest olulise ja aktuaalse probleemina tajutakse (Léonard, Kaunter 2011: 66). Antud juhtumi kontekstis on selleks üldisemad küberohud ning toimijateks peaasjalikult meedia ühes valitsusasutustega, kes häkkeritest ja küberrünnakutest juttu teevad. Poliitiline keskkond puudutab seevastu üldisi hoiakuid ja arvamusi (aga ka poliitilisi institutsioone) ja puudutab siin auditooriumi seisukohti küberohte puudutavates küsimustes. Võib väita, et küberohtusid tunnistatakse küll probleemidena, ent tihti on nendega raske isiklikku seost luua, kuivõrd olukorra täpsem hoomamine eeldab ulatuslikke tehnilisi teadmisi.

Küberohtude julgeolekustamise raamistikus on Lene Hansen ja Helen Nissenbaum (2009: 1166-1168) tähistanud seda tehnifitseerimise (technification) mõistega, viidates keerulisele erialasele diskursusele, mis küberohtudega seoses üles kerkib ja tavakodanikele arusaamatuks jääb. See tähendab, et auditoorium on vastuvõtlikum spetsialistide arvamusele ning tehnifitseerimise käigus kasvab arvamusliidrite autoriteet. Seda võis täheldada ka veebikaameratega kinnikatmisega seoses. Eestis tõstatus see teema näiteks aastal 2013 pärast toonase presidendi Toomas Hendrik Ilvese asjakohast avaldust (Eesti Ekspress 2013). Laiemas plaanis näitas olulist eeskuju Facebooki looja Mark Zuckerberg, kes teemat küll otseselt üles ei võtnud, aga jäi 2016. aastal pildile , mille tagaplaanil paistis tema kinnikaetud veebikaamera ja mikrofoniga sülearvuti. Kuulsust kogus ka tolleaegse FBI juhi James Comey soovitus just nõnda talitada (Hattem 2016). Kolme toodud näite puhul on kahtlemata tegu autoriteetidega, kuid samas väärib märkimist, et kuigi internet ja julgeolek kõiki kolme otsesemalt või kaudsemalt puudutavad, ei ole keegi neist küberturvalisuse ekspert. Samas kasutatakse nende eeskuju olulise argumendina kinnikatmise poolt: kui nemad seda teevad, siis ju on põhjust. Ka Balzacq (2011: 25) tõdeb, et julgeolekustamise korral omandab senisest suurema tähtsuse igasuguse eksperdi arvamus.

Alahinnata ei saa ka kunsti mõju hoiakute muutmisel. Nimelt jõudis 2016. aasta sügisel eetrisse ulmesarja “Black Mirrori” episood pealkirjaga “Shut Up and Dance,” mis just veebikaamerate kaaperdamisele keskendus. Selles salvestas lõpuni anonüümseks jääv häkker kasutajate veebikaamerate abil piinlike seike ning ähvardas need avalikuks teha, kui tema tingimusi ei täideta. Sealjuures ei käinud osaga kaasas märget “põhineb tõestisündinud lool” või midagi sellist, tegu oli otsast lõpuni fiktsiooniga. Ometi tõusis huvi veebikaamerate katmise vastu lakke just pärast selle episoodi ilmumist (vähemalt Google Trendsi kohaselt). “Shut Up and Dance” visandas kaasakiskuva loo musteimast stsenaariumist ning kujutas veebikaamerate häkkimist reaalse ohuna. Seni paranoilistena näivad avaldused muutusid märksa tõsiseltvõetavamateks. Ning kõige selle juures terendas lihtne ent loogiline lahendus: veebikaamera kinni katta. Nõnda astus mängu kolmas, lahenduste voog, mis adresseeris nii üldisemat probleemi kui sellega parasjagu seonduvaid hoiakuid. Kolme voo kohtumisel avanes võimaluse aken ning veebikaamerate kinnikleepimisest on tänaseks saanud tavapärane praktika.

Niisiis aitavad Kingdoni kolm voolu kontseptualiseerida juhtumite kogumit, mis pidid olukorra realiseerumiseks kokku tulema ning kõigis neis leidis omal moel aset julgeolekustamine ehk ohtude nähtavaks tegemine. Samuti illustreerib see julgeolekustamise erinevaid astmeid, kus on vaja kinnitada nii ohu ulatust, selle kuvandit kui ka pakutavaid lahendeid (Balzacq 2011: 16). Kõige selle juures on aga tähelepanuväärne, et juhtumeid veebikaamerate kaaperdamisest on teema populaarsust arvestades vaid käputäis. 2010. aastal leidis näitkeks aset intsident, kus pilte tehti salaja kooliarvutite kasutajatest, ent sellele ei järgnenud kriminaalkaristust (Whitney 2010). Kolm aastat hiljem hoiatas BBC’s avaldatud lugu võimaluse eest, et häkkerid võivad ligipääsu veebikaameratele edasi müüa (Silke 2013) ning samal aastal   mille abil sai veebikaamera käima panna ka ilma vastavat tulukest käivitamata (Soltani, Lee 2013). Ometigi võiks eeldada, et analoogseid (ja hilisemaid) juhtumeid peaks ohu konstrueeritud suurust arvestades märksa rohkem olema. Samas on selge, et veebikaameratesse sisse häkkimine on tehniliselt võimalik ning ettevaatus ei tee küberturvalisuse vallas kunagi halba. Kui pidada viimase suurenemist üldisemaks kõnealuse julgeolekustamise eesmärgiks, tulebki järgmiseks küsida, kui õnnestunuks seda pidada võib.

Siinkohal näitab seda suurenenud ettevaatlikkus ja teadlikkus ohtudest küberturvalisuse vallas. Veebikaamerate kinnikleepimine on sealjuures huvitav nähtus selle poolest, et väikese, ent vägagi nähtava lükkega loetakse saavutatuks võrdlemisi suured eesmärgid. Kinnikatmine võtab vähe vaeva, aga on arvuti kasutajal pidevalt silme ees ning nähtaval ka laiemale publikule ja on mõeldud haldama üldist küberkaitset. Samas ei puuduta see tegevus probleemi juurt – teip ei takista häkkereid veebikaamera üle kontrolli saavutamast, vaid on mõeldud nende ponnistusi nurjama.   hetkeks juba sissepääs kasutaja arvutisse ning kompromiteeriva materjali hankimiseks leidub ka teisi viise. Näiteks mikrofoni sisse lülitamine, selle tööd teip ei takista. Seega on veebikaamerate kinnikatmine võrreldav lõtkumisega ning sellelt kõrvutuselt tõukudes saab teha järeldusi ka julgeolekustamise edukuse osas.

Lõtkumist võib mõista kui teatud probleemi lahendamisele orienteeritud tegevuste kogumit, mis on hõlpsasti läbiviidav, kuid aitab probleemi lahendamisest enam kaasa osalejate enesehinnangu tõusule (Christensen 2011). Seega on oluline distantseeritus suuremast probleemist (nälgivaid lapsi vaadatakse piltide pealt, mitte elusuuruses) ning tegevuse nähtavus (kui paljud minu õilsast teost teada saavad), mistap on lõtkumine tihti just internetis aset leidva aktivismiga seotud. Piir nende kahe vahel on samas õhuke ning tuletatav pigem tagantjärgi, sõltuvalt laiema eesmärgi saavutamise ulatusest (Cabrera jt 2017: 403-404). Seega on veebikaamerate kinnikatmine käsitatav ka lõtkumise avaldusvormina. Ühest küljest on selge, et veebikaamera kinnikatmine iseenesest küberkaitseks ei kvalifitseeru. Küll aga võib see mõjuda meeldetuletusena, mis suuremate tegudeni viivad. Teibitükk on pidevalt silme ees ning kui see ajendab ka internetis ettevaatlikum olema (erinevate paroolide kasutamine ja nende tihe vahetamine, avalike võrkude vältimine jms), võib kogusaldot pidada positiivseks.

Teisest küljest on võimalik ka vastupidine. Teibitükk loob mulje näilisest kaitstusest, mille tagajärjel on kasutaja kergekäelisem hülgama üldist digihügieeni – sellisel juhul võib kõnealust julgeolekustavat lüket pigem  pidada, eeldusel et endiselt on ohuna projitseeritud üldisemad küberohud. Kõnekas on siin Postimehes pärast Ilvese pihtimust ilmunud artikkel, mille pealkirjas ja juhtlõigus mainitakse küll veebikaamerate kinnikatmist, ent usutletav ekspert (tiitel kajastub ka pealkirjas, mis illustreerib ühtlasti tehnifitseerimise tendentsi) neid ise otseselt ei maini ning paneb südamele pigem digihügieeni kui sellist (E24: 2013). Niisiis on julgeolekustamise edukus siinkohal vaagitav sama mõõdupuuga mis lõtkumine. Veebikaamera kaaperdamisega seotud juhtumite vähesest arvust võib järeldada, et probleem ei peitu mitte ainult selles, vaid on seotud laiema küberohtude kontekstiga. Teip ei asenda turvamüüri, ent kuniks ta selle püstitamisel abiks on, võib teda ometigi kasulikuks lugeda.

[1] https://trends.google.com/trends/explore?date=today%205-y&q=webcam%20cover

[2] Kõne alla tuli ka laisktivism, ent selle puhul on normatiivne hinnang ehk liiga tugev

 

Kasutatud kirjandus

Balzacq, Thierry 2011. A theory of securitization. Origins, core assumptions and variants. In: Balzacq, Thierry (ed.), Securitization Theory. How security problems emerge and dissolve. London, New York: Routledge,1-30.

Buzan, Barry; Wæver, Ole; De Wilde, Jaap 1998. Security: A new framework for analysis. Boulder, London: Lynne Rienner.

Cabrera, Nolan L.; Matias, Cheryl E.; Montoya, Roberto 2017. Activism or Slacktivism? The Potential and Pitfalls of Social Media in Contemporary Student Activism. Journal of Diversity in Higher Education. 10/4, 400-415.

Christensen, Henrik Serup 2011. Political activities on the Internet: Slacktivism or political participation by other means? First Monday 16/2. Kättesaadav: https://firstmonday.org/article/view/3336/2767, 13.01.19

E24 2013. Ekspert: Ilvese mure veebikaamera häkkerite meelevalda sattumise pärast on õigustatud. Kättesaadav: https://majandus24.postimees.ee/1098730/ekspert-ilvese-mure-veebikaamera-hakkerite-meelevalda-sattumise-parast-on-oigustatud, 13.01.19

Eesti Ekspress 2013. Sahinad ja hüüded: President kattis arvuti kaamera teibiga, kardab häkkerite salasilmi. Kättesaadav: https://ekspress.delfi.ee/kuum/sahinad-ja-huuded-president-kattis-arvuti-kaamera-teibiga-kardab-hakkerite-salasilmi?id=65509956,13.01.19

Hansen, Lene; Nissenbaum, Helen 2009. Digital Disaster, Cyber Security, and the Copenhagen School. International Studies Quarterly 53/4: 1155-1175.

Hattem, Julian 2016. FBI director: Cover up your webcam. Kättesaadav: https://thehill.com/policy/national-security/295933-fbi-director-cover-up-your-webcam, 13.01.19

Kelomees, Raivo 2009. „Ars Electronica 2009”. Sirp 27.11., 44/45. Kättesaadav: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/ars-electronica-2009/, 13.01.19

Kingdon, John 1984. Agendas, alternatives and public policies. Boston: Little Brown.

Léonard, Sarah; Kaunter, Christian 2011. Reconseptualizing the audience in securitization theory. In: Balzacq, Thierry (ed.), Securitization Theory. How security problems emerge and dissolve. London, New York: Routledge.

Silke, Andrew 2013. Webcams taken over by hackers, charity warns. Kättesaadav: https://www.bbc.com/news/uk-22967622, 13.01.19

Soltani, Ashkan; Lee, Timothy B. 2013. Research shows how MacBook Webcams can spy on their users without warning. Kättesaadav: https://www.washingtonpost.com/news/the-switch/wp/2013/12/18/research-shows-how-macbook-webcams-can-spy-on-their-users-without-warning/?utm_term=.049fc602ea83, 13.01.19

Whitney, Lance 2010. School escapes charges in Webcam spying case. Kättesaadav: https://www.cnet.com/news/school-escapes-charges-in-webcam-spying-case/, 13.01.19

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply