';

Anna Linda Tomp: Algaja poliitikateoreetik Spinoza kodulinnas

Anna Linda Tomp: Algaja poliitikateoreetik Spinoza kodulinnas
Autor: Anna Linda Tomp

 

Tartu Ülikooli riigiteaduste õppekaval tärganud huvi poliitikateooria vastu sundis kodumaal sobiva õppekava puudumisel haridusmigrandiks läände. Maandusin Amsterdamis 30. augustil, et juba mõned päevad hiljem alustada Amsterdami Ülikooli magistriõppes poliitikateooriale keskenduvas politoloogiaõppes.

Ood Tartule

Enne veel, kui räägin õpingutest linnas, mida hellitavalt kutsutakse ka Mokumiks (jidišikeelne sõna tähistamaks pelgupaika), kasutan antud eetriaega, et ka Emajõe Ateena kohta üht-teist öelda. Saabudes kõrgelt tunnustatud ülikooli, pelgasin pisut, kas olen piisava akadeemilise ettevalmistusega, et seista võrdselt nimekatest koolidest tulnud kaastudengite kõrval ning tulla toime erialaga, millega Tartus olin süvitsi tegelenud vaid kahe kursuse raames. Hirm hajus kiiresti – õppejõu küsimustele selle kohta, kas tudengid üht või teist autorit juba tunnevad, sain sageli kuuluda vähemusse, kes vastas jaatavalt. Ka mammutülikoolidest tulnud kursusekaaslastega õppekorralduse teemal vesteldes jätkus mul ohtralt kiidusõnu Tartu ja Skytte instituudi kasuks – prantslaste võitlused koduülikoolidega, et lõpuhinnetest aimu saada enne sügist, õppejõudude suhtumine tudengitesse kui algklassilastesse ning pool tuhat kuulajat mahutavad auditooriumid panevad siiani imestama. Mul on hea meel, et õppisin riigiteadusi just Tartu Ülikoolis, mille tugevusi, ainulaadsust ja väiksust olen õppinud üha enam väärtustama.

Loengud toimuvad selles klaassillaga superministeeriumit meenutavas hoones. Lisaks sotsiaalteadustele leiab siit ka majandus- ja õigusteaduskonna.

Õpe

Poliitikateooria eriala on üks haru Amsterdami Ülikooli politoloogiamagistrist – selle kõrval on võimalik keskenduda ka rahvusvahelistele suhetele, avalikule haldusele, poliitökonoomiale ja Euroopa poliitikale. Kolmeks jaotatud semestri esimesed kaheksa  nädalat täitis suundadeülene ühiskursus „Transnational Politics“ ning kitsam erialakursus vastavalt õppesuunale. Kui esimene neist püüdis katta erinevusi tudengite eelteadmiste vahel ning mõjus Tartust tulijale valdavalt tuttavate kontseptsioonide kinnistamisena, siis viimane oli ülesehituselt loogiline jätk senistele teadmistele. Itaaliast pärit õppejõu – kelle teaduspublikatsioonide loetelu ja vanus näivad olevat tugevas vastuolus – kursus treenis tudengeid põhjalikult, et liikuda tugitoolifilosoofiast korraliku poliitikateoreetilise arutelu viljelemise poole. Kursus avas põhjalikult nii metodoloogilist kui ka sütitavamaid küsimusi nagu postkolonialism või sugu. Kriitikutele vastan ennetavalt, et vastuoluliste teemade käsitlemine oli ülimalt tasakaalukas ning ei tundnud hetkekski, et õppejõu eesmärk oleks lapsekingades poliitikateoreetikud „roosa ilaga“ üle kallata. Kuid need teemad on Hollandi ühiskonnas märksa olulisemal kohal küll – sellest lähemalt juba hiljem.

Nüüdseks olen jõudnud valikaineteni, millele kirjapanek oli justkui kõikide ÕISi ainetele registreerumiste lõpuboss. Mul vedas – erinevalt paljudest kursusekaaslastest õnnestus kindlustada koht soovitud ainetele ning nüüdseks osalen kursustel neoliberalismi ja autoritaarsuse teemadel. Nendin, et kui veel kevadel ei mõistnud ma „Režiimi siirete“ rolli enda õpinguplaanis, siis on antud kursusest saadud teadmised viimase valikaine juures tublisti kasuks tulnud.

Vaade kui postkaardilt. viltused majad kanali ääres, krooniliselt hall taevas ning paat-majakesed: elamispinna puudusest tulenevalt tekkinud eluruumid on tänaseks muutunud menukaks ning eksklusiivseks kohaks, kus elada.

Eelnevalt nimetatud neli ainet mahuvad kõik ühte semestrisse tulenevalt Hollandis kasutusel olevast semestri jaotamise korraldusest. See tähendab, et tudengid keskenduvad intensiivselt paarile ainele semestri ühes osas ning juba kuu-kahe möödudes alustavad uute kursustega.

Pärast nelja kursuse läbimist asun kirjutama juba magistritööd. Ka selle korraldus on mulle uus – magistritöö teema valimiseks väisan esmalt laata, kus juhendajad kirjude stendide ja plakatitega juhendatavaid teemasid reklaamivad, seejärel registreerun nimekirjast valitud teemale, mis minu huvidega sobitub. Ehkki teemad on seinast seina ning ülikooli sõnul paindlikud, näib selline korraldus hirmutav. Iga teema juurde mahub kuni kümme magistranti, kes peavad seejuures olema valmis leppima vajadusel teise või kolmanda eelistusega. Oma teema väljapakkumine on ennekõike varuvariant ning nõuab arvestatavaid lisapingutusi. Gruppide tekkimisel asuvad tudengid juhendajatega seminarides läbi töötama võimalikke uurimissuundasid ning andma aru magistritöö kulgemisest, seejuures peab tudeng mõistagi seostama töö valitud erialaga. Umbes leheküljepikkune kokkuvõte Amsterdami Ülikooli magistriõppekavast toob juba kooliaasta lõpuni – aastase õppekava edukal läbimisel omandab tudeng teadusmagistri ehk MSc. 

Asendamatu kaaslane iga ilmaga. Velovarastega aitab toime tulla vähemalt kaks lukku, võimalikult väsinud ja roostes sõiduk ning leppimine teadmisega, et jalgrattast jääb ühel hetkel ilma niikuinii.

Teateid läänest

Kahe ja poole kuu jooksul on kogunenud hulgi põnevaid tähelepanekuid nii elu-olu kui ülikooli kohta. Morjendava elukalliduse, administratiivpurgatooriumi, voodilutikad ja teised mured, mida suuremal või vähemal määral olen omal nahal pidanud kogema, jätan siinkohal kõrvale. Enim on üllatanud kohalike noorte poliitiline meelestatus. Ma arvan, et ei ole paremat sõna kui triggered kirjeldamaks tunnet, mis tekkis, kui seminaridebati käigus mõned tudengid asusid tuliselt kommunismi kaitsma (kirjandusliku liialduseta näiteid auditooriumist: „Kuubal teenib prügivedaja sama palju kui arst ja arste on ikka teiste riikidega võrdluses per capita kõige rohkem!“ „Nõukogude Liit ei olnud tegelikult nii hull!“ „Kommunism on palju parem kui kapitalism!“). Kui kõikide noorte kommunistiks tembeldamine oleks liialdus, on siiski noorte seas vaikimisi seisukohaks vasakpoolsus, mis lööks pahviks ka paadunud eesti sotsiaaldemokraadi. Levinud on ka ülikriitiline suhtumine peavooluliberalismi, mis peegeldub ühtlasi viimaste kohalike valimiste tulemustes – Amsterdami on tabanud roheline laine ning tsentristid on hääbumas.

Ratas on sobiv transpordivahend igas olukorras – nii laste (olen näinud tavarattal ka kõhukotis reisivaid imikuid, rääkimata bakfiets’idest, kus ratta esiossa kasti mahub ca neli last); mööbli; kodutekstiili kui ka koduloomade (kolme koeraga bakfiets’il, korvis või juhil kaenlas) transpordiks.

Kolonialismitont hingab kuklasse

Lisaks jalgrattale, puukingadele ja hagelslagile kuulub iga hollandlase stardikomplekti kolonialismitaak. Vastuolulise ajalooga endises maailma suurvõimus on teema kerkinud päevakorda ning ei kao laualt enne, kui kõik vastuolud ühiskonnas on silutud. Ehkki nähakse vaeva, et ühiskondliku harmoonia tagamise eesmärgil ei liigutaks hoopis ajaloo ümberkirjutamise suunas, on näiteks Amsterdami linnamuuseum loobunud terminist „kuldajastu“, et kirjeldada perioodi 17. sajandil, mil õitsesid Hollandi majandus, kultuur ja sõjakunst. Kuldajastu ei olnud see sugugi kõigi jaoks. Väheüllatuslikult on postkolonialism teemana olulisel kohal just noorte ja vihaste jaoks – on tagumine aeg loobuda mustaks võõbatud näoga tegelasest, kes saadab kohalikku jõuluvana (ehkki Musta Peetri kaitsjad väidavad sageli, et tegu on süütu tegelasega, kes sai lihtsalt korstnas mustaks, on tal ometi ka näkku maalitud suured punased huuled, peas tihedad mustad lokid ja kõrvas suured kuldrõngad); ühiskond peaks senisest enam töötama rahvuse ja nahavärvi alusel diskrimineerimise vastu, jne. Ent soov muuta ühiskonda ei lähe valutult – leidub hulganisti vastaseid, kes peavad eelnevalt nimetatud küsimusi pseudoprobleemideks, et mitte öelda hüsteeriaks. Kui pealtnäha paistab Holland muretu heaoluühiskonnana, kerkib lähemal vaatamisel esile märksa enam pingeid, kui esmapilgul aimata võiks.

Tasus tulla?

Vaatamata ülaltoodud tähelepanekutele, ei möödu välistudengi aeg Amsterdamis ainult postkolonialismi ja kommunismi vaagides (kuigi peab tõdema, et see võtab märkimisväärselt energiat küll). Ülikoolile omaste kiiksudega, mis on enamasti tingitud suurest üliõpilaste arvust, harjub kiiresti ning hindan õppekogemust positiivselt. Ülikooliaja Amsterdamis muudab veelgi meeldivamaks inimsõbralik elukeskkond, mis mõjub kui sõõm värsket õhku pärast suve viimse piirini autostunud Tallinnas.

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply