';

Olle Paas: Inimõigused ja ideoloogiad

Olle Paas: Inimõigused ja ideoloogiad
Autor: Olle Paas

 

Inimõigusi peetakse universaalseteks: need on igal indiviidil, olgu nad siis kurjategijad, sõjapõgenikud, oskustöölised või multimiljonärid. See tundub olevat üks kesksemaid väiteid liberaalses läänes, millest kinni hoitakse. Samas on need õigused ka ÜRO poolt deklareeritud, seega peaksid nad omama teatud kõlapinda ka väljaspool läänt. Selles artiklis keskendun küsimusele, kuidas erinevad ideoloogiad (islamistlik fundamentalism, ökologism, marksism ja feminism) näevad inimõigusi ning kas need on neile universaalsed. Selleks tuleb esmalt aga vaadelda, mis inimõigused üldse on.

Louis Henkin väidab oma essees The Universality of the Concept of Human Rights, et inimõigused on fundamentaalsed õigused, mis kaasnevad inimeseks olemisega – need ei ole kellegi poolt omistatud, vaid tulevad koos inimeluga (1989, 11). Ta lisab, et need ei ole siiski absoluutsed ning võivad alluda avalikele huvidele (lk 11). Ka ei ole need tema sõnul arbitraarsed, vaid omavad kindlat defineeringut – neid saab liigitada põhiõigusteks (keskenduvad teatud inimvabadustele ehk õigus elule, isiksusele, privaatsusele ja ilma põhjuseta puutumatusele), tsiviilõigusteks ja poliitilisteks õigusteks (lk 11). Teine suurem grupp puudutab majanduslikke (õigus tööle) ja sotsiaalseid õigusi (õigus haridusele, tervishoiule) – üldiselt seostub see ideekogum heaoluriigiga (lk 11). Henkin kuulutab, et tegemist on poliitilise ideega, mis põhineb moraalil ning eeldab indiviidi enda väärtust ja loomulikku võrdsust – puudub sünnipärane hierarhia (lk 11). Kui need õigused kaasnevad aga inimeseks olemisega ning ei ole kellegi poolt antud, siis peaksid need olema ka universaalsed ehk kõigile kehtivad. Kui seda eitada, siis tähendaks see ühtlasi, et eitatakse neid loomuõigusi, mida näiteks 18. sajandil tehti (lk 12). Siiski on see narratiiv muutunud ning vähemalt teoreetiliselt toetavad ka kõige diktaatorlikumad režiimid inimõigusi (lk 13). See aga, mis on kirjutatud paberile ning kui palju seda põhimõtet tegelikult järgitakse, on kaks ise asja – isegi peale Bill of Rights`i  vastu võtmist (USA elanike põhiõigusi sätestav dokument), keelustas Ameerika kui vabaduse bastion orjanduse alles 80 aastat pärast dokumendi jõustumist (lk 12). Veel, kuigi Henkin tõesti toob välja teatud õigustegrupid ja kindlal kujul on need sõnastatud ka ÜRO poolt, siis debatt loomuõiguste tõlgenduse üle endiselt jätkub – näiteks selle üle, kas õigus rahule on loomuõigus (lk 11). Seda on näha ka poliitilistes ideoloogiates, mis võivad õiguste alla kuuluvat mitmeti mõista.

Alustaksin oma vaatlust islamiga ning uurin, kuivõrd on see piiravaks peetud religioon lepitatav inimõigustega. Islami puhul on paljudel tekkinud ettekujutus, et tegemist on konservatiivse ja sageli vägivaldse religiooniga. See nägemus on aga liialt ühekülgne ning ignoreerib erinevaid mõttekoolkondi, mis islamis üle aja on eksisteerinud, näiteks nagu Mutazila (Mikhail 2005, 61). Neid võiks kategoriseerida kui islami ratsionaliste ning nad kutsusid üles Koraani pigem mõistuslikult tõlgendama, ka võitlesid nad sotsiaalse õigluse eest (lk 61). Kuigi Mutazila  jäi koolkonnana tugevalt alla muudele islami mõttelaadidele, siis nende ideid on üle võetud ja vähemalt mingil määral ka rakendatud (lk 61-62). Mutazila`d uskusid, et moraalne teadmine on inimeseks olemisega kaasa antud ning inimesed tunnevad ära moraalseid tegevusi ehk indiviid teab, et pettus on väär ja tänulikkus hea (lk 64). Samas panid nad ka rõhku sellele, et just mõistus on see vahend, millega me õiglasi tegusid eristame: kasutades meie järeldusvõimet ning lähtudes paarist algprintsiibist, saame järeldada, missugused muud teod oleksid moraalsed (lk 64). Teisiti öeldes võtsid nad aluseks teatud algtunnetuse, mida kõik inimesed omasid/omavad ning seejärel kasutasid loogikat, et seda laiendada – kuigi meil kõigil on teatud algtunnetus, siis mõistus on see, mis seda tunnetust seletab ja keerulisemate juhtumite puhul kindlama vastuse annab. Mikhail lisab, et printsiibid, millel hilisem ratsionaalne liberaalsus põhinema saab (loomulik piiramatu isikuvabadus, mõistuslikkus), neid on võimalik leida ka ratsionaalsete islami mõtlejate töödest (lk 66, 68-69). Sellise käsitluse puhul on vaja täpsustada paari mõttekohta – nimelt tundub, et kuna nende teooria põhineb arusaamal, et kõigil inimestel on olemas moraalitaju ja võimekus mõistuslikuks arutluseks, siis inimesed tõesti omavad võrdsust. Seega peaksid neil olema teatud võrdsed reeglid ning need tõesti sarnaneksid inimõigustega (nt Mutazila arusaam isikupuutumatusest). Samas, kuna need ideed olid esitatud algelises vormis, siis näiteks sotsiaalsed ja majanduslikud inimõigused jääksid nende käsitlusest välja. Võiks aga oletada, et kui nad omasid teatud alusprintsiipe, mis saavad Euroopas aluseks liberalismi arengule, siis üle aja oleksid nad oma arutlusega jõudnud ka muude (sotsiaalsete, poliitiliste) õigusteni. See on aga puhas oletus ning lisaks ei ole Mutazila mõttelaad tänapäeva islamis väga esindatud. Lähiajaloos, mil on toimunud erinevad tagasipöördumised islami nii-öelda tõeste väärtuste juurde on keskseks narratiiviks olnud pigem uskumise tähtsus ja sotsiaalnormide konservatiivsus (nt ISIS). Samas ei saa välistada võimalust, et ühel hetkel võiks tekkida uus religioosne fundamentalistlik liikumine, mis põhineks Mutazila mõttelaadil. Järelduseks: kuigi pealtnäha võib islam tunduda inimõigustega lepitamatu, on religiooni sees olemas filosoofilisi mõtteid, mis ületaksid selle lepitamatuse; nii saaks väita, et inimõigused pole ainult läänele omane nähtus.

Ökologismi lähenemine kombineerib seevastu tavapärased arusaamad inimõigustest looduse ja keskkonnaga (Leib 2011, 71). Üks käsitlusi on, et mitteradikaalne ökologism võtab omaks inimese baasõigused ning näitab, kuidas on vaja tervet looduskeskkonda, et neid õigusi saavutada (lk 71-72). Näiteks kui rääkida õigusest elule, siis elu jaoks on vaja elujõulist keskkonda (lk 73). Kui keskkond on reostunud ja piirkonnas ei ole puhast vett, siis on äärmiselt keeruline seal territooriumil elada. Lisaks: kui rääkida loodusrahvastest või kultuuridest, kelle identiteet ja ellujäämine on seotud ümbritseva keskkonnaga, siis selle keskkonna hävitamine jällegi rikuks seda õigust – nad ei kaotaks mitte ainult vajalikku allikat igapäevavajaduste rahuldamiseks, vaid ka osa enda identiteedist (lk 76). Mõtet edasi arendades: kui näiteks minu maa peaks saama reostatud lähedal tegutseva tehase tõttu, siis see mõjutab minu eraelu ning järelikult on minu õigust privaatsusele ja puutumatusele rikutud (lk 77). Ehk sissetungiga minu erasfääri kaasneb privaatsuse rikkumine. Veel, isegi kui elukeskkond on elatav, siis on inimestel õigus heale tervisele ja inimlikele elamistingimustele (lk 78). Kuigi hingatav õhk ja joodav vesi võivad olla olemas, siis need peavad olema kvaliteetsed, et mitte minu tervist ei kahjustada, sama kehtib ka ümbritseva elukeskkonnaga puhul (lk 78-80). Lühidalt, kui elukeskkond on liiga nigel, siis rikub see inimeste põhiõigusi. Esitatud käsitluse puhul on mul keeruline vastuargumente leida – kui aktsepteerida loomuõigused, mida see ökologismi vorm teeb, siis on põhiõiguste tagamiseks tõesti vaja ka teatud keskkonna taset. See aga eeldab, et me oleme vajadusel valmis seda keskkonda kaitsma ja säilitama. Lisaks, kuna keskkond koosneb elusüsteemide võrgustikust, siis on vaja säilitada kõiki elukooslusi. 

Võrreldes ökologismiga omab marksism fundamentaalseid erinevusi (võrreldes ka muude ideoloogiatega) ning lükkab inimõigused täielikult tagasi. Ta teeb seda, kuna ideed inimõigustest ja vabadusest on lihtsalt kodanliku (bourgeois) kokku kukkuva ühiskonna väited (Kolakowski 1983, 84). Marx põhjendab, et idee individuaalsetest õigustest eeldab, et iga isiku huvid on vastuolus teiste isikute huvidega ning nii tirivad need isiklikud soovid ühiskonna lõhki (lk 84). Sellises ühiskonnas (kus on loomuõigused) on paratamatu huvide egoistlikkus, seda just majandussüsteemi tõttu (mitte inimloomuse pärast), mis ise on konflikti soodustav (lk 84). Igasugused õigused kodanlikus ühiskonnas lihtsalt tõestavad seda, et isiklikud huvid on üksteisele vastukäivad  ja nii valitseb kodanikuühiskonnas lakkamatu sõda (lk 84-85). Riik seab piirangud teatud õiguste näol, et sõda maandada. Kommunism muudab aga õigused kasutuks, muutes meie ühiskonda ja eemaldades sotsiaalse konflikti allika (kapitalismi), (lk 85). Kaob ära eristus indiviidi ja ühiskonna vahel ning nii saab inimene terviklikuks (lk 85). Teisiti öeldes on inimõigused kapitalismi poolt loodud eksitused. Sellest hoolimata soovitas Marx töölistel toetada demokraatlikke liikumisi – mitte, et need oleksid reaalset poliitilist muutust toonud,   see võitlus parandas lihtsalt tööliste poliitilist positsiooni, mis muudaks lõpliku revolutsiooni lihtsamaks (lk 85-86). Huvitav on selle käsitluse juures tõsiasi, et Marxil ei ole omaenda teooria tõttu isegi võimalik inimõigusi kaaluda, muidu ta peaks hülgama oma algsed põhimõtted ja lammutama ideoloogia põhitalasid (lk 92). 

Sarnaselt marksismile on inimõigusi kahtluse alla seadnud ka feminism. Eristuseks peaks aga välja tooma, et feminism ei ole täiesti ühtne ideoloogia (nagu ka ökologism) ja paljud vormid on tegelenud mitte inimõiguste kui idee ümberlükkamisega, vaid kritiseerinud loomuõigustest kinni pidamist (Heywood 2007, 230). Radikaalsem feminism on inimõigusi kritiseerinud läbi selle, et need õigused ei võta arvesse era ja avalikku sfääri eristust (Richards 2005, 204). Kui meeste õigusi rikutakse avalikus sfääris, siis naise puhul toimub rikkumine erasfääris, tavaliselt meessoost pereliikme käe läbi (lk 204). Seega ei kaitse peamised inimõiguste mudelid naisi seal, kus nad kõige haavatavamad on (erasfääris) (lk 205). Eeldades, et inimõigused on universaalsed, võivad need õigused hakata tegelikult naise õigusi piirama (lk 205). Lisaks on näha ka konflikte feministlike uskumuste endi vahel – nimelt kipuvad osad esimese maailma feministid nägema kolmanda maailma kombeid arhailistena ning ruttavad siis neid väidetavalt rõhutud naisi päästma (lk 205). See aga ignoreerib kohalikku kultuuri/kombeid ning lükkab kõrvale kohalike naiste enda pingutused ühiskonda sotsiaalseid muutusi tuua (lk 205). See näitab, et mitte ainult ei mõisteta kohalikke olusid, vaid rõhumist nähakse liiga ühekülgselt – ei arvestata keerulist tegurite võrgustikku, mis kõik mõjutavad nende õiguste rakendamist (lk 205). Radikaalsema feminismi inimõiguste käsitluse juures häirib mind see, et kuigi kritiseeritakse viise, kuidas inimõiguseid peaks ellu viima ja mõistma, siis ühtegi vastuargumenti inimõiguste enda alustalade suhtes ei esitata. Kuigi kirjeldatakse seda, et ei võeta arvesse sfääride eristust, siis küsin: mis siis? Kui inimõigused on loomulikud ja igalühel olemas, siis ei ole vahet, kus neid rikutakse. Põhimõtte kohaselt kehtivad need alati ja on igalühel, järelikult vähemalt ideetasandil ei ole selline eristus oluline. 

Kokkuvõtvalt näevad ja tõlgendavad esitatud ideoloogiad  inimõigusi üsna erimoodi. Kuigi algul välja toodud definitsioone inimõigustest võib pidada liberaalsetest vaadetest pärinenuks, siis vältides liigseid detaile on võimalik seda mõtet ka muude ideoloogiate puhul rakendada. Siiski tuleb tõdeda, et mõte ise on juba oma loomult liberaalsete sugemetega, keskendudes üksikisiku õigustele. Samas: kuigi Marx eitas inimõigusi, siis ta tegi seda üsna ebaausal moel. Oma ideoloogia tõttu ei saanud ta isegi konkreetselt tegeleda väitega, et inimesel on loomuõigused, ning nägi neis õigustes lihtsalt kapitalismi pettust. Kuna ta aga ei vastanud argumendile, vaid lihtsalt eitas kogu süsteemi, siis argument ise jäi ümber lükkamata. Ehk kui inimõigused on sünniga kaasnevad ja kõigil (seega mitte kapitalismist tulenevad), siis ka kommunistlikus ühiskonnas sünniksid inimesed nendega. Ta küll võib väita, et siis pole need enam vajalikud, kuid see ei võta neid õigusi ära. Teisiti öeldes tähendab süsteemi eitus Marxi puhul, et argumentidele jäävad vastused andmata ning nii tunduvad need argumendid endiselt usutavad. Ka feminismi kriitika puhul ei näinud ma veenvat käsitlust, kuidas see ideoloogia peaks kuidagi ideetasandil universaalseid inimõigusi ümber lükkama. Õigustest kinnipidamise viiside kritiseerimine on erinev idee enda ründamisest. Võrreldes marksismiga (mille kriitikat ma suutsin vähemalt mõista), siis jäi feminismi vastumeelsus inimõigustele suuresti arusaamatuks. See võis tuleneda aga ka sellest, et ideoloogia ise on lõhestunud ning ei ole konsensust, kuidas peaks inimõiguste universaalsusele reageerima. Islami puhul on probleemiks tema suuresti teoreetiline käsitlus. Ehkki mulle tundub, et seal oleks võimalik lepitada religioossed ja õiguslikud lõhed, siis see nõuaks kõigepealt seda, et toimuks teatud religioosne tagasipöördumine nende fundamentalistlike tõekspidamiste juurde. Kõige rohkem suutis mind oma käsitluses veenda ökologism, mis mitte ainult ei hõlmanud inimõigusi ja selle põhimõtteid, vaid andis neile sügavama tõlgenduse. Seletades konkreetselt oma seisukohta ja vastates, miks keskkond on vajalik põhiõiguste kaitseks, suutis ideoloogia olla üsnagi veenev.

 

 

Kasutatud kirjandus

Henkin, Louis. 1989. “The Universality of the Concept of Human Rights.” The ANNALS of the American Academy of Political and Social Science 506 (1): 10–16. 

Heywood, Andrew. 2007. “Feminism.” Political Ideologies: An Introduction, 230–254. New York: Palgrave Macmillan.

Kolakowski, Leszek. 1983. “Marxism and Human Rights.” Daedalus 112 (4): 13.

Leib, Linda Hajjar. 2011. “Theorisation of the Various Human Rights Approaches to Environmental Issues.” Human Rights and the Environment: Philosophical, Theoretical and Legal Perspectives. Brill.

Mikhail, John. 2005. “Islamic Rationalism and the Foundation of Human Rights.” Georgetown Public Law Reasearch Paper No.777026.

Richards, Patricia. 2005. “The Politics of Gender, Human Rights, and Being Indigenous in Chile.” Gender & Society 19 (2): 199–220. 

“The Universal Declaration of Human Rights.” United Nations. 1948.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply