';

Daniel Tamm: “Tulnuka” dekonstruktsioon – kas elu on seiklus või võimusuhe?

Daniel Tamm: “Tulnuka” dekonstruktsioon – kas elu on seiklus või võimusuhe?
Autor: Daniel Tamm

 

Möödunud nädalal nägi Poliitikalabori veergudel ilmavalgust Carlos Kleimanni üllitis kultusfilmi “Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” ainetel, kus eritelu alla tuli selles avalduv võimusuhete raamistik. Oma läbinägelikus analüüsis osutas Kleimann (2020), kuidas Valdise (Märt Avandi) emantsipatsioon kehastab “Tulnuka” universumis kõrvalekallet, mis lubab välja valgustada võimu distsiplineeriva palge. Nimelt ilmneb norm alles sellest irdudes, kuna seeläbi avaneb pind, millelt normaalsena näiva sattumuslikkus vastu peegeldub. Samamoodi paljastub rullnokkade omapära alles siis, kui Valdise osavõtmatus selle küsimuse alla seab. Ometigi näib mulle, et postmodernsest võimuanalüüsist lähtuv vaade võimaldab “Tulnukat” veelgi lähemalt lugeda. Nende perspektiivide avamisest järgnev kirjatükk räägibki.

 

Osa I: Võimustruktuuri tervikustava keskme luhtumine

Näiteks võib küsida, miks on poistel Valdise jalule saamisega nõnda kiire? Kleimann tõstab vastusena esile Michel Foucault’ kirjeldatud distsiplineeriva võimu üldistavat strateegiat, mis väljendub standardhälbe ületanud indiviidile kaela sadavas ühiskondlikus surves. Veel saab siin välja tuua aga süsteemi vajaduse keskme järele, mis tähenduste vabamängu vähemalt osaliselt koondaks. Juba filmi alguses tuleb välja Valdise juhtiv roll rullnokkade seas. Tema on esimesena karvaste ukse taga ja valmis kohe peale tungima, isegi kui abiväed on alles teel. Järgmisel hommikul, mil Valdis teadvusetuna keset õue lebab, teeb Rait (Uku Uusberg) ettepaneku tõmmata esiteks eest karvaste uks ja teiseks karvastele molli, kuid Märt (Ott Sepp) kostab vastu, et ilma Valdiseta see läbi ei lähe. Järeldada võib, et Valdis kehastab gruppi võimustavat keskkohta, ideoloogia ülevat objekti, mis norme kinnistab ja suunab. Ent pärast peatraumat ärkab ta kui tabula rasa. Võimu seisukohast saab Valdisest valge laik, kuhu ideoloogia ei ulatu.

Sellest ka vägivaldsus, millega Valdise kaaslased temasse seejärel suhtuvad. Olukorras, kus Valdise apaatsus õõnestab nende harjumuspäraseid võimustruktuure, selmet neid kinnitada, muutuvad agressiivseks nii (noor)perepea Jarmo (Indrek Ojari) kui ka burksiputka Marko (Indrek Taalmaa). Rääkimata Raidust, kes näeb Valdise pääsemise lootust lõpuks vaid uues labidahoobis. Varasemalt sümboolset korda kehastanud Valdisest on saanud nimelt puhas inskriptsioonipind, kust paistab ülevuse lahtudes kätte vaid korra puuduolu süsteemi keskmes. Teisiti öeldes peegeldub sealt vastu ideoloogilisus ise, oma täies sattumuslikkuses, mis ajab võimu subjektidel mõistetavalt rusikad sügelema. Kuna tähenduslikuks saab mingi süsteem alles teatava terviklikkuse kontekstis, kätkeb selle piiride võimatusele osutamine endas ühtlasi viidet terve maailmapildi võimetusele. Sealjuures tasub meenutada, et Foucault’ järgi ei väljenda vägivald nimme mitte võimu, vaid selle läbikukkumist.

Kuid keskmeta struktuur läbi ei saa ja sestap on huvipakkuv jälgida ka seda, kuidas Valdisest tühjaks jäänud keskme funktsiooni hõivab filmi vältel Märt. Võimuhierarhias samuti figureerivat Otti (Vallo Kirs) surub ta sealjuures järjepidevalt alla. Küll esitab ta Oti ideid enda omadena, ei too talle poest longerot ega vasta tagatipuks ta küsimustele. Kõnekas on, et kohe kui Valdis on siitilmast lahkunud, haarab Märt initsiatiivi ja käib välja plaani võtta esmalt paar burksi ja kütta siis karvastele molli. Sellele järgneb sümboolne stseen, kus Märt krabab maast Valdise ikoonilise Saku Originaali nokamütsi ja sobitab selle enda pähe, andes Otile edasi oma pruuni peakatte. Nõnda kehtestab sümboolne kord end taas ja rullnokkade rutiinne elu saab edasi minna.

 

Osa II: Karvased kui samaväärsust kinnitav konstitutiivne välisus

Veel tasub esile tõsta selle elukorralduse hermeetilisust. Välise maailma elemendid selleni ei küündi, kui arvata välja montaaži tasandil sisenev klassikaline muusika, mis seda kujuteldavat korda metatasandil kummastab. Ühest küljest tagab struktuuri pidevuse fikseeritud telg, mille ümber rullnokkade elu keerleb. See hõlmab endas nii kindlat sõnavara kui ka tegumoodi, ühes konkreetsete kohtadega, kus rullnokkade päevad mööduvad, ninamehe rollist rääkimata. Esmalt tümm käima, siis burksid alla, siis kiirendama, siis kaklema jne. Ning seda kõike rohkete roppuste saatel, mis sealjuures oma vürtsikuse minetavad, kuna nendest kujuneb välja juba omamoodi murre.

Teisalt konsolideerib rullnokkade elurütmi ühtlasi nende antitees karvaste näol. Radikaalselt välistatud vaenlased seovad jõmmide kogukonda tihedamaltki kui nende jagatud sarnasused, tasalülitades konstitutiivse välisusena ühtlasi kõik erimeelsused nende seas. Karvased kujutavad endast puhast kurjust, mida tajutakse ohuna kogu süsteemile, ja seega kuuluvad nad hävitamisele. Samas tähendaks karvaste kadumine ühtlasi süsteemi lagunemist, sest sellisel juhul variseks kokku ka rullnokkade endite antagonistlikult ehitatud identiteet. Nõnda väljendub nende nottimise soov pideva edasilükkumisena, mis kunagi ei realiseeru. Valdise labidatorge takerdub jalgratta kodaratesse, enne taplust on alati tarvis ühed burksid võtta või Valdis koju viia ning film lõppeb ära just siis, kui rullnokad kavatsevad taas karvaste sauna ette sõita.

 

Osa III: Diskursuse dislokatsiooni väljendav UFO

Kõige selle sidususe juures siseneb rullnokkade maailma aga järjekindlalt üks teatud nihestus, mida nende diskursiivne kord kodustada ei suuda. Selleks dislokatsiooniks on homoseksuaalsus, mis õõnestab rullnokkade heteronormatiivset maailmapilti ja otsib seega kehastust milleski maavälises. Seda võimatut objekti väljendab UFO, mis lubab ära seletada muidu nii mõistetamatu nähtuse nagu homoseksuaalsus seda on. Näiteks aitab UFOde visiit mõtestada Pätsil (Ago Anderson) oma sõbra uut orientatsiooni. Oletada võib, et burksiputkas jutuks tulnud Vallo künkatagune visioon UFOst oli samuti seotud mõne homoseksuaalse episoodiga. Üldse väljendab pederastia “Tulnuka” universumis igasugust normist irdumist, samas kui normaalse mehe strandard on defineeritud läbi metsa müümise ja pedede raudlatiga peksmise. Nõnda kannustab Märti Valdise turgutamisel muuseas hirm, et “muidu hakkab teine veel pedeks või midagi”. Sellega on seotud ka poiste viimane õlekõrs lõbunaise Eve näol, kes loodab Valdisele seksi kaudu normi taas selgeks teha. Kusjuures kontrasti mõttes ei maksa siin unustada, et karvastel ei näi alasti meeste seltskonnaga probleemi olevat.

Niisiis näib, et “Tulnuka” maailmas ei figureeri UFOd mitte reaalsete kosmoselaevadena, vaid väljendavad pigem rullnokkade suutmatust homoseksuaalsust interioriseerida, mistap see tuleb projitseerida millegi mõeldamatu, näiteks UFOna. Samas illustreerib see ka sümboolse korra tähtsust ja võimu produktiivset tahku. Oma maailmavaate ümberkujundamise asemel eelistavad rullnokad mängu tuua paranormaalsed nähtused, mis võimaldaksid süsteemi sobimatud elemendid kasvõi mõistuseväliselt kokku köita. Ideoloogiast on võimatu välja astuda, ent sümboolse korra kaudu toodab see süsteem ühtlasi subjekte ja nende enesetaju, mis ilma võimuta oleks võimatu. Valdisest kui selle sattumuslikkust kehastavast objektist on seega lihtsam lahti öelda kui teda integreerida. Kõnekas on, et Evele kirjeldab Valdis ennast just tulnukana, olles selleks hetkeks juba adunud oma nihestavat toimet.

Sealjuures on aga kitsarinnaline järeldada, et “Tulnuka” kui terviku nihestav toime jõustub vaid rullnokkade subkultuuri suhtes. Selles avalduv võimusuhete rägastik, mis ideoloogia kokkuleppelist keset kinni katab, ulatub kinolinalt ja jõmmidest kaugemale, igapäeva juurteni välja. “Tulnukast” endast võib mõelda kui labidalöögist, mis toob välja traagelniidid seni loomulikuna näivas korras. Säärasena võimusuhete raamistikku asetatuna on ilmne, et selles peitub palju enamat kui rekordarv roppusi või kultuslauseid minuti kohta. Kuigi needki on osa võlust.

 

Osa IV: Võim tähenduse tootjana

“Tulnukast” kui sellisest rääkides tuleb lõpetuseks põigata veel korra metatasandile ja kirjeldada võimu, mida see tähendusi tootes ise teostab. Esiteks rullnokkade subkultuuri suhtes. Ühest küljest näib, et filmi läbiv iroonia kipub rullnokkade olemust õõnestama, kuid mina väidaksin vastupidist. Rullnokkade kirjutamata reegleid ilmestades “Tulnukas” ühtlasi taastoodab neid, täites kujuteldava korra konkreetsete tähendustega ja rõhutades nõnda rullnokkade legitiimsust, olgu see kui irooniline tahes. Teiseks saab vaadelda “Tulnuka” võimu ulatust eesti filmimaastikul, kuivõrd see legitimiseeris oma eripäras mitte ainult erinevaid vulgaarsusi, vaid viskas kinda ka ennast liialt tõsiselt võtvale filmimaailmale laiemalt. Liiati sai “Tulnukast” alguse nii mõnegi tänaseks tuntud näitleja tähelend.

Kolmandana ja vahest kõige olulisemana tasub toonitada “Tulnuka” võimu eesti kultuurimaastiku kujundamisel. Kultusfilmi staatusesse jõudnuna on see ühtlasi lihvinud eestlaste minapilti ja toonud argikasutusse hulganisti repliike ja isegi uusi sõnu. Neist kuulsaim on kahtlemata “vitupea”, mille režissöör Rasmus Merivoo nuputas välja spetsiaalselt karvaste saunaliste solvamiseks. Samuti võib oletada, et koolilaste suutlikkus Siuru liikmeid nimetada on tänu “Tulnuka” heliribale ainult suurenenud. Päris lõpetuseks tuleb aga tõdeda, et samamoodi teostab võimu ja toodab tähendusi ka igasugune tõlgendus, mis “Tulnukat” aina uutest nurkadest avab. Nagu ka siin lõppev analüüs.

 

Kasutatud kirjandus:

Kleimann, Carlos. 2020. Kuidas labidalöök pähe toob välja võimu neljanda palge. Tartu: Poliitikalabor.

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply