';

“Poliitika pole mingi maffia” ehk intervjuu noorte Riigikokku kandideerinutega

“Poliitika pole mingi maffia” ehk intervjuu noorte Riigikokku kandideerinutega

XIV Riigikogu valimistel kandideeris kokku 1099 inimest, kelle sekka mahtusid ka mõned riigiteaduste tudengid. Poliitikalabor sai neist kokku kahega, et vestelda politoloogia suhtest poliitikaga, erakondade köögipoolest ning erialasest haridusest üldisemalt. Eesti 200 ridadesse kuuluva Aleksei Jašini ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme Pavel Prokopenkoga, kes õpivad vastavalt bakalaureuseastme kolmandal ja teisel aastal, ajas juttu Poliitikalabori toimetaja Daniel Tamm. Aleksei kandideeris Kesklinna, Pirita ja Lasnamäe ringkonnas ning Pavel Ida-Virumaal.

 

Mis te pakute, milline võiks olla uue riigikogu koosseisu erialane taust? Ehk siis mis kraadid kõige levinumad on?

Aleksei: Ma ütleks, et äkki majandus. Humanitaarteadustest võib-olla filoloogia ja ajalugu.

Pavel: No kindlasti kasvab nüüd keskharidusega inimeste hulk Riigikogus. Aga ma pakuks samuti majandust.

 

Juhib tõepoolest majandus (16), tihedalt on tal kannul õigus (15). Aga palju võiks leiduda riigiteaduste kraadi omanikke?

A: Ma pakun, et kaks inimest. Või isegi üks…

P: Ma arvan, et kolm või neli

 

Kokku viis. Miks nii vähe?

A: Ütleme nii, et riigiteaduste kraad ei valmista selleks ette, mis seal poliitikas tegelikult saama hakkab. Tartu Ülikooli riigiteaduste bakakraad tagab pigem sellise ametniku töö, ehk ka koha ministeeriumis. Poliitikas on vaja ikka mingit muud oskuste paketti, mille sa omandad kusagil mujal, aga kindlasti mitte ülikoolis.

P: Riigiteaduste kraad ei ole vist väga popp. Pealegi riigiteadusi tudeerinud inimesed teevad reeglina sisulisemat tööd – näiteks tõesti ministeeriumides… Ma võin eksida, aga minu meelest riigiteadused valmistavad selleks, et erinevatest poliitmängudest aru saada. Võib-olla ma eksin, aga riigiteaduste alane teadmiste pakett ei õpeta arvestama piiratud rahalise ressursiga… Riigiteadlane on majandusküsimustes natuke nõrgavõitu. Kuigi see võib vabalt ka minu laiskusest põhjustatud olla.

 

Samas millise eelise võib riigiteadlase taust poliitikas anda?

P: Tänu poliitiliste ideoloogiate ja üleüldiselt riigiteaduste alastele teadmistele saab eristada neid inimesi, kes loobivad poliitilisi termineid kaootiliselt ning neid, kes on ka päriselt politoloogia ässad. Kui EKRE põlised toetajad ja isegi valitud Riigikogu saadikud väidavad, et nemad on ainuke erakond, kes seisavad põhiseaduspatriotismi eest, siis see on ilmselgelt pisike liialdus. Lisaks arvan, et tänu riigiteadlase taustale võid oma 20-ndates eluaastates teada poliitajaloost ja teiste riikide poliitikatest sama palju kui mõni keskealine poliitikahuviline, sest me oleme kohustatud poliitikatekste lugema.

A: Eelis on muidugi see, et sa näed suuremat pilti ja tunnetad kohe ära, kui jutt on kas vastuolus põhiseadusega või ajab keegi kohaliku omavalitsuse pädevused sassi näiteks valitsuse omadega. Sul on kohe näha, kes kus eksib ja sul on olemas ka mingi kompass. Selline ülevaatlik vaatepunkt, et sa tead kõigest midagi. Kuigi mul oli küll tunne, et ma ei oska oma põhiteemast ehk haridusest välja jäävates küsimustes sõna võtta. Välja arvatud siis, kui ma saan mingi briifingu enne kätte. Eks ma arvan et paljud teevad seal nii: tutvud mingite arvude, mingite faktide ja positsioonidega ja lendadki peale. Aga riigiteaduste perspektiiv annabki sellist laiust. Mõistad kiiremini, millest jutt käib, lihtne on sisse sulanduda.

 

Ja milliseid tarvilikke oskuseid see välja arendab?

A: Esiteks on meil palju esinemisi ning seminaridel peab palju sõna võtma. Poliitikas on umbes samamoodi, et loed mingid tekstid läbi, tuled kohale ja hakkad teiste erudeeritumate inimestega vestlema. Aga rääkides akadeemilistest oskustest, siis siin on oluline just rahvusvaheline mõõde, et kuidas asjad seal on üles ehitatud. Seda läheb just praegusel ajastul vaja, kui sise- ja välispoliiitka on küllaltki tihedalt seotud. Eriti väikeriigi puhul.

P: Sa oskad ideoloogiate ruumis orienteeruda, seega ilmselt ei hakka sa tundma häbi oma väljaütlemiste pärast. Pealegi, kuna riigiteadlase või riigiteaduste tudengi igapäevaelu on põimunud poliitika uurimisega, leiad alati hea mõttetera, mida järgmises kõnes kasutada. Olen tihti teinud nii, et mõtteterade kinnistamiseks kasutasin neid kas kõnedes või arvamusartiklites. Väga lahe värk need riigiteadused.

 

Mis teosed võiksid kuuluda rahvaesindajate kohustusliku kirjanduse hulka?

P: Anthony Giddensi raamat, selle pealkiri oli vist “Sotsiaaldemokraatia uuestisünd”. See oli vast ainuke politoloogiline raamat, mida ma algusest lõpuni lugenud olen. Tavaliselt loen kas peatükke või teadusartikleid.

A: Äkki Hobbesi “Leviaatan”. Ise pole lugenud, sirvisin ainult (naerab). Raske raamat oli. Ka kõik Aristotelesed ja Platonid on küll raskesti mõistetavad, aga tausta mõttes on neid siiski head teada. Ilukirjandusele mõeldes kindlasti Orwelli “Loomade farm” ja “1984”, viimast olen ma juba kolmes keeles lugenud. Võib-olla omab mingit mõõdet ka vene klassika. Paar aastat tagasi lugesin nätieks Pasternaki “Doktor Živagot”, mis annab kena pildi revolutsiooni eelsest ja järgsest ajast. Lisaks on seal huvitav vaadata, mis saab ühest lihtsast kodanikust režiimi siirete ajal.

 

Kuidas teil endal kandideerimine läks?

A: Esiteks nägin ma Eestimaa rahvast, väga paljusid erinevaid inimesi. Ma nägin postitiivset, aga ka agressiivset suhtumist. Ise lugesin ma kokku umbes 2000 inimest, kellega ma jõudsin nautukene juttu rääkida ja mingeid meeneid või nänni jagada. Peamiselt Lasnamäel. Ja seda kogemust soovitan ma kõigile: näete ära, mis on päris Eestimaa ja kes on need vene taustaga Keskerakonna valijad. Nendele millegi muu maha müümine on paras väljakutse, müügimehe oskus kasvab jõhkralt. Iga teine inimene ei oma seal Eesti passi ja iga kolmas ütleb, et valib Mihhail Kilvarti, jah, just nimelt Kilvarti, mitte Kõlvarti!

P: No enam-vähem. Mõned mu sõbrad jätsid kahjuks hääletamata, mistõttu pidasin nendega pärast pikki arenguvestluseid, mille järel nad hääletamata jätmise tagajärgi mõistsid. Aga laias laastus oli kõik ikka OK. Arvan, et kõige noorema kandidaadina võib tulemusega rahul olla. Pealegi nüüd sain vähemalt aimu sellest, mis piirkonnas täpsemalt mul kõige suurem toetus on. Aga eelnev kandideerimise kogemus on kaljusid, mille peale nii mina kui terve erakond kukkus, palju siledamaks teinud. Samas oleme Ida-Virumaal väga hea töö ära teinud, sest oleme ainukesed sotsid, kes oma eelmist valimistulemust protsendilises suhtes parandasid.

A: Samuti puutusin ma kokku majandusliku ja poliitilise eliidiga, kas siis lihtsalt selleks, et aega veeta või koos kampaaniat teha. Näiteks sain töötada koos Kalev Stoiceskoga, kusagil taksodes Kristina Kallasega juttu rääkida või Priit Alamäega jne. Eriti väikeses erakonnas, mis on just tekkinud, valitseb selline pere-tunne, et kõik on algusest peale sina peal ja seal pole suuremat vahet, kas oled üliõpilane või mingi suurettevõtte juht. Ajaa, Mart Sanderiga sain ka sõbraks!

 

Partei ladvik ja uued tulijad said hästi läbi?

A: Jah ikka, õigupoolest kutsuti mind Eesti 200-sse juba siis, kui see oli veel MTÜ. Vestlesime tunnikese jagu Kristina Kallasega ning algusest peale pakuti ka palka, sain kohe päris parteitööd tegema hakata. Väga põnev oli partei sünni juures olla. 500 inimese kokku saamine ja esimeste koosolekute korraldamine oli paras peavalu, aga see on selline kogemus, mis kusagile biograafiasse kohe kindlasti sisse läheb. Eriti arvestades seda, et mul pole erilist ühiskondlikku kaalu, kuid ikkagi võeti kohe kampa. Isegi juhatusse kutsuti kandideerima. Noorust ühesõnaga soositi igati.

P: No kohe väga uus tulija ma kindlasti ei olnud. Aga sellegipoolest sai esinumbritega tänavakampaaniat tehes meeldivalt aega veedetud. Mõne poliitikuga teen nüüd siiamaani koostööd ehk olen nendega pidevalt kontaktis, mõndades olen aga veidike pettunud. Kuna Ida-Virumaa poliitiline olukord on väga nukker, peavad KOVid koos töötama. Kuna olen saanud piisavalt usaldusväärseks inimeseks Ida-Virumaa “ladviku” seas, saan nüüd ka mina, võimu omamata, mingil määral kohalikku poliitikat mõjutada. Muide üks kohalik ajaleht on mind isegi Ida-Virumaa tuntud poliitikuks nimetanud. Päris ootamatu oli, aga siiski armas.

 

Milline võiks poliitikas üldse uute inimeste ja n-ö põliste parteipoliitikute vahekord olla?

A: Ma tahaks ikka näha, et iga inimene võtab vahel poliitilistel teemadel sõna, isegi kui ta erakonna liige pole. Aga näiteks riigikogus võiks uute ja vanade suhe olla kusagil 50/50. Selleks võiks riigikogu liikmelisust kahe ametiajaga piirata. Pärast võtad neli aastat pausi, puhkad ja sukeldud siis taas.

P: Igaüks valib oma karjäärilist teekonda ise. Rein Toomla on öelnud, et uues Riigikogus vahetub välja umbes ⅓ inimesi. Eks selline vahekord on siis okei.Tegelikult paljud erakonda astujad ja poliitikahuvilised ei ihka niivõrd poliitilist karjääri teha, kuivõrd lihtsalt abiks olla. Üks mu hea tuttav astus erakonda ja hakkas tänavakampaaniaid ja muud sellist tegema selleks, et neid oskusi omandada ja lähitulevikus erakonna koordinaatoriks hakata. Kaasavus poliitikas ei ole üksnes poliitikuks olemine – poliitika tegemine üldiselt on väga mitmekülgne tegevus.

 

Kui tulla korra veel hariduse juurde tagasi, siis millest praeguses õppekavas veel vajaka on?

A: Rohkem tasuks rääkida moodsatest poliittehnoloogiatest, näiteks populistlikest kampaaniameetoditest, mida juba Ungaris ja Poolas näeb ning mida meilgi on üritatud teha. Ühtlasi kuluks ära suhtekorraldust puudutavad teemad. Üldiselt olen ma õppe sisuga aga rahul. Võib-olla lisada praktilist poolt, sellist käed-külge tööd.

P: “Kuidas pääseda tänu demagoogilistele võtetele parlamenti”. Huvitav oleks veel õppida poliitikaga seonduvat suhtekorraldust. Kuna plaanin jätkata kommunikatsiooni õppimist magistri tasandil, siis just selle meediaga kui poliitilise trikitamise valdkonnaga oleks väga põnev tutvuda. Ja muuseas, Skytte instituut võiks teha uurimistöö sellest, milline valimisnänn on kampaania ajal kõige tõhusam. Seda oleks huvitav lugeda.

A: Kuna ma tulen ise vene koolist, siis esimesel aastal toimunud eesti keele suuline ja kirjalik väljendusoskus oli esialgu päris keeruline aine, mõtlesin et see on mingi mõttetu värk. Aga tagantjärele osutus väga vajalikuks, kõige rohkem meeldisid mulle seal väitlusturniir ja kõnede esitamine, mille kohta tagasisidet jagati. Ma sain ühe seminari jooksul sain enda kohta rohkem teada kui kunagi varem. Seega avaliku esinemise analüüsi võiks veelgi rohkem olla.

 

Praegu näib, et Skytte instituut triivib aina enam kvantitatiivse ja rahvusvahelise lähenemise suunas. Mida te sellest arvate?

P: See on kasulik ja ratsionaalne, aga mind kõnetab rohkem kohalik poliitika. Mulle meeldiks õppida ja uurida pigem Eesti poliitikat ja poliitajalugu. Sääraseid valijate petmisi nagu KEI (EKREIKE) valitsus, võin mürki võtta, oli palju. Kui ma neid piisavalt hästi teaks, siis valija ümberveenmise tõenäosus kasvaks hüppeliselt. Kui valijal võib olla lühike mälu, siis poliitilisel kandidaadil ei tohi seda mitte mingil juhul olla. Vastasel juhul kaotatakse kõik debatid ja enamik kõhklevaid valijaid.

A: Minu meelest näiteks loogilised mudelid on küllaltki tore ja ainulaadne aine. Selline lähenemine on sotsiaalteadustes täiesti uudne, et seoseid ei väljendata mitte ainult numbrites, vaid ka valemites. Statistika on üks asi, aga ennustamine midagi muud. Muidu tundub mulle, et sellist ühte suunda ei saa küll täheldada. Kuigi näiteks magistriastme õppekavade kohta ma hinnangut anda ei oska, et kuhu need triivinud on. Mina sain kätte täpselt selle, mida ma soovisin, oli parajalt nii teooriat kui empiirikat. Võib-olla struktuuri poolest olid näiteks õiguse ja sotsioloogia ained natuke vanamoeliselt üles ehitatud, olgugi et teemad ise on väga olulised.

 

Mida soovite lõpetuseks lisada nendele, kes ise poliitikasse sisenemist kaaluvad?

P: Ärge kartke – erakondadele meeldivad uued säravad ja värskete mõtetega inimesed! Ja üks soovitus valimiskampaaniaks: tehke väga palju tööd. Suhelge väga paljude inimestega. Kui te tunnete, et olete juba piisavalt palju kampaaniat teinud, siis tehke veel kolm korda rohkem. Esialgse toetuse saamine on väga aeganõudev ja energiakulukas töö. Kuid pärast, kui teil oma valijabaas tekib, hakkate tundma ka vastutust nende inimeste eest. See aga lisab motivatsiooni edasisteks tegevusteks. Ja väga oluline on ka see, et esimese, teise ja isegi kolmanda läbikukkumise puhul te kõrvu longu ei laseks, vaid jätkaksite järjekindlat ja -pidevat tööd. Igatahes mina usun noorpoliitikutesse. Noored ei pea oma väljaütlemisi tsenseerima. See on meie tugev pool.

A: Tegelikult ei olegi vaja jah mingit professionaalset tausta, tuleb olla lihtsalt aktiivne kodanik, kellel on maailma asjadest mingi ülevaade olemas ning hea ja viisakas suhtlusoskus ka. Eesti on ikka võimaluste maa, täiesti haige. Saadad lihtsalt Kristina Kallasele sõnumi, et tahaks teada, mis teil seal toimub ja sind kutsutakse kusagile veinitama. See pole sugugi elitistlik seltskond, nagu mõned jõud üritavad väita. Mul oli näiteks suur soov saada kokku kesklinna linnaosa vanemaga, kes on Keskerakonnast. Et saada Keskerakonna mõõdet. Tema (Vladimir Svet – toim.) ütles, et olgu peale, ülehomme lõunatame koos, pole mingit küsimust. Hästi lihtne on kohe kõrgemasse liigasse saada. Eesti 200-ga suutsime ka nelja kuuga tipperakondade sekka pääseda, osaleda olulisemates debattides, esineda raadios, teles ja mujal. Selline on Eesti – poliitika pole mingi maffia.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply