';

Daniel Tamm: Emil Tode “Piiririigi” poliitilis-semiootiline perspektiiv

Daniel Tamm: Emil Tode “Piiririigi” poliitilis-semiootiline perspektiiv
Autor: Daniel Tamm

 

Aastal 1993 nägi ilmavalgust Tõnu Õnnepalu alias Emil Tode “Piiririik” ja lahkus legendaarne semiootik Juri Lotman. Eesti oli äsja (taas)iseseisvunud ning valitses ärev olustik: küsimus sellest, kas ja kuidas suudab Eesti Euroopaga ühilduda, valmistas peavalu nii riigitüürijatele kui tavakodanikele. Niisiis langes “Piiririik” soodsale pinnasele ja kristalliseeris kirjanduskaanonis ajastu vaimu ühe tahu, ärevuse Eesti kui piiririigi saatuse osas. Et mõista paremini selle teose endist aktuaalsust ja ideelist sügavust, on otstarbekas rakendada nimelt Juri Lotmani välja töötatud kultuurisemiootilist mõistestikku, mille tulemusel avaneb selgemini piiri kui oma ja võõra eristusmehanismi roll. Poliitika (ja semiootika) kontekstis pole see veerandsajandi jooksul oma olulisust minetanud ning väärib seega analüüsi.

“Piiririigi” jutustava minategelase traagika seisneb selles, et ta on sattunud just piiri peale, ekspresstee ja viljapõllu vahele, “ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt” (Tode 1995: 124). Piir on Tode teose kandev kujund, nagu ka pealkiri sellele viitab. See haakub hästi minu probleemipüstitusega, kuna piir on juhtumisi ka üks Lotmani kultuurisemiootika alusmõisteid, millest Rein Veidemann on lisaks eraldi artikli kirjutanud. Samas on Lotmani arusaam piirist märksa produktiivsem: oma loomingu eri etappidel on ta kirjeldanud nii selle eristavat, tõlgendavat kui ka siduvat aspekti (Veidemann 2008: 804). Piiri nägi Lotman struktuuri lahutamatu osana, mis on koguni “aluseks tähenduse genereerimisele” (Lotman 1990: 295). Tähendust tekitava struktuuri minimaalne mudel koosnevatki Lotmani sõnul piirist, et sisemine semiootiline ruum oleks eristatud välisest, ja sisendist ning väljutist, et tekside tarbimine ja väljutamine oleks võimalik (Lotman 1999: 41-42).

Piir on pealekauba kõige põnevam koht, kus olla, kuna just seal, “kõrgendatud semiootilise aktiivsuse alal”, on aset leidmas “keerukas pulseeriv dialoog” sisemise ja välise vahel ehk pidev tekstide põrgatamine (samas, 51). Sama ideed on edasi arendanud Margus Ott, kes leiab (sealjuures Lotmanile viitamata), et iseendaks saadaksegi “vaid piiril püsides, mis ühtaegu lõimib ja eristab, toob kokku ja hoiab lahku, suhtleb ja jätab sõnastamatuna varju” (2017: 162). Järgmises lauses kutsubki Ott Eestit üles piiriigiks saama, et “eristused lõimuksid ja lõimingud eristuksid”. Kõik see läheb aga vastuollu “Piiririigis” kujutatuga, kus Eesti staatust piiririigina kirjeldatakse kui rasket risti, mis on vaja ägades ära kanda, selmet näha säärase eriomase positsiooni potentsiaali. See on mõistetav ajaloolist konteksti tundes, kuna pärast taasiseseisvumist langes müür ida ja lääne vahel järsult ning inimestel läks aega uue olukorraga harjumiseks (Lotmani mõistes kirjelduskeel(t)e leidmiseks).

Ühtlasi eeldab piir teatud enesemääratlemist, kuna veel “tähendab ta oma eraldamist võõrast” (Lotman 1999: 15). Sama protsess leiab aset “Piiririigis” ning valmistab peavalu minategelasele. Üks teose võtmefiguure on minategelase kujuteldav kirjasõber Angelo, kellele esimene oma kuritegu üles tunnistab, “sest sa oled võõras [minu rõhutus – D.T.], sest me ei pruugi enam kunagi kohtuda, sest sa oled tulnud teiselt poolt maakera ega tea midagi sellest, mida ma sulle jutustama hakkan: ma võin valetada, välja mõelda, nagu süda lustib!” (Tode 2015: 7). Ilma Angelota “Piiririik” ei töötaks, kuna minategelane vajab kedagi, kellele oma lugu jutustada – kedagi võõrast, et määratleda ennast. Oma ja võõras on samas üks kultuurisemiootika baasopositsioone. Nimelt on keerukamates kommunikatsioonisituatsioonides “mina” huvitatud alati ka oma vastasagendist, “temast”, kuna see võimaldab rohkemaid vaatenurki. “Sel juhul ei osutu kasulikuks mitte üksteisemõistmise kergus, vaid just raskendatus, sest see viitab “võõra” seisukoha olemasolule tekstis” (Lotman 1990: 267). “Kultuuride vastastikuse mõju teoorias” tõdeb Lotman, et “teise” konstrueerimise protsess ongi üks kultuurisemiootika põhiprobleeme (1999: 70).

Sealjuures on Maris Saar kirjutanud eraldi artikli oma ja võõra küsimusest “Piiririigi” näitel, kus ta näeb minategelase eksistentsiaalsete probleemide alusena just oma ja võõra kategooriate sasipundart (2006: 148). Nimelt ei suuda minategelane kuidagi leida “oma” kohta, Lääne-Euroopa on tema jaoks liiga steriilne ja neutraalne, samas kui Ida-Euroopa jääb liialt metsikuks ja räpaseks. Selle asemel, et end kummagi kultuuriruumiga siduda, sihib minategelane kolmandat, idüllilist ja idealiseeritud ruumi, “mida iial pole nähtud ega nähtagi” (Tode 2015: 20). Kõige paremini illustreerib seda lugu õuntest (mille ka Saar välja toob). Sügisene ilm ajab nimelt minategelasele peale isu õunte järele, mistõttu ta otsustab neid kolm tükki soetada. Kuid ubinad osutuvad kopitanuteks ning “neil on surma maitse” (samas, 70). Need meenutavad minategelasele hoopis õunu, mida tema vanaemal oli kunagi kombeks jõuludeks osta. Kuid ka lapsepõlves maitstud õunad ei kõlba kusagile, “neil oli natuke kibe maitse ja nad tegid justkui suu paksuks nagu pihlakad” (samas, 71). Minategelase algne eesmärk, “suruda hambad õuna valgesse ihusse” (samas, 70) lähebki luhta ning tal ei õnnestugi õunu täiel rinnal nautida.

Seda sellepärast, et minategelase jaoks eksisteerib justkui platooniline arusaam ideaalsest õunast, mis ei saagi kunagi realiseeruda. Samamoodi kirjeldab ta ka oma ideaalmaastikku kui laudsiledat rohust mereranda, kus asuks “üks maja sellel luhal, /…/ ühe ruumiga sees ja ühe aknaga igas ilmakaares: põhjas, lõunas, idas ja läänes, et päev ja öö saaksid sealt takistamatult läbi käia ega jääks konutama kuhugi nurka, kuhu koguneb vanu varje, meeleraskust ja kibedat tolmu” (samas, 20). Absoluutne tuuletõmbus ei ole aga võimalik, sest ilma piirideta läbi ei saa. Säärase ideaaliga seostub minategelase jaoks alati ka iha räpasuse ja rüvetamise järele, “sest tollele puhtuseunenäole tuleks kohe sappa haakida, õieti vahele hõigata üks teine nägemus, /…/ vastupandamatu soov saada määritud ja rüvetatud, vägistatud ja käperdatud, püherdada mõnu ja valu soojas süles” (samas). Säärased väljaütlemised viivad mõtte aga paratamatult psühhoanalüüsi juurde, mistõttu on ehk õigustatud põgus kõrvalepõige Julia Kristeva ideede juurde.

Oma ja võõra küsimusele on pühendatud tema teos “Võõrad iseendale” (kaudsemalt tuleb see jutuks ka “Jälestuse jõus”), kus Kristeva kirjutab muuhulgas, et “ükski takistus ei peata teda [võõrast – D.T.], ta ei hooli ühestki kannatusest, solvangust, hukkamõistust selle nähtamatu ja tõotatud territooriumi otsinguil, selle maa otsinguil, mida pole olemas, kuid mida ta kannab oma unelmais” (Kristeva 2017: 12), mis näib hästi iseloomustavat ka “Piiririigi” minategelast. Kristeva leiab, et igas inimeses on peidus teatav annus “võõrast”, mis “Piiririigi” kontekstis samuti paika peab. Probleemid “oma” otsingul ja “võõrast” eristumisel kajastuvad ka teose ujuvas ja hüplikus süžees ning nimetu minategelase soolises määramatuses, miski ei paku kindlust ega selgust. Mulle näib, et just sellest tahtlikust määratlematusest oligi tingitud Franzi mõrv, mis mulle vähemalt esimesel lugemisel võrdlemisi ootamatuna tuli.

Franz, pooleldi prantslane ja pooleldi sakslane, on minategelase armastatu, kes tema eest hoolitseb ja temaga koos Euroopas reisib. Siiski peab minategelane paremaks ta mürgitada, et siis ise põgeneda. Nimelt käib Franz välja idee, et kuna minategelase stipendium (mille alusel ta Pariisis viibib) hakkab läbi saama, võib ta korraldada talle teatava ajapikenduse. Ei tule kõne allagi, et minategelane naaseks “sinna”, kõledasse piiririiki metsa äärel: “Siis ma äkki nagu ärkasin ja mulle oli korraga selge, et ma pean selle lõpule viima,” tõdeb seejärel minategelane ning segab Franzi kokteili muuhulgas terve pudelitäie südamerohtu (Tode 2015: 119). See esmapilgul arutu tegu on ajendatud minategelase hirmust, et ta viimaks kusagile “kohale naelutatakse”, et ta ei saa enam nautida nähtamatut elu piiri peal, vaid et kui ta Franzile vastu tuleb, jääbki ta läände, samas kui vastupidine otsus tähendaks naasmist itta. Sellega seoses kirjutab Kristeva hämmastavalt tabavalt, et “”Mina olen vähemalt sama ainulaadne kui tema ja seetõttu ma armastan teda […] aga ma eelistan omaenda ainulaadsust ja sellepärast ma tapan ta” (2017: 10).

Eraldi saab avada “Piiririigi” väärtust ajaloolise ürikuna, mis annab kätte ühe võimaluste horisondi pärast taasiseseisvumist, kui piirid läksid lahti ning ida ja lääs oli tarvis lõimida. Eesti taasiseseisvumine oli kui plahvatus Lotmani mõistes, ennustamatuse hetk, võrdselt tõenäoliste võimaluste kogum, millest vaid üks realiseerub (Lotman 2001: 141). “Piiririik” on üks pilv paljudest, mis koosnevad toimumata jäänud sündmustest ja kogunevad aset leidnud sündmuste ümber (samas, 73). Seda on puudutanud ka Õnnepalu ise, kes tõdes aastal 2003 antud intervjuus, et juba tolleks ajaks olid hajunud kirjeldatud järsud eristused ida ja lääne vahel, mida mõned teose esmatrüki ajal ületamatuteks pidasid. See, mida minategelane Pariisis imetleb ja tähele paneb, on Õnnepalu sõnul jõudnud otsaga Eestisse ning ei mõju enam nõnda rabavalt (Õnnepalu 2003). Selgus, et idast ei tulnudki mitte kasimatud metslased, vaid tavalised inimesed, kes võtsid kapitalismi ja demokraatia kiiresti omaks (vähemalt Eesti näitel). Küll aga võisid vastupidist mingil hetkel karta lääne-eurooplased, kes tundsid kahtlemata suurt huvi seni eksootiliseks jäänud idast tulnute vastu. Osaliselt on sellega seletatav ka “Piiririigi” tõlkemenu – seni on raamat ilmunud vähemalt viieteistkümnes keeles.

Seega on tänuväärne, et meil on “Piiririigi” näol alles üks võimalik stsenaarium 1990ndate esimesest poolest, kus tänaseks teostumatuks osutunud võimalused olid endiselt laual. “Piiririik” väärib ülelugemist ka omanäolise võõratemaatika käsituse tõttu, mis aitab mõista seda, kuidas piiride tõmbamine aset leiab ning milles selle olulisus seisneb – eriti poliiitikas, mis piiritlemisel põhinevatki (Makarychev & Yatsyk 2017: 20). Ent tähelepanuta ei saa jätta ka igasuguse kirjandusanalüüsi vaat et oluliseimat eesmärki: tõsta tekstimõnu. Kui kõnealune poliitilis-semiootiline perspektiiv selle saavutas, ongi paslik talle joon alla tõmmata.

 

 

Kasutatud kirjandus:

Makarychev, Andrey; Yatsyk, Alexandra. 2017. Lotman’s Cultural Semiotics and the Political. London: Rowman & Littlefield International Ltd.

Kristeva, Julia 2017. Võõrad iseendale. Tallinn: TLÜ Kirjastus

Lotman, Juri 1990. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion

— 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund

— 2001. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak

Ott, Margus 2017. Poliitilised esseed. Väekirjad IV köide. Tallinn: EKSA

Saar, Maris 2006. “Oma ja võõra piiril: enesemääratlemise küsimused Emil Tode romaanis “Piiririik”.” Hortus Semioticus 1: 147-155.

Tode, Emil 2015. Piiririik. Tallinn: Hea Lugu

Veidemann, Rein 2008. “Piiri mõistest Juri Lotmani semiootikas”. Keel ja kirjandus 10: 803-814.

Õnnepalu, Tõnu 2003. “Keskööprogramm. Katkendeid Emil Tode raamatust “Piiririik”.” ERRi arhiiv, https://arhiiv.err.ee/vaata/keskooprogramm-keskooprogramm-katkendeid-emil-tode-raamatust-quot-piiririik-quot  (külastatud 14.12.2018)

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply