';

Kateeder kõneleb: elamusi e-õpetamise asjus

Kateeder kõneleb: elamusi e-õpetamise asjus
Autor: Daniel Tamm

Õppetöö digitaalsele tasandile viimine oli instituudi viimase aastalõpukonverentsi üks läbivaid aruteluteemasid, kuid toona ei osanud keegi arvata, kui pakiliseks see tegelikult osutub. Vähem kui kolm kuud hiljem jõudis üliõpilasteni aga teade, et e-õpe jätkub semestri lõpuni ning lootus koolipinki naasta terendab allest sügisest. Selle valguses saatis Poliitikalabori õppejõudude seas laiali mõned e-kirjad, et uurida lähemalt e-õpetamise telgitaguste kohta. Millised on olnud internetti kolimise eelised ja millised tagasilöögid on sellega kaasnenud? Mida on see õpetanud õpetamise ning mida elu enda kohta? Vastused nendele ja paljudele teistele küsimustele leiab altpoolt.

 

Kuidas on kulgenud õppetöö internetti kolimine? Mis oli teie senine kogemus e-õppega?

Eva Piirimäe: Seni kasutasin ulatuslikult Moodle’it ning olen osalenud “Filosoofiliste lahkarvamuste” kursuse õpetamises, mida oli võimalik ka täielikult e-ainena teha. Videoseminarides olin osalenud, aga ei olnud neid varem ise korraldanud. Virtuaalset magistritööde juhendamist olen teinud varasemalt üsna palju välismaal viibivate tudengitega. Ei saa seega öelda, et e-õpetamise kogemus oleks olnud olematu, samas ei saa öelda, et uue olukorraga kohanemine oleks tulnud – või oleks praeguseks – kerge. Kasvõi juba aine korralduse läbi mõtlemine ja tudengitega läbi arutamine oli pikk protsess, mis nõudis rohkelt lisatunde. Ning lihtsalt kahju on kõigest sellest toredast vahetust suhtlusest, mis nüüd olemata jääb!

Kristina Muhhina: Varasemalt on kõigil minu kursustel olnud e-õppe element, s.o. mingid materjalid on alati olnud kättesaadavad Moodle’is. Olin varasemalt juba katset teinud ka Panopto videote salvestamisega, mis olid üheks osaks nn. tagurpidi klassiruumi formaadist. Seega ainekursuse loenguosa oli viidud veebi, millega tudengitel tuli tutvuda iseseisvalt enne auditoorset õppetööd. Kontaktõpe seminarides oli aga pühendatud teadmiste rakendamist võimaldavate ülesannete lahendamisele. E-õppele ümberlülitumine läks loengute osas seega sujuvalt. Suurima väljakutse valmistas seminaritööde internetti kolimine. Kõik klassiruumi harjutused ei sobi veebikeskkonda ja tudengid vajavad ka vahetut juhendamist.

Helen Urmann: Distantsõppe korraldamine on kulgenud emotsionaalselt üsna raskelt. Suurim väljakutse on olnud auditoorsete kohtumiste ümberkorraldamine ja kontakti säilitamine. Kui senini oli eduka õppekohtumise eelduseks õppejõu ja õpilase kohalolek, on nüüd lisandunud ka tehnika (toimimise) element. Paratamatult seab see ikkagi piirid suhtlemisele; ühelt pool tehniliste oskuste ja vahendite enda tõttu, teiselt poolt selle tõttu, et suhtlus jääb ka olenemata kaamerate ja mikrofonide kasutamisest üsna ühepoolseks. Harjumuspärase korralduse muutumine on juba olemuselt kõigi jaoks raske, aga see on ka muus mõttes keeruline. Seni sai väga palju toetuda visuaalsele informatsioonile – õpilaste nägudelt tegelikult näeb nii seda, kui mõni teema vajaks täiendavat selgitust, kui ka seda, kui mõni mõte või näide neid kõnetab. Samal ajal kaob ära õpetamisest saadav eduelamus – kui ei näe, et õpilastel lähevad mõne uue teadmise peale silmad särama ning nad lahkuvad loengust heatujuliselt, on raskem ka endal negatiivsetest mõtetest hoiduda.

 

Mida uut olete nende nädalate jooksul õppinud nii e-õppe kui õpetamise enda kohta?

Kristina Muhhina: Nüüd, kus e-õpe saab olema uus normaalsus, pean enda õppetöö edasisel ümber kavandamisel kõige olulisemaks pöörata tähelepanu interaktiivse elemendi integreerimisele. Panopto videod teenivad väga hästi eesmärki tutvustada mingit teemat monoloogi vormis. Sellele lisaks peab aga kindlasti olema ka sünkroonne element, mida võimaldavad näiteks BBB, Zoom või Microsoft Teams’i platvormid. Kõige suurem väljakutse ehk ongi see, kuidas passida kokku erinevate platvormide eelised selliselt, et õpiväljundite saavutamine oleks maksimaalselt toetatud sobivate didaktiliste vahenditega, kuid samas, et tudengid ei eksiks ära kogu selles digivahendite rägastikus.
Teine asi, mida olen tähele pannud on see, et ülesannete juhendid peavad olema väga detailsed, palju detailsemad kui klassiruumis. Hoolimata sellest, et õppejõududel on virtuaalsed vastuvõtuajad, mõned tudengid siiski seda võimalust ei kasuta ning tähtaja saabudes ilmneb, et ülesande mõistmisel oleks vajatud abi.
Veel üks vaatlustulemus on see, et ülesannete sooritamine tudengite poolt võib võtta rohkem aega kui õppejõud seda ette valmistades arvab. Olen nõus, et tudengite töökoormus võis e-õppele üleminekuga suureneda osaliselt ka just seetõttu. Seda mahtu saabki timmida vaid koostöös tudengitega ja nende tagasiside põhjal.
Mida ma olen õppinud õpetamise kohta? Ärevate aegade ja e-õppega seoses on paraku kaasnenud õppejõu nö. mitte-akadeemilise sisuga nõustaja roll. Ootamatult palju on siiski ka ilmnenud tudengite seas vaimse tervise probleeme. Seda võis küll täheldada, et kui auditoorse graafiku struktuur ära kadus, siis mingi osa õppuritest ei suutnud ise oma päevakava juhtida. E-õpe eeldab väga paljuski tudengitelt enesejuhtimise ja efektiivse ajaplaneerimise võimekust. Eks see on siis nüüd see lisaoskus, mida pandeemia ajal kõrgkoolis käies tuleb omandada. Siiani ei ole minuni jõudnud informatsiooni, et ükski meie kraadiõppuritest oleks tõsiselt haige, kuid psühholoogilise nõustamise võimalusi olen edastanud ikka päris mitmele tudengile.

Eva Piirimäe: Uus situatsioon õpetab tõesti paljutki. Esiteks tuli omandada tehnilised oskused – mõned väga lihtsad (nt Zoomi kasutamine, koosolekute üles seadmine), teised pisut keerulisemad (nt videoloengute tegemine ja kokku lõikamine). Pean tunnistama, et seni on mu eelarvamused ikkagi kinnitust saanud – miski ei asenda auditooriumit, kus nii õppejõud kui üliõpilased ühiselt panustavad. Isegi kui üliõpilastel ei jää palju (või isegi üldse) mahti loengus küsimuste küsimusteks, on ühises ruumis viibimine ja silmside tudengitega mulle väga inspireeriv. Seminaride aruteludest rääkimata. Teiselt poolt olen siiski õppinud hindama ka Moodle’i foorumi võimalusi – sellel on oma eelised selles mõttes, et palju rohkematel on võimalus küsimuste küsimiseks ja oma mõtete avaldamiseks. Foorumi lugemine on põnev ning tegelikult tunnen, et see aitab mul veelgi paremini tudengite mõtetesse sisse elada – ühelt poolt näen, millistele aspektidele peaks õpetades rohkem tähelepanu pöörama, teiselt poolt tõstatavad tudengid ise huvitavaid küsimusi ja panevad nägema asjade uusi külgi. Foorumide tagasisidestamine on aga paraku väga ajamahukas, kui tahta seda põhjalikult teha.

Helen Urmann: Distantsõppele üleminek on näidanud seda, et “vajadus on viljakas” – korralduslikus mõttes on väga kiiresti tekkinud väga palju erinevaid tehnilisi lahendusi, millele on nüüd laialdasem ligipääs ja mida on võimalik õppeprotsessi kaasata. See annab nii võimaluse kui ka julguse olla õppe korraldamisel paindlikum – juhul kui selgub, et selliste vahendite kasutamine võiks mõnes aines õppeprotsessile edaspidi täiendavalt lisaväärtust anda.
Õpetamise seisukohalt on see aeg olnud väga õpetlik. Selliste õppekorralduslike meetodite rakendamisel on keskne tähtsus kontakti säilitamisel. Kui puudub visuaalne info selle kohta, kuidas õpilastel läheb, tuleb seda otse küsida, mitte õpilaste vajadusi või soove eeldada. Vähene suhtlus on ohtlik igal ajal, kuna võimendab võimalikke väärarusaamu, kuid iseäranis oluline on leida võimalusi kahtluste ja küsimustega tegelemiseks, kui neid pingeid võivad võimendada ka eriolukorrast endast tulenevad hirmud. Praktikas nõuab see senisest individuaalsemat lähenemist ja omakorda suurendab töömahtu mitmekordselt, aga kui sellest on abi, on see seda ka väärt.
Distantsõpe toimib usaldusel ja tähendab mitmes mõttes ka üliõpilaste kasvanud vastutust nii iseseisvalt õppimise mahu suurenemise kui ka ise õppejõuga suhtluse ülal hoidmise vajaduse tõttu. Selles mõttes on see õpetanud ka vastutuse jagamist.

 

Kas epideemia on teile akadeemilises elus ka midagi meeldivat toonud?

Helen Urmann: Meeldivaks epideemiat just pidada ei saa, küll aga pakub see paljudele akadeemilise sfääriga seotud inimestele uusi uurimisteemasid. Sundolukord paneb ka mugavustsoonist välja astuma ning uusi lahendusi leidma. Ma usun, et paljud inimesed – sealjuures mina – on selle lõpuks omandanud uusi oskusi.

Eva Piirimäe: Eks vist see ongi, et uues olukorras on tulnud omandada mõningaid uusi oskusi e-õpetamise alal ning pidanud katsetama erinevate ülesannete ja süsteemidega (foorumid, kirjalik debatt (mis minu meelest oli väga hea asendus suulisele)). Seda ei saa aga kahjuks küll öelda, et aega oleks juurde tulnud…

Kristina Muhhina: Praegusel perioodil, kus viirusepuhang on kõigi meie elud pea peale pööranud, on suurem osa tudengitest ikka hämmastavalt tublid olnud. Eriti väärivad tunnustust need, kes on võtnud initsiatiivi luua virtuaalseid õppegruppe, et üksteisele õppetöös tuge pakkuda. Positiivsed momendid kipuvadki olema seotud sellega kui hoolimata keerulistest oludest leidub üliõpilasi, kes avastavad enda jaoks mingi uue põneva uurimisvaldkonna või mõne uue põneva uurimismeetodi, mille järeleproovimine on neil korda läinud. Need ahaa-momendid toimuvad nüüd Skype’is või mõnes muus virtuaalses ruumis, aga need pole kuhugi kadunud. Erilist vaimujõudu pakub see, kui üleüldise hädaldamise ja kurtmise taustal jääb sillerdama mõne tudengi meelekindlus ja selge silmavaade – et jah mul on raske ja kõik on pahupidi, kuid mul on siht silme ees ja ma annan endast parima, et ma tuleks sellest kogemusest välja targema ja vastupidavama versioonina iseendast. Rõõm on taolist sihikindlust toetada!

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply