';

Fedor Stomakhin: “Rahvus on kõige kindlam alus riiklike süsteemide loomiseks”

Fedor Stomakhin: “Rahvus on kõige kindlam alus riiklike süsteemide loomiseks”

Intervjuu Sinise Äratuse juhatuse liikme Fedor Stomakhiniga.

Autor: Henrik Toiviainen

Kui kaua sa oled olnud Sinise Äratuse liige?

Mul ei ole ühest vastust, sest ehkki olen olnud seotud Sinise Äratusega 2 aastat, sain liikmeks astuda alles suvel, peale Eesti kodakondsuse omandamist. Mul oli 8 aastat järjest Vene pass, kuna ma kolisin siia [Venemaalt] ja naturalisatsiooni teel kodakondsuse saamine tähendab seda, et ma pean 8 aastat ootama, et taotleda ja suvel ma selle ka sain.  

Kui kaua sa oled olnud sellest ajast juhatuse liige?

Peale kodakondsuse saamist ma sain kohe ka Sinise Äratuse juhatuse liikmeks, sest ma olin olnud juba de facto liige ja korraldanud erinevaid asju, näiteks rahvusvahelist “Etnofutur” konverentsi, mis toimub kindlasti ka sellel aastal. Juhatuse liikmeks astumine oli juba loomulik samm minu jaoks.

Sa oled olnud varasemalt Vabaerakonna noortekogu liige. Miks sa sealt ära tulid?

Ma olin Vabade Noorte asutajaliige, aga nende poliitika oli niivõrd keskpärane, selles ei olnud mitte mingisugust nooruslikku energiat. See oli lihtsalt kodanlikult mittemidagiütlev ja minu vaated ka triivisid selle poole, et meil on vaja tegeleda fundamentaalsete küsimustega ja mitte sellega, kui palju autonoomiat on mingisugusel omavalitsusüksusel. Meil on vaja tegeleda fundamentaalsete rahvuse olemuse, väärtuste ja kõigi selliste küsimustega, millega Vabaerakond ei olnud nõus ja ei olnud ka valmis sellega tegelema enamal, kui ainult pealiskaudsel tasandil.

Mida kujutab endast juhatuse liikme töö?

Meil on erinevad ülesanded: on inimene, kes tegeleb organisatsiooni rahaasjadega; on inimene, kes tegeleb juriidiliste küsimustega, mida väga tihti ei tule ette; on inimene, kes tegeleb uute liikmete vastuvõtuga, mis tegelikult langeb mitme inimese peale; mina tegelen ürituste korraldamisega Tallinnas ja Tartus, mis toimuvad nüüd 26. oktoobril Tallinnas ja 2. novembril Tartus.

Ja siis me suhtleme meie välismaiste sõpradega, meil on sõbrad igal pool Ida-Euroopas, ka Lääne-Euroopas, isegi USA-s. Käisin hiljuti Ungaris, kus kohtusin ühe uue poliitilise liikumisega, mis astus Jobbikust välja, kui Jobbik hakkas triivima vasakule ja minetas oma põhiväärtused. Meil on kontakte ka näiteks ukrainlastega, Rahvuskorpusega, mis on siis pataljon Azovist välja kasvanud ja kellega just geopoliitilises mõttes on meie vaated väga sarnased ja kellest oleme inspiratsiooni saanud, kui me räägime Intermariumi ideest. Samuti suhtleme poolakatega, leedukad on meie väga head sõbrad – näiteks sealne organisatsioon Krüptis; siis on USA-s alt-right isikutest selliseid nagu Greg Johnson, kes haldab Counter-Currentsi lehekülge ning ka The London Forumist – ühesõnaga selline kõrgemalaubalisem, paremrahvuslik metapoliitiline seltskond.

Kas sa plaanid ka tulevikus poliitikaga tegeleda?

See on tavaliselt selline küsimus, mis esitatakse karjääripoliitikutele, kellele istuvad liiga hästi lipsud ja pintsakud. Mul seda ei ole praegu, mul on pusa ja traksid – ning ma ma vastan sellele küsimusele ka vastavalt, sest mu mõtteseisund on ka sellele vastav. Mina ei lähe kusagile karjääri pärast, see on mulle vastuvõetamatu ja see ongi see eesti poliitika põhiprobleem – seda nähakse kui karjääri, aga mina näen, et poliitikasse võiksid minna põhimõttekindlad, intelligentsed fanaatikud ja kui kusagil on midagi, mis võiks pealiskaudselt vihjata sellele, et olen teinud karjääri, siis ma olen teinud seda puhtalt funktsionaalsetel kaalutlustel, sest ma tunnen, et mind on seal vaja.  Tähendab – see minu kohus otsustada, et ma lähen sinna, kus mind on vaja. Ilmselt mul oleks olnud paremad karjäärivõimalused, kui ma ei oleks ennast sidunud Sinise Äratusega või EKRE-ga. Ma õpin ju siiski IT-d.

Mida tähendab sinu jaoks konservatism?

Ma olen siiski rahvuslane, ma ei taha öelda, et ma ei ole konservatiiv, aga… Selles mõttes, et ma olen küll lugenud seda Edmund Burke’i raamatut „Reflections on the Revolution in France“. Burke’i peetakse konservatismi isaks ja Burke kritiseerib kodanlust, sellepärast et kodanlus oli see, kes algatas kogu Prantsuse revolutsiooni eliidi vastu, mitte talupojad ja lihtinimesed, vaid kodanlus. Siiski Burke’i konservatism jätab mulle samuti kodanliku mulje, selles mõttes, et ta peab vastuvõetavaks vasakpoolsuse üldist suunda ja ideid, ta kõigest tahab neid puhverdada – et nad toimuksid aeglaselt ega häiriks kedagi.  Mulle on juba vastuvõetamatu kogu selle suuna algpõhimõte, mis seisneb selles, et loomulikes tingimustes kõik on võrdsed ja kõik on ühtemoodi ja et inimene ei ole midagi muud kui see, milleks pavlovlikult kujundavad teda tema vanemad ja riiklikud institutsioonid ajupesu abil lapsepõlves. See ei ole minu jaoks vastuvõetav, mina mitte lihtsalt ei usu, vaid tean, et inimesel on olemus.

Aga konservatismi juurde tagasi minnes, siin on mitu asja. Konservatiivi suhtutakse kui inimesse, kes tahaks panna midagi kappi ja seda konserveerida. Esiteks, parem oleks mind kutsuda rahvuskonservatiiviks, tahan ju rahvuse säilimist ja veel parem oleks mind kutsuda traditsionalistiks. Võtame Gustav Mahleri tsitaadi: „Traditsionalism ei ole tuha kummardamine, vaid leegi hoidmine“. Ise tahaksin pidada end rahvusliku avangardismi esindajaks, kes ei karda ka konservatismiga seotud dogmadest vabaneda, mitte seetõttu, et olen kuidagi “liberaalsem” konservatiividest, vaid seepärast, et näen, mis on fundamentaalselt valesti vasakpoolsusega, mida konservatism siiski tolereerib.

Mis on konservatismi eelised teiste maailmavaadete ees? Näiteks liberalismi või sotsialismi?

Siiski mainin, et ei tahaks asja käsitleda kui konservatiiv, vaid rahvusliku avangardismi vaatenurgast. Sotsialismist ei ole enam asja. Nii irooniline kui ka see ei ole, siis ajaloo dialektiline kulg on jätnud selle vahepealseks sammuks ja ühtegi päris sotsialisti meil Eestis ei ole, välja arvatud Oudekki Loone ja paar kapiautisti, kes teevad vahepeal Facebookis kibestunud postitusi. Alguses oli tragöödia, nüüd on farss.

Liberalism on tugevasti moondunud ja on võtnud omaks mingisugused kultuurilised implikatsioonid, mis tulid vasakpoolsusega, mis väljenduvad tänapäeval sellises vormilises kujundis, et meil on võimalik kõrvutada Goldman Sachs ja LGBT-agenda: kujutagem ette, et vasakpoolse kalduvusega vähemusõiguslased peavad röövkapitalistliku maailma institutsioone oma liitlasteks. Kui see karikatuursus kõrvale heita, siis vasakpoolsust ja liberalismi ühendab see, et mõlema käsitluses puudub inimesel olemus, eriti siis vasakpoolsete omas, ja et inimene tahab ainult hüvet saada. Aga konservatiiv usub, et inimesel on olemus, mida ka mina siiralt usun, selleks on meil ka väga palju empiirikat, et seda kinnitada. Me aina rohkem liigume selles suunas, kus arusaam, et inimesel on olemus, normaliseerub. Nüüd on hakatud seda mõistma ning kasvatuse vs olemuse debatis jääb olemus selgelt peale. See on ka konservatiivide seisukoht, mina liigun sealt sammu edasi.

Minu arusaam maailmast on selline – kuigi ma ei taha seda mingi suure metanarratiivina peale suruda – et rahvus on fundamentaalsel tasandil kõige kindlam alus riiklike süsteemide loomiseks, riiklike institutsioonide loomiseks, nii et see süsteem oleks ka eluvõimeline, harmooniline, jätkusuutlik jne. Ja seda toetab ka empiirika, nimelt inimesed tunnevad ennast statistiliselt palju ebakindlamalt, ebaturvalisemalt, kui nende ümber on võõrad inimesed. Ja see ei ole jällegi mingisugune alateadlik rassism. See on inimese bioloogiline imperatiiv, mis on taganud ka selle, et omasid väärtustatakse rohkem kui võõraid, mis on evolutsiooniliselt täiesti õigustatu. Ja ühiskondliku harmoonia seisukohast on täiesti vastuvõetamatu idee, et nüüd me segame kõiki kokku. See on hukatuslik ja hävitab kõike, mis meil on.

Teisel tasandil on ka muidugi armastus oma rahvuse vastu, mida üritatakse pidevalt patologiseerida, katsetega tõestada, et sellised sümpaatiad on reaktsionäärliku ajupesu tulemused. Aga patologiseerimine on selline asi, et mingisugune seltskond otsustab, mis nüüd on. Selles mõttes võib postmodernistlikul kombel öelda, et hullus on statistiline. Kõik need katsed teha rahvuslusest patoloogia on täiesti meelevaldsed.

Miks on Eesti jaoks vajalik konservatiivse maailmavaate levitamine, mis on Sinise Äratuse ja EKRE eesmärk?

Sinise Äratuse eesmärk on kasvatada üles uus rahvuslik eliit. Põhimõtteliselt korrata rahvuslikku ärkamist, mis meil oli ülemöödunud sajandi lõpus. Ainult üldise, tahet annekteeriva vaimu najal suudame pidada suuri plaane.  See on vajalik, sest näitlikult seletades me oleme praegu lääne paadis, mis paratamatult läheb põhja – see on ainult aja küsimus ja meie hulbime selles vees ja me ei taha, et meid liidetaks selle tagajärjel idaga. Praegu meid ohustavad võrdväärselt idast tulenev imperialism ja lääne kultuuriline subversioon. Teadvustamine, et valik ida ja lääne vahel on fiktiivne see päästaks Eesti, sest mõlema eesmärgiks on lõppude lõpuks eesti rahvuse hävitamine. Lihtsalt üks on kiire surm, teine aeglane. Lääs on surmav, sest läheme ise etnomasohhistlike ideedega kaasa. Kuna mõlemad on tohutult ohtlikud, siis meil ongi vajalik tõsta rahvuslikku eneseteavust, et inimesed ei läheks nii kergesti selle õnge. On alternatiivne narratiiv, et ei pea valima ida ja lääne vahel. Saame valida tee koos Ida-Euroopaga, kellega meil on ühine ajalooline kogemus ja kellega me kaldume sõbrustama nagunii. Nendega kuulume ka suurel määral ühte blokki Euroopa Liidu tasandil, näiteks kui mõtleme Poola ja Ungari peale, kes samuti väärtustavad rahvuslust.

Siis on isegi paratamatu, et käesoleva sajandi paradigma seisneb selles, kas Ida-Euroopa suudab ida imperialismile vastu seista, kui Lääne-Euroopa sotsiaalsetel põhjustel läheb põhja. Selleks on vaja kõigi maailma rahvuslastega koostööd teha –  mida Sinine Äratus ka teeb.

Teie erakonda (EKRE) on nimetatud populistlikuks, paremäärmuslikuks, ksenofoobseks ja homofoobseks. Millest on sellised arvamused su arvates tekkinud?

Alustame populismist: see on sisutühi termin, mis tähendab seda, et on mingisugused vormilised või retoorilised kujundid, mis kõnetavad suuri rahvamasse. Mis neis kurja on? Ilmselt establishment on kuri selle peale, et kõigi poliitika pole nii kuiv kui nende oma, et inimesele lähenetakse inimlikult, mitte sellega, et talle surutakse näkku mingi paber, mis põhjendab, et miks “objektiivselt on meil, mitte neil õigus”. See on lihtsalt autistlik! Me oleme aga inimlik erakond.

Paremäärmuslik – kõigepealt mõtestame, mis on äärmuslik. Kui äärmuslus on olla väljaspool käesolevat ühiskondlikku konsensust, siis see on täiesti okei, sest ühiskondlik konsensus ei ole lõplik, me võime seda ise nihutada ühes või teises suunas. Võibolla on varsti sotsid vasakäärmuslased? See, et keegi on kusagil ääres, on inimeste endi poolt ise piiritletud. Need, kes ütlevad, et me oleme äärmuslased, üritavad meid ise äärde nihutada. Aga kui sellest katsest läbi näha, siis ei jää sellest süüdistusest mitte midagi alles.

Meid süüdistatakse ka ksenofoobias. See on väga banaalne süüdistus. Mulle tohutult meeldivad võõrad rahvad ja võõrad kultuurid, aga kui me kõik paneme ühte potti, siis mis sellest mitmekultuursusest alles jääb? Mitte midagi. See ongi globalismi eesmärk või vähemalt globalismi tagajärg on seni olnud, et kultuur ja rahvus hävineb. On mingisugune globalistlik metanarratiiv, mis seisneb selles, et oleme kõik tarbijad lõpmatus kaubanduskeskuses, ei ole mitte midagi peale selle, et oleme kodutud turistid omal maal. Meile öeldakse: “Okei, võite jätta endale pealiskaudseteks tarbekaupadeks muutunud asjad, nagu Mulgi rahvariided, aga neid peab neeger ka kandma saama ja veel niimoodi, et võltsilt tunnistate, et see on autentne.” See ei ole võimalik!

Homofoobia – see on tegelikult kristlik-konservatiivide teema. Mul ei ole midagi homode vastu, kuid ma ei taha öelda, et olen kuidagi liberaalne nendes küsimustes. Homode küsimus on tegelikult väga lihtne, neid on ekspluateeritud selleks, et leida veel üks vähemus, kes saab ühisrindena koos kõigi teiste rõhutud vähemustega seista kurja valge patriarhaadi vastu. Homode ainuke probleem ongi ideoloogiline, mitte see, et nad olemas on, vaid see, kes üritab nende eest sõna võtta ja milleks neid ära kasutada. Just sellised vähemustel tuginevad orjamoraali edendavad poliitilised jõud nagu sotsiaaldemokraadid ja muud vasakpoolsed.

Mart Helme on seoses hiljutise riigireetmisega öelnud, et vene juurtega tegevväelastele peaks tegema põhjaliku taustakontrolli. Sa ise oled ka vene juurtega, kuidas sa sellesse suhtud?

See on iseenesestmõistetav, sest sul on niikuinii lisarisk, mida niikuinii arvestatakse, kuid lihtsalt ei öelda välja. Nagunii kontrollitakse inimest rohkem, kui sa ei ole eestlane ja oled venelane, sest sind on palju lihtsam värvata nt Vene eriteenistusse. Seda kontrolli tehakse niikuinii ja selle teadvustamine on tähtis. Muidu meil jääbki skisofreenne ühiskond, kus kodurahu nimel ei öelda asju välja. Ja selline kaardimaja variseb kindlasti kokku.

Osad erakonna juhtivad kujud on öelnud, et Euroopa Liit liigub föderalismi suunas ja me peaksime korraldama rahvahääletuse, kas me tahaksime jääda Euroopa Liitu. Kas EKRE euroskeptilisus on põhjendatud?

See on väga lihtne. Esiteks, rahad kuivavad niikuinii varsti kokku. Rääkimata sellest, et Euroopa Liit ei ole lihtsalt majanduslik või poliitiline organisatsioon. Tema eliidil on väga kindel ideoloogiline agenda, mis näeb ette rahvusriikide hävitamist, see on täiesti iseenesestmõistetav, et me seisame selle vastu. See on meie püha kohus, kui tahame üldse väita, et me oleme eestluse poolt, selle säilimise ja edasikandmise poolt. Ja eestluse kui mitte mingisuguse pealiskaudse nunnu nišiasja, mida globalist vaatab läbi klaasi enne, kui ta läheb järgmise loomaaia eksponaadi juurde, vaid kui mingi autentne taustamõte, mis ongi sama kõikehõlmav, nagu on praegu globalism.

Kuid hirm on tõesti õigustatud Euroopa Liidu ees, sest kui see föderaliseerub, siis ei jää eesti rahvast mitte midagi alles. Jäävad küll alles nende toredate säravate naeratustega eurobürokraadid ja kogu muu poliitiline klass, kes valitseb näotu administratiivüksuse üle.

Lisaks on EKRE-t süüdistatud Kremli-meelsuses, Mart Helme on kinnitanud Venemaa välisministri sõnu, et Eesti parim turvalisuse garantii on rahuarmastav Venemaa ja Jaak Madison soovib praegu minna Krimmi visiidile, mis on Venemaa poolt okupeeritud. Kuidas sa seda kommenteerid?

Esiteks on see väga meelevaldne kahe teema kokkuliitmine, kuid ma vastan neile mõlemale. Esimene on üsna lihtne tegelikult, see vastab tõele, küll on aga olemas narratiiv, nagu see ei vastais tõele. Et Venemaast ei sõltu… See on lihtsalt jabur. Küll aga fakt on see, et Venemaa ei ole rahuarmastav riik. Nii kaua, kui ta seda ei ole, tuleb võtta kasutusele vastavad meetmed. Näiteks EKRE on teinud ettepaneku taastada sõjaväestatud piirivalve, üks võimalus ohu langetamiseks. Mis kremlimeelsust puudutab, siis see minu meelest banaalne asi, mida enne valimiskampaaniat ringi visatakse, et provotseerida mingisugust reaktsiooni.

Mis puudutab Madisoni visiiti, siis ma ei tahaks tema eest rääkida. Kuid ma olen tõesti Ukraina poolel. Samuti mõistan, miks Venemaa Krimmi omale annekteeris, aga geopoliitilised või strateegilised huvid ei õigusta rahvusvahelise õiguse rikkumist. Kuid kiiduväärt on see, et Madison hoolitseb viimase Krimmi jäänud eestlaste kommuuni eest.  

EKRE-l on sidemed parempopulistliku Austria Vabadusparteiga, millel on natsionaalsotsialistlikud juured ning samuti on ülistatud Viktor Orbani, kes on võtnud kasutusele aina autoritaarsemad juhtimismeetmed. Miks hoiab EKRE selliste inimeste lähedale?

Näeme neid liitlastena, see väga lihtne. Nad on rahvuslikud jõud Euroopas, kes on ka võimul. Hoolimata Orbani väidetavast autoritaarsusest, ta esindab rahvuslikku jõudu Euroopas, mis seisabki aktiivselt globalismi vastu. Sellepärast on ta kahtlemata meie sõber ja liitlane, nagu Poolagi. Nad ajavad Euroopa tasandil õiget asja.

Postimees avaldas eile [16. oktoober – toim.] intervjuu EKRE ühe juhtiva tegelase Kadri Vilbaga. Ta ütles selles intervjuus järgmist: “Hitler pani Saksamaal teede-ehituse käima, mis selles halba on? Ta tegi ka palju halbu asju, aga tänu temale on Saksamaal väga tugev ja hea teedevõrgustik. Mina isiklikult leian, et see nüüd küll midagi hullu ja halba ei saa olla, et Saksamaal on head kiirteed. See on üks näide lihtsalt.” Kuidas sa tema sõnadesse suhtud ja kas saad nõustuda?

Ma saan aru, et see on ideoloogiline implikatsioon, Hitler toodi [Kadri Vilba poolt] välja sellises valguses, mis ei olnud otseselt ründav ja negatiivne, mis on aga patt. Aga teate, et ajaloo kulg on selline, et ükskõik milliseid sigadusi [inimesed] korda saadavad, siis ühel hetkel ajalugu unustab kõik need sigadused ja inimesed jäävad meelde suurte ajalooliste kujudena, see on paratamatus. Kuid Hitlerist rääkides, siis temal oli imperialistlik ideoloogia, mis seadis rahvuseid mingisugusesse hierarhiasse, et ühed on paremad kui teised. Kaasaja rahvuslusel ei ole sellega mitte mingisugust pistmist. Me tunnistame kõigi teiste rahvuste õigust olla iseseisev ja omada enda riiki. See on meie jaoks fundamentaalne põhiväärtus. On tõesti jabur, kuidas meid paigutatakse samasse kategooriasse inimesega, kes leidis, et teistel rahvastel ei ole õigust olemisele, kui meie põhimõte on täpselt vastupidine.

Millise tulemuse saavutab su hinnangul EKRE tulevastel Riigikogu valimistel? Hiljutised reitingud näitavad, et teil läheb päris hästi.

Tuleviku suhtes on ebaviisakas öelda, mis ta hakkab olema. See nüüd sõltub sellest, kas vasakpoolne libameedia on piisavalt pädev oma – ka fiktiivsete – kaigaste kodarate vahele viskamisel, et meid kuidagi takistada. Ma arvan, et kohad vähemalt kahekordistuvad – midagi sellist, kuid väga vahet ei ole, sest niikuinii saadakse rohkem kohti.

Millest tuleneb EKRE praegune populaarsus?

Väga lihtsast asjast: Eestis ei ole mitte ühtegi teist jõudu, mis oleks fundamentaalselt rahvuslik, mis selleks ka jääks. Meil on Isamaa, kes on täielikult businessi ja raha peale üles ehitatud; kes kalkulaatoriga arvutab, millise seisukoha nad peaksid võtma, et oma viimaseid hääli mitte kaotada. Meil on Reformierakond, kelle rahvuslus tuleb siis välja alles siis, kui on Keskerakonda vaja milleski süüdistada. Ja teistest ma ei hakka isegi rääkima. EKRE on ainuke, kes ütleb, et rahvuslus ongi see põhiväärtus, mitte mingisugune globalistlik dogma nagu inimõigused või liberalism või kes teab, mida veel. Väga paljud on Eestis selliste vaadetega, kuid ei vali EKRE-t, sest meedia on meist loonud teatud kuvandi, mis on pannud inimesed mõtlema, et tegelikult esindab nende vaateid keegi teine paremini või mõistlikumalt.  

Milliseid erakondi te eelistaksite koalitsioonipartneriteks praegustest Riigikogus esindatutest?

Kõik, kuni nad on okeid nende tingimustega, mis EKRE-l on. Idee poolest oleksid tingimused sellised, et Eesti rahvuskultuur on üle mingisugustest globalistlikest dogmadest, tulgu need Brüsselist või Washingtonist või kust iganes, siis on muidugi piirilepe ja rahvahääletused.

Kas sooviksid midagi veel lisada selle teemaga seoses, mille kohta ma ei küsinud?

Jah, Intermariumi visioon, mille algatasid kõigepealt ukrainlased. Selle nimi tuleb küll Poola 1930. aastate imperialistlikust plaanist, kuid nimi ongi ainuke asi, mis on tegelikult alles jäänud. See oleks Ida-Euroopa kolme mere vaheline geopoliitiline idee ja kõik tendentsid näitavad, et need jõud hakkavad kokku hoidma. Idee algatajateks olid ukrainlased, kes ei olnud nii naiivsed, et arvata, et lääne peale saab kaua loota. Ja ka praegu on Euroopa Liidus näha, kuidas on tekkimas kaks erinevat leeri. Nendeks on rahvuslik Ida-Euroopa ja globalistlik Lääne-Euroopa. Meil on ühine ajalugu, sarnane kultuur, oleks väga sobilik, kui me hoiaksime nendega kokku. See oleks Eesti turvalisuse garantii Venemaa vastu, kui lääs taanduma peaks. Seda me toetame!

 

Intervjueeritav väljendas oma isiklikke seisukohti.

Intervjuu toimus aine “Kvalitatiivne analüüs” raames.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply