';

Intervjuu instituudi juhataja kandidaadi Mihkel Solvakuga

Intervjuu instituudi juhataja kandidaadi Mihkel Solvakuga

Räägime alustuseks teist endist. Milline on teie taust ja kuidas te üldse jõudsite siia punkti, et kandideerite Johan Skytte poliitikauuringute instituudi juhatajaks?

Tegelikult olen selle sama instituudi kasvandik. Millal siia nüüd sisse astusingi… See oli vist aastal 2000? Tegin oma bakalaureuse siin, siis töötasin natuke väljas ja siis astusin doktorantuuri. Olin doktorant kuni 2011 aastani. Pärast seda olen siin erinevates rollides olnud, nii projektijuhtidena kui ka teaduri ja vanemteadurina. Esimene tööleping oli mul ülikooliga ehk 10 aastat tagasi.

Instituudi juhataja positsioon, ma tean, et ta on ajalooliselt nii olnud, roteerus teatud loogikaga professorite vahel. Pärast seda, kui me Euroopa Kolledžiga liitusime, kasvas kogu asi aga natuke suuremaks ja tuli ka natuke teistsugune loogika. Nüüd on valimised ja natuke teistsugune juhatus. Ja ega inimesed seda administratiivkoormust väga enda kätte võtta ei ole tahtnud. Niikuinii on kõik olnud ülekoormatud. Akadeemikud soovivad aga reeglina töötada rohkem akadeemilisel poolel ja vähem administratiivsel.

Mulle lihtsalt tehti selline ettepanek, ma pole varem sellisel positsioonil olnud. Mõtlesin, et võiks proovida, väga huvitav kogemus ja niimoodi see juhtuski. Tegelikult oleksin pidanud olema kohusetäitja järgmise aasta märtsini, aga, noh, vahepeal asjaolud natuke muutusid.

Eelkäija (Kristiina Tõnnisson – toim) kuuldatavasti planeerib kandideerida Riigikokku, kas endal ei tekkinud sama mõtet?

Tõsi… Ja tundub, et nad (Eesti 200 – toim) saavad vist sisse ka, vähemalt numbrid viitavad sellele. Ei ole sarnast mõtet tulnud. Ma olen alati imestanud ja rääkinud sellest ka poliitikutega, kui nad on jälle olnud kuskil saates, kuhu kodanikud saavad sisse helistada, et mis raha eest nad on küll nõus seda tegema? See ei ole üldse lihtne asi, seal peab päris suur entusiasm olema seda asja teha. Mul sellist ambitsiooni pole kunagi olnud.

Praegu olete te instituudi juhataja kohusetäitja, kolmapäeval valitakse aga ametlikult juhatajaks. Mis sellest siis muutuks?

Ega sisuliselt väga palju ei muutu. Võib-olla nii palju muutub, et kuna see kohusetäitja roll oli algselt ikkagi suhteliselt piiritletud, algselt aastaks, tähendas see, et ega ma midagi pikaajalisemalt ei plaaninudki ette võtta. Olin pigem niisugune caretaker niikaua, kuni juhataja tagasi tuleb. Nüüd on asjad muutunud, mis tähendab, et tuleb arvatavasti ka natuke pikaajalisemate arengute peale mõelda, et kuhu me tahame edasi areneda.

Enne kui me läheme nende pikemaajaliste perspektiivide ja muutuste juurde, kas saaksite anda ülevaate, milline meie instituudi üldine seis üldse praegu on?

Tegelikult on seis väga hea. Seda võib vaadata muidugi erinevate kriteeriumide kaupa. Eelarveseis on väga hea, kõige parem sotsiaalteaduste valdkonnas päris kindlasti. Eelarve on päris suure ja jooksva ülejäägiga ning ka kulud on kenasti kontrolli all. Muus osas… Õppe koha pealt on teatud probleemid tekkinud teatud magistritaseme õppekavadega, peamiselt väliste muutuste tõttu. Ingliskeelsetes õppekavades peame arvatavasti mõningaid muutusi sisse viima, ilmselt natuke konsolideerima, aga see kõik on hetkel veel läbirääkimiste faasis.

Ja, noh, muus osas… Igapäevaselt on kõige rohkem olnud tegemist ikkagi personali koha pealt. Seda eeskätt seetõttu, et instituut on ikkagi päris suur, erinevate lepingutega on seotud ligi 70 inimest. Aga mingeid selliseid konkreetseid hetkelisi vajadusi personali koha pealt, mida me täita ei suuda, tegelikult ei ole. Aga samas pikaajalise arengu koha pealt teatud suunas tahaks jällegi juurde värvata. Üleüldises seisus tegelikult on instituudi olukord hea, ka ülikoolisiseselt oleme päris heas kirjas.

Bakalaureuseõppes on traditsiooniliselt olnud neli suunda: halduspoliitika, poliitikateooria, võrdlev poliitika ja rahvusvaheline poliitika. Ainult kaks nendest on erialad nüüd, aga kolm nendest näivad sõltuvat väga palju ühest inimesest. Räägin nimelt halduspolitiikast, poliitikateooriast ja rahvusvahelisest poliitikast. Kas selles osas on mingisuguseid plaane?

Jah, on küll. Üks asi, mis ma arvan, et on õige asi, on see, et peaks tegelikult üritama saada professoreid ka bakalaureusetasemele mingis ulatuses õpetama. Et ei oleks nii, et esimest korda kohtutaks nendega alles magistrantuuris. Seda peaks kindlasti muutma.

Enne kui ka instituudi juhataja kohusetäitja rolli Kristiinalt võtsin, tegin ma ta jaoks ka ühe põhjalikuma analüüsi, kust selgus, et kui õpetamistele lisaks võtta arvesse ka igasugused juhendamised, siis on õppejõudude kontsentreeritus õppeastmetes väga suur. See on halb, sest esiteks eks tudengid tahavad ka saada mitmekesist õpet. Teisalt on see probleem selle koha pealt, et kuivõrd hästi me suudame siis programme üleval hoida, kui me teame, et see sõltub suuresti ühest inimesest. Kui see inimene siis otsustab midagi muud teha või ära minna, siis järsku oleme sellega käpuli. Seda peab muutma jah.

Ega see nii lihtne neid professoreid bakalaureusse õpetama saada reeglina ei ole ka, sest neil on ka magistris päris palju õpetamist. Kuskil tuleb ka see koormuspiir ette, mida me üldse nõuda saame. Aga eks seda saab parandada kas assistentide andmisega või mingil muul viisil.

Meie ülikoolil on vastuoluline eesmärk olla rahvusvaheline rahvusülikool. Millisena näete eestikeelse õppe tulevikku instituudis?

Jah, see on üks küsimus, millega siin viimase kuu aja jooksul on juba väga palju tegelema pidanud. See eesmärk on tõesti vastuoluline ja ka ülikoolikeskselt on tulnud mõneti vastuolulisi signaale. Aga seda võib nüüd küll juba avalikult öelda, et tegelikult teeb ülikool ilmselt teises astmes ingliskeelse õppe natuke keerulisemaks. Selline soov on vähemalt, et see muutuks iseseisvamaks. Et sinna ei kuluks nii palju Eesti maksumaksja raha ning et kaugemas tulevikus oleks see 100% tasuline.

Kuigi seda on natuke põhjustanud ka väline surve, siis on tegu ju põhimõtteliselt täiesti adekvaatse küsimusega – kas tasuta õpe välismaalastele Eesti maksumaksja raha eest on mõistlik või mitte? Seda küsimust ei tekiks, kui meil oleks tasuta kohtadel rohkem Eesti tudengeid, aga me peame võtma tudengeid vastavalt sellele, mis on nende kvaliteet. Mitte, et ma ütleks, et Eesti tudengid on nõrgema kvaliteediga, aga me ei saa määratleda kodakondsuse alusel seda, kes saavad tasuta sihtstipendiumit.

Pikaajaliselt on meil tegelikult vaja kindlasti ka tugevat eestikeelset magistriprogrammi, mida meil hetkel sellisel kujul ei ole. See ainuke eestikeelne programm, Euroopa õpingud, mis meil on, on tõsises hädas. Kolmandat aastat järjest on vastuvõtt kukkunud ja nüüd peame midagi suhteliselt kardinaalset ette võtma. Ma arvan, et järgmise aasta alguseks on meil ideestik juba paigas, et mis me teeme. Ideaalis tahaks sellist olukorda, et anname sellele eestikeelsele poolele tuge juurde, aga samas on meil ka tugev ingliskeelne õpe, sest meil on päris palju kõrge kvaliteediga rahvusvahelisi töötajaid, keda tahaks säilitada.

Kas on veel mingisuguseid meetmeid, mida võtta selleks, et eestikeelsed tudengid tõesti astuks bakalaureuseastmelt magistritasemele ja siis veel edasigi?

Seda on tegelikult hädasti vaja, sest lõpuks see on see, kuidas instituut endale mingit järelkasvu tekitab või üleüldse projektides ja administratiivselt hakkama saab. Meil on tegelikult vaja ka doktorantuuri eestikeelseid inimesi.

Kuidas seda saavutada? Üks variant on võtta lihtsalt teil nööbist kinni ja öelda, et tulge meie magistriõppekavadesse. Kindlasti võiks neid avaldusi rohkem olla. Üks asi, mida me siiani ehk liiga vähe oleme teinud, on tutvustada inimestele seda võimalust, et me tegelikult väga ootame  eestikeelseid tudengeid. Nii meie ülikool kui ka meie suund on rahvusvahelistes reitingutes Kesk- ja Ida-Euroopa regioonis väga kõrgel kohal. Siit saab väga kvaliteetse rahvusvahelise hariduse ning arvestades, et ingliskeelsetes programmides tulevad inimesed ka väljast, siis on siin ka väga mitmekesine rahvusvaheline seltskond. Põhimõtteliselt saab siin tajuda seda sama keskkonda, mida siis, kui minna õppima kuhugi välismaale.

Kui rääkida ülikooli ja valdkonna huvidest, siis see, kui palju meil on magistriõppekavasid või et kuidas magistrikohti peaks rahastama, võib olla konkreetselt vastuolus meie instituudi huvidega. Kuidas on võimalik selles olukorras edasi liikuda? Kuidas te seda olukorda tunnetate?

See vastuolu tuleneb suuresti sellest, et seal on raha küljes. Kõikidel instituutidel on mingi eelarvesurve. Meil küll hetkeliselt ei ole, aga tulevikus võib tulla. Riik annab enda tegevustoetuse ja baasfinantseerimise summa ülikoolile, kes omakorda annab selle valdkondadesse edasi. Valdkonnas, vähemalt sotsiaalvaldkonnas, jagatakse see summa instituutide vahel koefitsendipõhiselt. Väga oluline on väljaantavate ainepunktide ja tudengite arv. Kui see väheneb, siis ka valdkonna sees instituudi suhteline positsioon nõrgeneb. Tagajärjeks on see, et kõik instituudid ja kolledžid tahavad oma õppimist suuremaks paisutada. Mitte et tegelikult mingi hirmus hull võitlus käiks, tegelikult seal on ikka inimesed, kes saavad aru, et kui kellelgi on probleem, siis jagatakse neid ülejäänud summasid vastavalt sellele, kellel parasjagu on suurem sund.

Ma arvan, et hetkel tundub meil vähemalt nagu magistritudengite poolest selline lagi olevat, et rohkemaga me kindlasti hakkama ei saaks. Küsimus on, et kui me õppekavu konsolideeriksime, siis tooks see kaasa ka tudengite arvu vähenemise, mis tähendaks, et ka keskselt rahastus väheneks. See ei oleks meie jaoks aga minu arvates väga suureks probleemiks. Ma arvan, et me saaks hakkama, sest koos psühholoogia instituudiga oleme valdkonnas üks väheseid, kellel puhtalt õpetamisest saadud raha osakaal kogu eelarves on üks väiksemaid. See on meil umbes pool eelarvest, ülejäänud on kõik väline projektipõhine rahastus. Kui võrrelda meid näiteks õigusteaduskonnaga, siis seal tuleb puhtalt õpetamisest rohkem kui kolmveerand rahastusest. Me oleme piisavalt efektiivselt majandanud, et kui sealt ka tuleks vähenemine, siis me elaks selle üle.

Mida arvate ühisõppeakavadest teiste ülikoolide või valdkondade/instituutidega?

Printsiibis mulle need tegelikult meeldivad. Ma arvan, et me võiks rohkem koostööd teha, mitte hirmsasti konkureerida, sest tegelikult TalTechi puhul on kõik tuttavad inimesed ja head kolleegid. Kunagi on paljud isegi siin olnud, aga erinevatel põhjustel ära läinud ja minu põlvkonnal on küll nendega päris hea suhtlus.

Tahaks teadustöö poole pealt nendega rohkem koostööd teha, aga samas võiks ka natuke rohkem koos õpetamist teha. Meil on siin tugev akadeemiline baas, aga Tallinn on see, kus on rohkelt inimesi. Kui kuidagi õnnestuks seda kombineerida, oleks tore. Ainuke probleem on, et ülikoolidevahelised kogemused (ühisõppekavade osas – toim) väga head ei ole olnud. Tartu Ülikoolil on tegelikult suhteliselt vähe ühisõppekavasid teiste ülikoolidega, neid ei tohiks olla rohkem kui kaheksa. Ju peamiseks põhjuseks on ikkagi kordades suurem administratiivkoormus. Meil on näiteks ühisõppekava Glasgow’ ülikooliga ja administratiivkulude pealt on see ikkagi kaks korda kallim. Aga see tasub ära, sest see on rahastatud hästi.

Võib-olla oleks lihtsam teha ühisõppekavasid Tartu Ülikooli sees. Oleme neid siiani teinud suhteliselt vähe, aga näiteid on. Üks on näiteks see uus Aasia õppekava, mis loodetavasti käima läheb. Teine on „Muutuste juhtimine ühiskonnas“, kus meil on samuti oma panus sees.

Enne sai mainitud kaht vastuolulist eesmärki või põhimõtet. Nüüd teine paar: soovime, et võimalikult suur osa üliõpilastest lõpetaks nominaalajaga, aga samas soovime ka, et võimalikult paljud neist käiks välismaal, mis võib saada nominaalajaga lõpetamisele takistuseks. Kus te näete kompromissikohta? Kuidas aidata saavutada mõlemat?

Kui me vaatame, kui palju on magistritasemes väljaminevaid tudengeid, siis seal tegelikult probleemi ei ole. Seal me oleme selgelt üle keskmise. Küll aga võiks see bakalaureusetudengite seas suurem olla. Ja ega siin muud lahendust ei olegi, see on põhimõtteliselt õppeperioodi organiseerimise küsimus. See peab olema ju ka tudengi poolt läbi planeeritud. Ideaalis võiks tudeng selle kohe esimesel semestril või aastal plaani võtta, et vastavalt ka oma õppimine organiseerida. Kui see oleks sellise loogikaga tehtud, siis oleks seda võimalik sisuliselt ainete üle kolme aasta planeerimisega kaasa aidata, et me tekitame lihtsalt mingisuguseid väiksema koormusega semestreid või tekitame selle akna, et ta saab minna. Ma ei tea, mis need muud alternatiivid siin on, vaevalt e-õpe siin rohkem aitaks.

Tegelikult, see läheb nüüd küll natuke ülevaatamisele, sest üks Erasmuse periood lõppeb ja tuleb uus. Meil on hästi palju leppeid erinevate kohtadega ning nende ülalpidamine ja nendega suhtlemine on ka koormav. Kui me vaatame, kuidas tudengid reaalselt liiguvad, siis see on hoopis teine muster: meil on küll väga palju lepinguid, aga suhteliselt piiratud arv kohti, kuhu reaalselt minnakse. Praegu teeb üks inimene meile analüüsi, et me uuel perioodil natuke süstemaatilisemalt ja loogilisemalt lepinguid sõlmiksime: selleks, et pakkuda rohkem just neid kohti, kuhu inimesed minna tahavad, ja mitte öelda “jah” kõigile, kes meiega ühendust võtavad, sest seda otsest vajadust meil ei ole.

Välismaal õppimine on üks oluline teema, millele ülikool keskselt rõhub. Aga veel on ka sellised teemad nagu praktikal käimine, side tööturuga ja ettevõtlus. Kas näete, et ka meie instituut saaks ka siinkohal midagi ära teha?

Kindlasti saaks. Praktika on tegelikult kogu aeg teemaks olnud ja siin on üks plaan küll. Majandusteaduskonnas on päris hästi töötav praktikasüsteem; meil ta on natuke selline kaootilisem hetkel. Vastutus on peamiselt tudengil, mis peabki nii olema teataval määral, aga tagajärjeks on ikkagi see, et inimestel on natuke keeruline kohti leida. Majandusteaduskonnas on eraldi inimene, kes praktikavõimalustega tegeleb, üles on ehitatud tugistruktuur. Meil seda sellisel kujul ei ole.

Me oleme vältinud ka tegelikult seda kohustuslikuks tegemist sellepärast, et kui tehagi kohustuslikuks, siis peavad kõik koha leidma. Samaaegselt oleks siis ka natuke keeruline mitte võtta seda instituudipoolset kohustust seda praktikakohta pakkuda, öelda, et nüüd leidke ja ongi kõik. Tegelikult ikkagi peame leidma praktikanõustaja, kes haldaks praktikabaasi ja aktiivselt suhtleks võimalike praktikapakkujatega nii, et meil oleks mingisugune hulk kohti kogu aeg tudengitele välja pakkuda – keegi, kes aitaks neid kohti leida.

Mõned ained lähevad meil e-õppe põhiseks või vähemalt suures osas e-õppe põhiseks. Kust läheb üldse e-õppe piir? Kust alates on digitaliseerimine hea ja kust alates on seda ehk liiga palju?

See on ka osaliselt seotud valdkonna sees efektiivsuse otsimisega. Esimesed asjad, mis on suuremas mahus tehtud, on sellised ained, mis on hästi sarnased üle erinevate erialade. Näiteks mingid meetodi- või uurimisdisainiained, kus me kõik õpetame samu asju. Regressioon on regressioon, õpetab seda psühholoog või meie inimene. Andmed ja probleemid on lihtsalt teised, aga tehnika on täpselt sama. Kõik nimetavad seda lihtsalt erinevate nimedega, näiteks arvutiteaduse instituut räägib “peenest andmeteadusest”. Tegelikult nad alustavad samamoodi lineaarse regressioniga nagu meiegi.

Miks neid dubleerida? Võiksime ju koos teha ja lasta õpetada nendel, kes seda kõige paremini teevad. See on eeskätt tehtav selliste asjade puhul, mis on hästi standardsed nagu need meetodid. Asjad, mida inimene võib sama hästi lugeda ka kuskilt väga heast Vikipeedia artiklist või internetist ilma, et peaks nii tudengi kui ka õppejõu aega auditooriumis sellele raiskama. Aga siin tuleb piir väga kiiresti ette, see oleneb kõik aine iseloomust.

Kui teid valitakse instituudi juhatajaks, siis missugune saab olema teie suhtlus tudengitega ja tudengiorganisatsiooniga, näiteks Riigiteaduste Seltsiga?

Ma arvan, et need suhted saavad head olema, miks nad ei peaks? Seni on nad minu meelest nagu head olnud. Üldiselt ma neid tudengiinitsiatiive toetan.  Ütlen seda ka, et kuidas me seda ikka toetada saame. Ülikooli sees on formaalne viis, kuidas tudengid kaasatud on. Aga kõik, mis tudengid lisaks teevad, aitab minu meelest ka seda siinset õpikeskkonda natuke atraktiivsemaks muuta. See teeb ka endal elu huvitavamaks. Ja kui inimesed initsiatiivi võtavad, siis kätt ette ei pane, eriti, kui saab sealtpoolt ka mingisugust sisendit. Viis, kuidas instituut siin aidata saab, on julgustada finantsiliselt. Seda me oleme ka teinud. Seal on aga teatud piirid ees ja igasuguste kulude puhul see võimalik ei ole. Mina ainult pooldan, kui (tudengitelt – toim) on ägedaid ideid, mida saaks reaalselt rakendada.

 

Intervjuu viis läbi instituudi üliõpilaskogu esimees Karl Lembit Laane.

Toimetasid Johannes Voltri, Karl Lembit Laane ja Laura Vilbiks.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply