';

Aldous Huxley “Hea uus ilm” ehk kuidas kultiveerida ebatäiuslikku elu

Aldous Huxley “Hea uus ilm” ehk kuidas kultiveerida ebatäiuslikku elu
Autor: Pavel Prokopenko

Võtsin arvustuseks raamatu, mida peetakse utoopiliseks. Püüdsin välja selgitada, miks see “Hea uue ilma” puhul just nii on, ning leida raamatus esinevaid vastuolusid, et see veendumus ümber lükata.

Raamat keskendub peamiselt kahele inimesele, kes elasid “Maailmariigis” ja töötasid  Haudejaama- ja Refleksikujunduskeskuses, kus tegeleti inimeste kunstliku eostamise ja lastekasvatamisega. Riik “lõi” refleksikeskustes just nii palju lapsi erinevatesse klassidesse, kuivõrd palju neid ühiskonnas vaja oli (Huxley 1932: 8). Klasse jagati kreeka tähestiku järgi, õhutati viha madalamate klasside vastu ja ülistati kõrgemaid (31). Püüti luua identsusel põhinevat maailma, kuid identseks tehti mitte kõikide klasside esindajaid, vaid klasside kaupa – sarnased alfad, beetad, gammad ja muud.  Klassid olid omavahel erinevad: alfad olid kõige targemad ja tugevamad ehk ülemklass, edasi järgnesid beetad, gammad ja nii edasi kuni lõpuks jõuti üpsilonideni – kahvatte, haigusi põdenud inimesteni, kes töötasid kõige lihtsamatel töökohtadel.

Huxley ideaalmaailmas elas kokku 2 miljardit inimest. Toona, 1932. aasta konkreetset maailma rahvaarvu ei teatud, kuid allikas näitab, et aastal 1927 elas maailmas 2 miljardit inimest (Worldometers 2017). 5 aastaga rahvaarv tõusis, kuid arvatavasti mitte märkimisväärselt. Seega ei erinenud Huxley raamatus avaldatud arvud  tolle aja tegelikust rahvaarvust.

“Hea uus ilmas” püüti lapseeast saati maandada emotsionaalsust. Seda näitlikustab eksperiment deltadega, kui neid löödi elektriga siis, kui nad lilli ja raamatuid käsitsesid. Emotsionaalsus kadus, sest lapsed olid juba instinktiivselt antipaatsed (lk 24). Selleks, et ideaalmaailm eksisteeriks, peab inimene olema tundetu, näib olevat selle “utoopia” maksiim. Seda näitlikustab järjekordne lause, mida inimestele noortena sisendati: “Kui su tundmused pääsevad valla, siis käib me ühiskond alla” (lk 89). Kui tunded pääseksid inimestest välja, ei saaks ilmselt enamik reflektsioonikeskuste töölistest lapsi elektriga lüüa ega valje helisid tööle panna, et lastel antipaatiat millegi konkreetse vastu arendada, kuna vägivald kaitsetute laste vastu on iseenesest väga emotsionaalne ja vastuvõetamatu tegu ühiskonnas. Ilmselt ei taluks inimesed mu meelest ka seda, et kõik vahetavad pidevalt seksuaalpartnereid, sest inimkond on loomu poolest (ehk instinktide või tunnete poolest) monogaamne.

Teoses oli Maailmariigi deviis “Kollektiivsus, identsus, stabiilsus” (lk 7) raamatu sisuga vastuolus, sest deviisi vahesõnaks on ka solidaarsus, kuid kõrgemates klassides õhutati viha madalamate klasside vastu (lk 31). Maailmadeviisina kasutatud sõna “stabiilsus” oli samuti sisuga vastuolus, sest nende maailmas peeti monogaamiat neetud terminiks (lk 42-44). Sotsiaalseid norme ega traditsioone ei eksisteerinud – ilmselt oli see Huxley arvates üheks utopismi näitajaks – polnud peresid, naised ei häbenenud mehi, eksisteeris polügaamia jne (lk 58). Sellest johtus järgmine vastuolu: isade, emade, vendade ja muude sugulusastmete ära jätmisega kaotati hierarhia vormiliselt, kuid samas hierarhia eksisteeris tegelikkuses edasi, sest EKI definitsiooni  järgi on utopism ehk usk utoopiasse ainult kujutlustes eksisteeriv täiusliku ühiskonnakorraldusega mõttekujutuslik ideaalriik totalitaarse korraldusega [Thomas More´i “Utoopia” alusel] (Eesti Keele Instituut).

Hierarhia kaotuse ajend oli järgmine: “Maailm oli täis isasid ja seepärast täis viletsust; täis emasid ja seepärast täis kõikvõimalikku loomuvastasust sadismist kasinuseni; täis vendi, õdesid, onusid, tädisid – tulvil nõdrameelsust ja enesetappu” (lk 41). Vastuoluline oli ühtlasi see, et sünnist saati püüti maha suruda inimeste emotsioone, aga samas olid meelelahutuslikud üritused tolles maailmas  olemas. Sellest tulenevalt tekib küsimus – mis oli ühe meelelahutuse [raamat, loodus] sihilik maandamise mõte, kui jätkuvalt tarbiti oma meele lahutamiseks aineid ning käidi reisimas?

Andrew Heywoodi tekstis oli utopism defineeritud kui usk piiramatu inimarengu võimalustesse, kehastades tüüpiliselt visiooni ideaalsest või täiuslikust ühiskonnast ehk utoopiast (Heywood 1992: 100). Samas loodi “Hea uus ilmas” niinimetatud haudejaamas ja refleksikujunduskeskustes ka hälvikuid – tuberkuloosihaigeid, debiilikuid, kahvatud inimesi. Juba sünnijärgselt olid inimestel erinevad arengu eelsoodumused – alfad olid tugevad nii vaimselt kui ka füüsiliselt, kuigi mõningate alfade puhul oli ka kõrvalmõjusid (lk 47-48). Teatud gruppides loodi instinktide tasandil jälestust raamatute vastu, lüües roomavaid imikuid elektriga, kui nad raamatuid käsitsesid, et nad edaspidi nendega enam kokku ei tahaks puutuda (lk 25). Seega võib  utoopia olla kuritegevusest prii maailm, kuid Huxley silmis on isegi utoopilises maailmas hälvikuid ja lolle. Hälvikutel a priori puudub võimalus piiramatuks arenguks. Ühtlasi järeldub, et täiuslik ühiskond koosneb nii tervetest kui ka haigetest inimestest.

Seostades Heywoodi definitsiooni ja Huxley näidet ideaalmaailmast, tekib minul eeldus, et utoopilise maailma igas inimrühmas on kindel arv teatud kõrvalekalletega inimesi. Fikseeritud on ka tarkade inimeste arv, kui lähtuda antud raamatust. Kuna tarkade inimeste arv on fikseeritud, tähendab see, et meritokraatliku konkurentsi selles maailmas ei eksisteeri ning igaüks saab töökoha oma sünnijärgsete võimete kohaselt. Üldsegi oli inimese saatus ette määratud alates haudejaamas seemne- ja munarakkude jaotamisest (lk 14). Konkurentsile utoopias kohta pole, sest üpsilon, gamma, delta ega muu alamklassi esindaja ei saaks mitte kunagi täita alfa kasti töötajate ülesandeid – juba eostamisest saati halvati alamklassidesse sündivate imikute füüsilisi ja vaimseid võimeid (lk 24-26). Raamatus oli ka igale ideoloogiale iseloomulik tunnus – muude ideoloogiate demoniseerimine. Nimelt tauniti Huxley raamatus liberalismi, sest viimane “andis vabadust olla ebatõhus ja õnnetu” (lk 48).

“Hea uut ilma” on tihtipeale vastandatud George Orwelli teosele “1984”. Peamine erinevus peitub selles, et “Hea uus ilma” tegelased on õnnelikud, kuid alateadlikult kontrolli all. Soma-tablett oli üheks meetmeks, mis hoidis inimese mõtteid ja vaiste kontrolli all. “1984”-s olid inimesed peaasjalikult füüsiliselt kontrolli all, raamatus aga manipuleeriti üksnes mõistusega. Lähtudes “Hea uus ilmast” kui utopistliku maailma seletavast raamatust, võib järeldada, et ideaalmaailm on kujutatud meie peades ja võib seega olla iga inimese silmis erinev. Kui lapsest saati sisendada seda, et igaüks elab hästi ning paremat elu ei saagi ette kujutada, siis see hakkabki inimestele nii tunduma. Kohe, kui täisealistel inimestel hakkasid raamatus tekkima mingisugused kahtlused ideaalelu kohta, pidid nad võtma somat, et taas maailma veelgi paremast vaatenurgast näha. “Miks sa ei võta somat, kui need kohutavad mõtted sind piinama hakkavad? Sa unustad need täiesti ja sa poleks enam õnnetu, vaid rõõmus, nii rõõmus” (87). “Kel närvid läbi, saab somast abi” (lk 85) – see lause oli lapsest saati hüpnopeedia abil inimestele sugereeritud kindlustamaks, et nad tarvitaksid seda otsekohe, kui kahtlus tekkis .

1930. aastate reaalelu oli kirjeldatud raamatus kui absoluutne metsikus – pereelu, kombed, harjumused, kristlus, keeled, loomad, haigused ja muu oli raamatu niinimetatud hea uue ilma tabu (lk 97). Ometi, tõmmates paralleeli tänapäevase maailmaga, võib väita, et meie tegelikult elame utoopias ning oleme utopistid. Siis, kui Bernard ja Lenina olid Pueblos, vaatasid nad nende ümber toimuvat põlastuse ja hirmuga, sest ei saanud toimuvast üldse aru, justkui oleks see vastupidine maailm, kuna absoluutselt kõik tavaelu tegevused olid erinevad (lk 101-115). Ma arvan, et tänapäeva eurooplased, ameeriklased ja muud läänelike väärtustega tsivilisatsioonid vaataksid näiteks aborigeenide elu Austraalias ja hõimude elu Kesk-Aafrikas sarnase pilguga.

Ühtlasi on mõnes arenenud moslemiriigis mitmenaisepidamine  normaalne, eurooplaste arvates aga mitte. Mitmenaisepidamise hukkamõistu stimuleerib seal lisaks euroopalikele traditsioonidele ka feministliku ideoloogia intensiivne liikumine. Seega on alust öelda, et meie tänane maailm on utoopiline. “Hea uue ilma” ja nüüdisaja omavahelisi erinevusi on palju, küll aga seisneb  peamine lahkheli selles, et teose mõistes “üpsilonid” ja muud madalamat sorti inimesed ehk meie mõistes „haiged alam- ja töölisklassi inimesed” elavad utoopilises maailmas õnnelikku elu (lk 73), meie elus aga mitte. Tõsi on aga see, et paljudel meie maailmas vähem vedanud inimestel on nende arvates õnnelik ja hea elu.

Täheldasin seda, et teoses oli igas klassis inimestel praktiliselt kõikide asjade osas üksmeel:kõik beetad teadsid, et alfad on tublid ja edukad ning gammad ja muud on rumalad ja halvatud inimesed, kuid nad kõik olid ühiskonnale kasulikud (lk 30-31). Üksmeelsus soosis Haudejaama ja Refleksikujunduse direktori sõnul stabiilsust (lk 11). Üksnes üksmeelne parteisisene stabiilsus ja sellele järgnev konsensuslik otsuste langetamine suutvat hoida poliitilist tasakaalu. Thomas More´i “Utoopia” näitel on utoopia mõistuspärane, kuid totalitaarse korraldusega riik (Eesti Keele Instituut). Seega More´i utoopilise maailma visioonist lähtuvalt leiab mu väide totalitaarse riigikorralduse kohta kinnitust. Päriselus esinevad klassides alati erimeelsused ja lahkarvamused ja see võib osaliselt poliitikat destabiliseerida. Kuna väidetakse, et vaidlustamine ja ümberkujundamine on oluline osa utoopilise orientatsiooniga maailmast (Bell & Path 2018: 107), siis on see Huxley utoopilise maailmaga vastuolus. Põhimõtteliselt on nii totalitaarse, antiutopistliku kui ka utopistliku ideoloogia vahel täheldatav üks sarnasus – teisitimõtlejad tuleb likvideerida (lk 138).

Huxley teoses kuulus likvidatsiooniks mitte inimese tapmine, vaid tema saatmine Islandile. Direktor nentis, et seal ei saaks ta oma väärarvamust nii palju teistele levitada (lk 138). Mõnel määral seostub see Nõukogude Liidu aja küüditamisega (inimesi saadeti kaugele ka selleks, et ei tekiks ühtset vastumeelt režiimi vastu ega toimuks  ülestõusu), kuid aastal, mil raamat kirjutati [1932], ei olnud küüditamine veel aktuaalne. Dissidentide likvideerimine viitab rangele ainuvalitsusele, kus ei ole lubatud ei mingi muu kui valitseja poolt lubatav arvamus. Teoses oli terves maailmas samasugune režiim, seega tervet maailma juhtis mingi eliit.

Utopismi peamiseks näitajaks on siiski see, et inimesed elavad õnnelikult. Kuna alamklassi esindajatele sisendati seda, et nad on õnnelikud, tundsidki nad end nii. Elanikel ei olnud alternatiivi kanda nii-öelda “muid ideoloogilisi prille”, sest kogu maailmas valitses ainult üks režiim. Kasulik ja oluline teadmine, mida lugeja ammutada saab, on autori poolt näitlikustatud ebavõrdsuses, mis tuleneb sünnijärgsetest omadustest ja võimetest. Arvan, et Huxley raamatu näide refleksikujunduse keskusest oli analoogia päriselus olevast ebavõrdsusest, mis johtub juba sellest, et inimesed on sünnist saati erinevate võimete ning perspektiividega.

Kuna raamat oli kohati sarkastiline, lugesin välja seda, et autor püüdis toonitada vanemate ja sugulusastmete tegelikku vajadust ning seeläbi vihjata sellele, et sugulased on elu lahutamatu osa, kes vaatamata oma puudustele on enesemääratlemise ja -kindluse jaoks vajalikud. Läbi sugulaste oleks võimalik aimata, kumba klassi inimene ise parasjagu kuulub või kuuluda võiks. Sugulased aitavad kaasa eneseteostusele ja pürgimusele parema elu suunas  – seda, mida Huxley ideaalmaailma arvates vaja ei olnud, sest muidu hävinuks kogu utoopia süsteem.

Utopismi käsitlus väljendus mõttes “kui oled sündinud alamklassi, ole õnnelik, et oled seal sündinud ja saad ühiskonna osa olla”. Üldine utoopilise maailma teadmine on, et mida vähem vastutust, seda õnnelikum on elu. Vastutustundetu käitumise all pean silmas seda, et inimesed olid polügaamsed, naised kasutasid rasestumisvastaseid tablette, negatiivsete emotsioonide ohjeldamiseks tarvitati mõjuaineid. Huxley püüdis näidata, missuguse naiivsuseni säärane kergemeelsus viib. Kuna lugejad on need, kes näevad “Hea uue ilma” elanike elu kõrvalt, peaksime Huxley arvates tajuma, kui rumalad [frivoolsed] tolle maailma inimesed tegelikult on. Naiivmaailma näitlikustamisega oli ilmselt Huxleyl lootus, et inimkond hakkab taolist elu- ja riigikorraldust kõikvõimalikult vältima.

Kui ma tõlgendasin raamatut õigesti ehk suutsin välja lugeda Huxley peasõnumi, siis olen ma nõus sellega, et naiivsust ja vastutusest kõrvalehoidumist peab vältima. Ma ei ole kindel, kumba režiimi autor siiski iseloomustas – kas düstooplikku või utopistlikku režiimi. Samas, võrreldes „1984“-ga, oli elanikel lubatud liikumisvabadus, intiimsuhted ja üleüldse olid nad õnnelikud. Teiselt poolt olid “Hea uue ilma” inimesed samuti kontrolli all, kuid vaimse sisendamise poole pealt. Kuna elanikel oli ikkagi võrdlemisi palju vabadust, on alust öelda, et raamat iseloomustab utoopiat, kus omakorda kõik ei olnud võrdsed ega kõigil lihtsalt ei olnud võrdseid võimalusi. See võib omaette olla sõnumiks, et ükspuha missuguses maailmas/riigis – utopistlikus, sotsialistlikus, kommunistlikus, liberaalses ja muus – eksisteerib ebavõrdsus  endiselt ning seda ei juuri ühiskonnast välja ükski jõud.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply