';

Ilja Assafatov: Inimõigused kui majandusliku heaolu ja õigluse tagatis

Ilja Assafatov: Inimõigused kui majandusliku heaolu ja õigluse tagatis
Autor: Ilja Assafatov

 

Aastatuhandeid on inimkond otsinud vastust küsimusele, mis teeb inimesi õnnelikeks või vähemalt oma eluga rahulolevateks. Mõned on seisukohal, et vaimne areng ja kvaliteetsed inimsuhted, mõned rõhutavad raha ja materiaalsete hüvede tähtsust. Arvestamata äärmuslikke ja võib-olla liialt lihtsustatud vaateid, mille kohaselt on materiaalsed hüved tähtsusetud või on inimene homo oeconomicus, keda defineerib üksnes majanduslik käitumine, võib tunnistada, et majandusel on teatud mõju meie kõigi elule ja selle kvaliteedile. Seega tekivad küsimused, kuidas peaks olema korraldatud inimese majanduslik toimimine, et tagada suurim võimalik heaolu, ning mis peaks seda õiglast sotsiaalmajanduslikku korda garanteerima. Käesolev essee püüab sellele küsimusele vastata, analüüsides inimõiguste kontseptsiooni elujõulisust inimeste majandusliku heaolu ja sotsiaalse õigluse tagamisel. Essee aluseks on Samuel Moyni neolibralismi kritiseeriv artikkel „Inimõigused heaoluriigi ja neoliberaalse üleilmastumise vahel“ ning Joseph Chani raamatu „Konfutsianistlik perfektsionism: poliitiline filosoofia tänapäeva jaoks“ teemakohased peatükid. Alljärgnevast analüüsist ilmneb, et sõltumata sotsiaalse õigluse ja hea elu kontseptsioonidest, ei ole inimõigused parim instrument nende väärtuste tagamiseks.

 

Chani ja Moyni sotsiaalse õigluse ideaalid

Kas universaalsed inimõigused võiksid garanteerida inimeste materiaalse heaolu ning seega arendada nende elukvaliteeti? Enne tuleb kaardistada Chani ja Moyni nägemused sellest, milline peaks välja nägema seda garanteeriv sotsiaalselt õiglane ühiskond. Moyn pooldab egalitaarsemat sissetulekute jaotamist, kus kõige rikkamate ja vaesemate sissetulekute vahe on minimaalne. Vigane ja ebamoraalne on seevastu olukord, kus kõigile garanteeritakse üksnes minimaalset kaitset pakkuv turvavõrk. Tulud peaksid olema ümber jaotatud nii, et kõige rikkamate ja vaesemate vahe oleks majanduslikus mõttes minimaalne. Kuigi Moyni sotsiaalse õigluse kontseptsioon ning selle antitees – olukord, kus vaestel on piisavalt, kuid märkimisväärselt vähem kui rikastel – on paika pandud, puudub neil moraalne või mistahes teine eksplitsiitne õigustus. Kuna Moyni essee on tuntavalt sotsialistlik, võib eeldada,  et majandusliku võrdsuse tagamise eesmärk on kindlustada inimeste poliitiline võimustamine, rõhumisest vabastamine ning lõppkokkuvõttes hea elu. Nendele eeldustele võiksid viidata tema seisukohad, et rikkad „kõrguvad võimsalt teiste kohal“ ning vaesed vaatavad neile vastu „hiiglasliku kuristiku põhjast“.

Chani  konfutsionistliku vaate järgi on sotsiaalsel õiglusel kolm põhimõtet. Esmalt peavad sissetulekud  jaotuma moel, mis võimaldaks inimestel elada head elu – täisväärtuslikku eetilist elu, mis seisneb võimes  pidada ülal oma perekonda ning arendada voorusi ja moraalsust. Inimese sissetulek peaks olema piisav hea elu elamiseks. Seega ei poolda Chani perfektsionistlik konfutsianism sellise sissetuleku garanteerimist, mis võimaldaks inimesel ainult ellu jääda. Teise põhimõtte järgi ei pea inimeste võimalus omada ülisuuri sissetulekuid olema piiratud juhul, kui  teenitud vara on omandatud moraalsel viisil ning vastab tehtud töö olulisusele, sellega kaasnevale vastutusele ning inimese enda panusele. Kui inimese positsioon nõuab suurt vastutust ühiskonna ees ning töö on tehtud vääriliselt, võib see olla ka hästi tasustatud – järelikult pooldab Chan meritokraatia põhimõtet. Kolmanda printsiibi kohaselt peavad olema materiaalselt kindlustatud inimesed, kes on kas kõige vaesemad või kellel puudub võimekus piisava materiaalse kindlustatuse saavutamiseks.

 

Kas inimõigustega on võimalik tagada sotsiaalne õiglus?

Nagu näha, on Chani ja Moyni arusaamad sotsiaalsest õiglusest suhteliselt vastandlikud: Chani seisukoht on väga sarnane neoliberaalsele jaotamispõhimõttele, millele Moyn ravi otsib. Kuid vaatamata nende lahkarvamustele sotsiaalse õigluses osas, leiavad mõlemad autorid, et inimõigused ei ole vahend, mille abil on võimalik õiglasele ühiskonnakorraldusele lähemale jõuda. Moyni esseest võib järeldada, et inimõigused ei ole olnud ega saagi olla antud eesmärgi saavutamisel edukad. Peamise põhjusena toob ta välja  inimõiguste madala ambitsioonikuse ning ilmse „allavandumise“ neoliberalismile. Chan aga ei usu, et inimõigused on üldse midagi loomulikku ja peaksid ilmtingimata eksisteerima. Viimase põhjuseks on inimõiguste võimetus väljenda inimloomust – seda indikeerivad pigem heatahtlikkus ja õigemeelsus. Kuigi ideaalses sotsiaalselt harmoonilises ühiskonnas ei ole inimõiguste järele vajadust, siis reaalsuses võiksid inimõigused olla oluline varumenetluse meede [fallback apparatus], mida saaks rakendada juhul, kui heasoovlikkus ja õigemeelsus ei tööta. Ta ütleb, et inimõiguste ülistamine ja kõikides olukordades kasutamine on ohtlik, kuna asendab õigustele viitamise moraalse sõnavaraga ning muudab probleemide lahendamise legalistlikuks protsessiks, mis lihtsustab liialt olukorda. Selline inimõiguste käsitlus paistab olevat sügavalt konfutsionistlik. Kuid näiteks ka Michel Ingatieff on arvamusel, et inimõigustega suhestumine on inimeste jaoks problemaatiline ja mõneti ebaloomulik – pigem on arusaadavamad tema kirjeldatud „tavalised voorused“, mis haakuvad Chani arusaamaga.

Mõlemad autorid leiavad, et poliitilised meetmed on sotsiaalmajandusliku heaolu ja õigluse tagamises tulemuslikumad kui inimõigused. Moyni peamise idee järgi on neoliberaalse poliitökonoomiaga kõrvutades sotsiaalmajanduslikud inimõigused teinud vähe rahvusvahelistes inimõiguslepingutes- ja deklaratsioonides sisalduvate väärtuste realiseerimiseks. Kuigi ta kritiseerib neoliberalismi, lähtudes selle sotsiaalselt ebaõiglasest jaotamispritsiibist, tunnistab Moyn neoliberalismi edukust maailma muutmisel. Neoliberalism kui poliitikate kogum on kujundanud maailma majandusliku korralduse reaalselt ümber, samas kui inimõiguste retoorika on kutsunud esile vaid tõdemuse, et „tagasipöördumist maailma, kus globaalne materiaalne ebaõiglus oleks eetiliselt ebaoluline“ ei ole enam võimalik ette kujutada. Järelikult on inimõigused kinnitanud inimmõistuses teatavad põhimõtted, väärtused ja veendumused, kuid ei ole nende ühiskondlikuks rakendamiseks piisavalt teinud.

Samas on Moyn arvamusel, et sotsiaalsed inimõigused on vähemalt sisemiselt väärtuslikud ning nende õige formuleerimise ja rakendamise korral võiksid nad olla edukad sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse vähendamise vahendid. Chan aga eitab sotsiaalsete inimõiguste vajadust algusest peale ja arvab, et neil puudub isegi instrumentaalne väärtus, kuna nende rakendamine muudaks sotsiaalmajanduslike probleemidega tegelemise liialt lihtsustatud juriidiliseks protsessiks, mis ei arvesta palju tähtsamate väärtustega nagu „sotsiaalne õiglus, põhivajadused, võrdsed võimalused, tõhusus ja üldine kasulikkus“. Ka Ignatieff on selle mõte üks pooldajatest, kes toob põgenikepoliitikat arutades välja, et just solidaarsus, abivalmidus ja külalislahkus peaksid olema selle keskmes. Õigustepõhise, voorusi ja väärtusi mitte arvestava lähenemise vältimiseks on seega mõistlikum tegeleda inimeste sotsiaalmajandusliku heaolu parandamisega läbi poliitika, mis võimaldaks kõik need väärtused läbi arutada ning luua reaalselt toimiva süsteemi. See mõte haakub osaliselt Moyni omaga: inimõigused ei pruugi olla kõige mõistlikum mehhanism sotsiaalse õigluse saavutamiseks, kui need ei eelda mingisugust käegakatsutavat riigipoolset poliitilist tegevust ja sotsiaalse õigluse printsiipide institutsionaliseerimist. Ta on üsna hukkamõistev selle suhtes, et inimõigused on ajaga muutunud negatiivseks kontseptsiooniks, mis kaitseb indiviide riigi sekkumise ja võimu kuritarvitamise eest, kuid ei paku välja positiivset agendat, mis suurendaks riigi sekkumist õigluse taastamise nimel. Nendest positsioonidest on võimalik tuletada tõsiasi, et kuigi sotsiaalsed inimõigused võiksid olla suhteliselt edukad väärtuste või sotsiaalsete printsiipide orientiirid, jääb neist ideaalide elluviimisel väheks ning kasutusele tuleb võtta konkreetsed sotsiaal- ja majanduspoliitilised meetmed ehk lühidalt poliitika.

Moyn on avaldanud muret ka selle kohta, et poliitilised- ja kodanikuõigused justkui kaaperdavad sotsiaalsete inimõiguste agendat ja lükkavad neid tagaplaanile: sotsiaalmajanduslikest küsimustest saavad probleemid vaid juhul, kui need ohustavad poliitiliste inimõiguste rakendamist või viivad „poliitilise katastroofini“. Kuigi see on Moyni üks murekohadest, on ta osaliselt nõus poliitiliste inimõiguste panusega sotsiaalmajandusliku heaolu ja õigluse edendamisse. Sekkumine mõne riigi poliitilistesse asjadesse on sageli panustanud ka võitlusesse sotsiaalsete ja majanduslike õiguste eest. Selline tõdemus kinnitab asjaolu, mida on välja toonud Chan: inimõiguste nimekirja lühikeseks jätmine ning esimese põlvkonna inimõigustega piirdumine on mõistlikum, kuna need on selgemini mõistetavamad ja õiguslikult lihtsamini rakendatavad. Lisaks sellele aitavad nad kaasa sotsiaalse korra ning inimeste huvide kaitsmisele kui mitte otseselt, siis vähemalt kaudselt. Tundub, et tegelikult nõustub Moyn, et inimõigusaktivism on olnud kasulikum ja edukam mittemateriaalse ebaõigluse nähtavaks tegemisel ja elimineerimisel kui sotsiaalse õigluse ja inimeste majandusliku heaolu otsesel tagamisel.

 

Kokkuvõte

Eelkirjutatust võiks järeldada, et inimõigused ei ole see vahend, mis võiks üht või teist sotsiaalse õigluse ideaali täide viia. Sõltumata sellest, kas sotsiaalne õiglus tähendab piisvaid sissetulekuid hea elu elamiseks või nende võrdsust ja sarnasust, on sotsiaalmajanduslikud õigused instrumendina praegusel kujul ebaefektiivsed. Ma usun, et olemasolevate inimõiguste ümberdefineerimine või viimistlemine ei ole hetkel mõeldav ning ei suuda enamuse toetust pälvida – seega jäävadki need pikemaks ajaks puudulikeks vahenditeks. Peamine alternatiiv, mida pakuvad välja nii Chan kui Moyn, on poliitika. Majandusliku heaolu ja sotsiaalse õigluse tagamine ei tohiks põhineda õiguslikul kontseptsioonil, mis on osutunud liiga ambitsioonikaks ja lihtsustatuks. Ei saa muidugi eirata esimese generatsiooni inimõiguste saavutusi inimeste põhiõiguste ja -vajaduste kaitsmisel, mis panustasid kaudselt ka nende sotsiaalmajanduslikku heaolusse. See tuleneb aga nende ühetähenduslikkusest, õiguslikust rakendatavusest ning mis kõige olulisem, nende universaalsest vastuvõetavusest. Sotsiaalsete õiguste ja eriti sotsiaalse õigluse kontseptsioonide puhul on raske sellist sorti universaalset kokkulepet ette kujutada – ka sellel põhjusel oleks poliitiline protsess parem vahend majandusliku heaolu tagamiseks. Praktika on näidanud, et sotsiaalmajanduslike probleemidega tegelemisel on inimõigustele apelleerimine olnud nõrk: neoliberaalne poliitökonoomia on olnud oma agenda sisseviimisel palju tugevam kui inimõigused.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply