';

Henrik-Mikael Toiviainen: Miks võtsid arengumaad kasutusele kommunismi?

Henrik-Mikael Toiviainen: Miks võtsid arengumaad kasutusele kommunismi?
Autor: Henrik-Mikael Toiviainen

 

1970. aastatel olid peaaegu pooled maailma riigid kehtestanud kommunistliku või sotsialistliku korra. Muuhulgas jõudsid mainitud ideed ka Aafrikasse. Peale koloniaalimpeeriumite lagunemist ja mitmete riikide iseseisvumist võtsid need riigid kapitalismi asemel kasutusele sotsialismi või kommunismi. Põhjuseid on sellel mitmeid, kuid ometigi on see paljudele inimestele tänapäevani arusaamatu. Artikli eesmärgiks on anda ülevaade põhjustest, miks võtsid paljud arengumaad peale iseseisvumist kasutusele kommunismi ning analüüsida erinevaid ajendeid, mis hõlmavad nii majanduslikke aspekte, Nõukogude Liidu mõjutustegevust, laialt levinud anti-imperialistlikke meeleolusid kui ka traditsioonilise ühiskonnamudeli aegumist.

Üks peamiseid põhjuseid, miks Aafrika arengumaad võtsid kasutusele kommunismi, oli lootus majanduskasvust. Nimelt oli laialt levinud uskumus, et sotsialismi kasutuselevõtt tagaks lühikese aja jooksul kiire majanduskasvu, mis oli Aafrika riikidele hädavajalik, arvestades nende mahajäämust ülejäänud maailmast. Samuti soovisid Aafrika riigid vähendada sõltuvust lääneriikide turgudest ja suurendada omaenda poliitilist iseseisvust (Lösch 1990: 301). Eriti tähtis oli säilitada vahemaa endiste koloniaalvõimudega, mistõttu otsustasid paljud Aafrika riigid vastu võtta „rahvusvahelist abi“ Nõukogude Liidult ja Hiina Rahvavabariigilt. Truuduse vandumine kommunismile ja sotsialistlikele põhimõtetele oli hädavajalik poliitilise stabiilsuse loomiseks, mis koondaks kõik kodanikud ühe poliitilise ideoloogia alla ning võimendaks iseseisva riigi ülesehitamise protsessi (Lösch 1990: 301). Eeskuju võeti Nõukogude Liidust, sest 1917. aastal oli tegemist vaese agraarühiskonnaga, kuid peale teist maailmasõda oli Nõukogude Liit tõusnud üheks  maailma juhtivaks riigiks, millel oli tugev tööstus. Ka stalinistlik variant oli köitev: kuidas ressursside nappuse tingimustes rahvuslikku riiki ehitada ja moderniseerida (Sandle 2006: 186).

Teine põhjus seisnes selles, et kommunism oli anti-imperialistlik ja tahtis vabastada proletariaadi ekspluateerimisest. Thompselli (2018) sõnul oli kommunism 20. sajandi Aafrika natsionalistidele atraktiivne, sest revolutsioon Lääneriikide kolooniates oleks jätnud imperialistid ilma tooraineteta, mis enamasti tulid kolooniatest. Toorainete puudus Euroopas oleks edasi viinud revolutsioonini ka Euroopa riikides ja mujal maailmas. Siiski olid võimu pärast võitlevad Aafrika sotsialistid ja marksistid kommunismi põhimõtete suhtes tõrksad ning neid köitis rohkem rahvuslik sõltumatus. Revolutsioonide järel võeti Nõukogude Liidu hoiakud, poliitika või institutsioonid üle paratamatuse sunnil (Sandle 2006: 186).

Kolmandaks põhjuseks oli Nõukogude liidu mõjutustegevus. Dan Kurzman (1963) toob välja, et esiteks ei olnud huvi kommunismi vastu Aafrikas aktuaalne enne teise maailmasõja lõppu. Teiseks oli kommunism teinud hiljuti võidukäike teistes arengumaades. Näiteks Hiinas, kus kommunism kehtestati peale kodusõja lõppu 1948. aastal, aga ka Vietnamis, Kuubal, Laoses ning Araabia riikides nagu Süürias ja Iraagis. Aafrikas jõudis nõukogude ühiskonnakorraldusele kõige lähemale Angola ja seal tegutsenud Angola Vabastamise Rahvaliikumine (AVRL).

1975. aastal tuli AVRL kodusõja keerises võimule ning pidi vastamisi seisma tohutute riigisiseste probleemidega ja rahvusvahelise opositsiooniga. Sotsialistliku ühiskonna loomine kulges aeglaselt, aga 1970. aastate lõpuks ning 1980. aastate alguseks oli riik kehtestanud oma võimu. Moodustati põllumajanduslikud riigi- või ühismajandid ja käivitati ulatuslikud tervishoiu- ja haridusprogrammid. Kuid hoolimata nõukogude ühiskonnakorraldusest üle võetud elementidest ning marksistlikust-leninistlikust algupärast polnud AVRL kunagi Moskva käpiknukk ega importinud nõukogude ühiskonna eeskujusid kunagi Angolasse (Sandle 2006: 188). AVRL ürtas alati leida kohalikku teed, mis sobiks sealsetesse oludesse ja kannaks edasi nende varasemaid poliitilisi traditsioone ning kultuuri. 1988. aastal andis Nõukogude Liit Angolale teada, et neil ei ole enam võimalik pakkuda sõjalist tuge. Seepeale otsustas AVRL loobuda marksismist-leninismist ja asus tegema esimesi samme mitmeparteilise süsteemi poole, kuid mõned aastad hiljem puhkes uus kodusõda, millest Angola ei ole tänase päevani täielikult taastunud.

Aafrikale on omapärane see, et hoolimata Nõukogude Liidu mõjutustegevusest ei rakendanud paljud Aafrika riigid täielikult marksismi-leninismi põhimõtteid ning arendasid ise välja Aafrika sotsialismi. Sotsialismi rakendamise Aafrikas muutis kergemaks asjaolu, et traditsiooniline Aafrika ühiskond on üles ehitatud egalitaarsusele ja kommuunile (Yacouba & Wologueme 2018: 29-30). Aafrika sotsialism kandis samu väärtusi marksismiga, mis tahtis üles ehitada õiglasemat ühiskonda ning nende eeliseks oli asjaolu, et Aafrika juba oli ilma klassideta ühiskond. Aafrika marksistidele tähendas see, et Aafrika ühiskonnad on tänu aafriklaste mentaliteedile teistest ühiskondadest ees ning sotsialismi rakendamine oleks pidanud kulgema lihtsamalt kui individualistlikes ühiskondades (Yacouba & Wologueme 2018:30). Siin tasubki toonitada, et kommunismi saab mõista vaid konkreetse ühiskonna kontekstis, millest see välja kasvas, ja eriti konkreetse jõu taustal, mille vastu see oli suunatud. Kindlasti ei olnud kommunism, mida rakendati Euroopas, identne kommunismiga, mida rakendati Aafrikas. 

Paljud inimesed, kes olid lääneliku domineerimise eest põgenenud, ei olnud siiski huvitatud Nõukogude Liidule allumisest. Samuti ei tahtnud nad tuua kaasa välispoliitilisi või kultuurilisi ideid; nad soovisid julgustada ja edendada Aafrika sotsiaalseid ja poliitilisi ideoloogiaid (Thompsell 2018). Juhid, kes alustasid sotsialistlikke režiime vahetult pärast iseseisvust – näiteks Senegalis ja Tansaanias – ei reprodutseerinud Nõukogude Liidu ideid ning selle asemel töötasid nad välja uued sotsialismi Aafrika versioonid, mis toetasid mõningaid traditsioonilisi struktuure, kuulutades, et nende ühiskonnad olid – ja alati olnud – klassideta. Näiteks rõhutati Aafrikas usuvabadust, kuna religioon mängis seal suurt rolli. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et Aafrika kommunism ei elanud üle Nõukogude Liidu lagunemist ning ilma Nõukogude Liidu toetuseta varisesid kommunistlikud ja sotsialistlikud valitsused kokku.  Samas vajasid Aafrika riigid endiselt hädasti raha ning pöördusid Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga poole laenude saamiseks. 1980. aastatel nõudsid need institutsioonid riikidelt enne laenude andmist tööstuse erastamist. Sotsialistlik retoorika langes ka ära ning elanikud nõudsid ja surusid peale mitmeparteilisi süsteeme. Seoses muutuva maailmakorraga võtsid enamik Aafrika riike omaks demokraatia. Sotsiaalsed heaolud nagu avalik haridus, tervisehoid ja arenenud transpordisüsteemid lasevad ennast aga ikka veel oodata.

 

Kasutatud materjalid:

Kurzman, Dan. 1963. Subversion of the Innocents: Patterns of Communist Penetration in Africa, the Middle East, and Asia. New York: Random House.

Sandle, Mark. 2006. Communism. Pearson Education Limited.

Thompsell, Angela. 2018. „Socialism in Africa and African Socialism“. 1. aprill. https://www.thoughtco.com/socialism-in-africa-and-african-socialism-4031311 (külastatud 12. mai, 2019).

Yacouba, Coulibaly & Belko Wologueme. 2018. „From the Failure of African Socialism, How to Set a New Trend for a New Generation?“ Open Journal of Social Sciences  6 :26-33.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply