';

Intervjuu Kaitseministeeriumi kantsleri Kristjan Prikkiga: Tartu – enesetõestamise koht

Intervjuu Kaitseministeeriumi kantsleri Kristjan Prikkiga: Tartu – enesetõestamise koht
Autor: Kaarel Keskra

Kuidas Teil koolis õppimisega läks? Kas Teil oli ka lemmikaineid?

Nii ja naa. Otse pärast keskkooli olin ma ühe aasta käinud Tallinna Tehnikaülikoolis. Sealt tulin aga ära, kuna see ei olnud päris see, mida ma ootasin. 1996. aastal Tartusse jõudes tundsin, et see on koht ja aeg enese tõestamiseks. Esimese aastaga tegin ära ligikaudu 80 EAP. Tollal oli 160 punkti vaja terve aja peale kokku saada. Samas tähendas mahu suureks ajamine osades ainetes kvaliteedi langust. Lisaks oli Tartus palju muudki teha, aga muidu koolis väga meeldis.

Lemmikainetena ma konkreetselt ühte, kahte või kolme välja ei oska tuua. Siiski, mis mulle Tallinnas ei meeldinud, oli see, et toona õpetati Tallinnas massitootmise meetodil. Auditooriumid olid suured ning igas loengus oli tohutult tudengeid ja seminarivormis loenguid polnud. Just see meeldis mulle Tartus Tallinnaga võrreldes, sest seminarides toimusid arutelud, mida TTÜs polnud.

Lektorite hoiak oli ka sootuks teistsugune. Nad ootasid, et tudengid võtavad aruteludel sõna ning seminaride rõhk oligi debattidel ja argumenteerimisoskuste arendamisel. Ehk siis: üldjoontes meeldisid ained, kus sai arutleda ja aktiivselt õppejõuga dialoogi pidada.

Milliste ainete võtmist kahetsete, kas oli ka midagi, mis ei meeldinud?

Kindlasti mitte. Mida suurem ajaline distants on, seda suurem on soov selgeks õppida kõik, mis pakutakse. Midagi külge mööda alla ei voola ju.

Üks keerulisemaid asju oli kindlasti poliitikafilosoofia kursus, kus enamus olid magistrandid või 3. ja 4. aasta üliõpilased. See valmistas raskusi suure mahu ja keerulisekirjanduse tõttu. Ausalt öeldes mul vedas, et sattusin Heiki Suurkasega paari, ilma temata oleks sellest paras käkk saanud.

Mis oli Teie kõige eredam mälestus?

Oli vist esimene päev ülikoolis ja esimene inglise keele seminar. Õppejõud küsis tavapäraselt seminari alguses õpilastelt: kes nad on, mis nad soovivad siit, kuhu nad tahavad jõuda jne. Kursusele võeti 15 inimest vastu ning selgus, et kaks või kolm uskusid, et neist saab tulevikus Eesti president.

Miks just riigiteadused?

Toona kutsuti seda veel politoloogiaks. Oleks eriala nimeks olnud riigiteadused, oleks valik seda selgem olnud. Mind huvitas kõik see, mis toimub ühiskonnas laiemalt ning kuidas riigid kujunevad, just laulev revolutsioon võis olla politoloogia valimise ajend. Soov oli seda mitte ainult kõrvalt jälgida, vaid sellest ka paremini aru saada ning mõista neid tegureid, mistõttu üks asi läheb ühtepidi ning teine asi teistpidi. Miks mõned riigid ja organisatsioonid või ka indiviidid on edukad oma asjaajamistes. See kõik oli väga huvitav.

Kas te saite enda küsimustele vastused?

Universaalset vastust ei leidnud ning ei saagi leida. Riigiteaduste õppimine ei pruugigi anda kõikidele küsimustele vastuseid, vaid pigem annab tööriistad või mallid, millega on võimalik ühiskondlike nähtusi enda või teiste jaoks lahti seletada. Ka täna on neid inimesi hädasti vaja, kes suudavad lisaks toimuva kirjeldamisele ka seletada, miks üks või teine asi võib nii- või naamoodi minna.

Kuidas Te ennast õppima motiveerisite, kui olid raskemad ajad (kirjandite tähtajad jms)?

Fakt oli see, nagu varasemalt mainitud, et ma olin juba ühes ülikoolis õppinud ning sealt ära tulnud. Tartus alustades oli mul väga tugev sisemine vedru, mis andis märku, et ebaõnnestumine polnud variant. Mul oli ka vastutustunne enda ees, et kui ma nüüd ebaõnnestun, on väga võimalik, et ma hakkan muudeski asjades ebaõnnestuma ja käega lööma. Targem on proovida hambad ristis asjadega edasi minna kui esimese ebaõnnestumise puhul alla anda. Kindlasti aitab ka seltskond ja hea läbisaamine kursusekaaslastega, kellega asju arutada. Selles oli Tartul jällegi eelis. Tallinnas ei tekkinud kunagi oma kursuse või seltskonna tunnet, kõik olid omaette. Siin aga oli see seltskond olemas ning raskustele vastu astudes olid igaühel omad omad tugevused, mida nõrkuste ületamisel kasutada.

Millega Te ülikooliajal tegelesite (hobid, seltsid, korpid)? Erasmus?

Tollal oli välismaal õppimine bakalaureuseastmes ülimalt haruldane. See on kindlasti üks asi, mis on tänapäeval drastiliselt erinev ning toob lisakvaliteeti üliõpilaskogemusse. Toona mul seda võimalust kahjuks polnud.

Kogemusena oli kõige tähtsam korp! Ma läksin koos mitme oma sõbraga teise kursuse alguses korp! Sakalasse. Sealt olen saanud rahvuslikud hoiakud ning ühtekuuluvustunde, mis mõlemad mu elu on muutnud. Kindlasti ei tähendanud see aga seda, et korp!-i rebasena minnes puuritakse auk pähe ning pannakse mingi protsessor koos väärtushinnangutega sisse. Kindlasti peab olema eelnev meelestatus ning põhimõtted, mis klapivad. Kokkuvõttes oli see [Korp! – K.K] väga oluline ning avas suhtluskanaleid teiste tudengitega.

Mis on Teie arvates kõige tähtsam oskus/teadmine, mida te omal ajal õppisite?

Ühtegi üksikut teadmist ei oska ma välja tuua, sest neid on nii palju. Enda jaoks pean ma kõige olulisemaks Tartust saadud sotsiaalset kapitali. Tean inimesi erinevatest eluvaldkondadest, kes kuuluvad mingitesse akadeemilistesse organisatsioonidesse. Just tutvuste rohkus annab hea vennaskonnatunde. Raskuste kerkimisel, millest endal hammas peale ei hakka, tean vähemalt kedagi, kelle poole pöörduda. Oluliseim on tunda ajalugu. Ühiskonnas on sellest sageli puudust ja nõnda üritatakse sisse tungida ustest, mis on juba lahti. Teinekord on praegu kerkivatele küsimustele minevikus juba lahendused leitud. Ajaloo tundmine on kindlasti kasuks tulnud.

Riigiteaduste erialal on inimestel kaks suunda: a) rahvusvahelised suhted ja b) võrdlev poliitika. Missugust suunda soovitaksite Teie?

Ma ei tea piisavalt palju tänastest õppekavadest, mistõttu ei pruugi mul õigus olla. Kuigi ma kaldun arvama, et need, kes seostavad oma elu rohkem avaliku teenistuse ning täpsemalt kaitse- julgeoleku ja välispoliitikaga, siis nende jaoks võib rahvusvaheliste suhete õppimine anda suurema stardikiirenduse. Kokkuvõttes sõltub edasijõudmine siiski eeskätt inimesest endast, mitte erialavalikust.

Kristjan Prikk NATO tippkohtumisel

Peale Tartu Ülikooli suundusite Te magistrikraadi omandamiseks USAsse maaväe sõjakolledžisse. Miks just sinna, miks mitte jätkata Kõrgemas Sõjakoolis?

Sõjakooli variant polnud tollal tegelikult minu jaoks võimalik. Selle jaoks oleks pidanud olema kas tegevteenistuses või kaitseväega muud moodi seotud. Üks põhjuseid oli ka see, et nende [bakalaureuse – K.K] õpingute ajal ei soovinud ma kohe magistriõppesse minna. Toona tekkis mul tunne, et magistrit on mõttekas teha alles siis, kui lisaks bakalaureusele on tekkinud mingi täiendav elu- ja töökogemus. Mulle tundus, et otse magistrisse minek on natuke ehku peale minek, mille eesmärk on pigem saada kätte kraad, kui lahendus mingile probleemile või küsimusele.

USAsse sattusin ma eeskätt oma tööga seoses. Seda magistriprogrammi pakkus USA valitsus oma liitlasriikide kõrgematele sõjaväelastele ja kaitseteemadega seotud ametnikele. Kuna Eestist oli võimalik sinna kandideerida, siis nõnda ma sinna sain.

USAs oli kraad politoloogias suureks abiks. Esiteks oli seal palju rahvusvaheliste suhete teooriat nagu strateegiateooria ja muud sellist. Programm oli üles ehitatud nii, et sealsed õppijad polnud sama taustaga, mis mina. Mu kursusekaaslased olid enamasti sõjaväelased, mistõttu nende haridus ei hõlmanud riigiteadusi, vaid pigem USA sõjaväge. Sellepärast oli mul nende ees teatud ainetes väike eelis. Samas oli seal ka piisavalt neid aineid, kus mina ägisesin ja nemad pingutama ei pidanud.

Kuidas saada kantsleriks? Mis on selles töös oluline?

Mina olen kõikide oma töökohtadeni jõudnud sisuliselt juhuslikult. Kindlasti tuleb silmad lahti hoida. Kantsleril peavad olemad juhtimistvõimed ja vastavad isikuomadused, nagu ka soov näha laia pilti ja uurida paljusid teemasid. Sedasi on võimalik luua seoseid ning näha, kuidas üks tegevus võib mõjutada homme või ülehomme teist tegevust.

Otsuseid tuleb langetada iga päev. Töö seisneb valikute tegemises ning kui teha neid kõhutunde põhjal, siis läheb vanker kiiresti kraavi. Sama loogika kehtib ka teistel ametikohtadel.  

On Teil midagi lisada tudengitele, kes seda artiklit loevad?

Neid, kes riigiteadustes hästi edasi jõuavad ja erksalt säravad, sooviksime meelsasti näha Kaitseministeeriumis ja üldisemalt avalikus teenistuses.

Prikk riigiteaduste tudengitele esinemas
Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply