';

Eino Rantanen: Vabadus või demokraatia – Erik Ritter von Kuehnelt-Leddihn “Liberty or Equality: The Challenge of our Time”

Eino Rantanen: Vabadus või demokraatia – Erik Ritter von Kuehnelt-Leddihn “Liberty or Equality: The Challenge of our Time”
Autor: Eino Rantanen

 

Vabadus või demokraatia

Arvustus: Erik Ritter von Kuehnelt-Leddihn, 1952, Liberty or Equality: The Challenge of our Time, The Caxton Printers Ltd., Caldwell, Idaho

Kaasaja inimese hoiak millessegi nii formaalsesse ja meelevaldsesse nagu seda on poliitilise süsteemi olemus kipub religioosseks. Nii on igasugune ettekujutus demokraatiale alternatiivsest süsteemist koheselt ketserlusena hukka mõistetud. Masside vääramatu õigus lasta end poliitiliste tõmbetuulte poolt ära kasutada on jumalik. Ometi kritiseerib seda Erik Von Kuehnelt-Leddihn oma raamatus “Vabadus või võrdsus”: demokraatlik vastutustundetus viib kergesti totalitarismi. Samas võib näiteks monarhia olla reaalsuses palju parem isikuvabaduste tagaja kui demokraatia.

Konflikt liberalismi ja demokraatia vahel
Selleks, et raamatust aru saada, on vaja tunda selle autorit. Von Kuehnelt-Leddihn oli Austria aristokraat, poliitteoreetik ja kirjanik. Autor mainib, et ta on katoliiklane ning tomist, ning et tema suhe religiooniga ja Thomas Aquinase mõtted mõjutavad tema filosoofiat. Seega on läbi terve raamatu märgata kerget religioosset alatooni, eriti moraalsete ja eetiliste dilemmade juures. Samuti käsitletakse demokraatiat, totalitarismi ning sotsiaalseid küsimusi läbi katoliikluse ja protestantluse, eriti viiendas ja kuuendas peatükis. Kui mõelda konteksti peale, siis tuleb kindlasti esimesena märkida, et käesolev teos kirjutati 1952. aastal ehk üsna vahetult pärast teist maailmasõda. Autor asetab tugeva rõhu Saksamaale ja natsionaalsotsialismi tõusule, pühendades sellele eraldi peatüki. Läbi terve raamatu on näha autori põlastavat suhtumist natsionaalsotsialismi ning sellesse, kuidas demokraatlik süsteem sõjaeelsel Saksamaal seda kõike võimaldas. Autor kutsub teost püüdeks valgustada lugejat sajandipikkuse vabaduse ja võrdsuse vahelise konflikti teemal.
Von Kuehnelt-Leddihni sõnul on liberalismi ja demokraatia ideoloogiate vahel konflikt. Esmapilgult tundub selline vastuseis vägagi veidrana. Väidan, et kuna liberaaldemokraatia on meie mõttelaadi niivõrd juurutatud, on neid kaht raske teineteisest lahutada, veel vähem neid aktiivselt teineteisele vastandada. Von Kuehnelt-Leddihn näeb asja aga teisiti, seostades liberalismi vabadusega ja demokraatiat võrdsusega. Miks siis on need kaks mõistet, mida peaaegu kõik meist peavad oma põhiväärtusteks, omavahel konfliktis, nagu väidab autor? Tema kirjutab, et vabadus (selle raamatu kontekstis) tähendab võimalikult suurt enesemääramisõigust – inimene teeb ise oma otsused ja valikud, nii ulatuslikult kui vähegi võimalik (lk. 2). Autori sõnul ei tähenda võrdsus siin kontekstis mitte õiglust, vaid midagi, mis on kunstlikult inimese poolt loodud; loodus ilma inimkäe sekkumiseta on kõike muud kui egalitaarne ning selline pidev ja jätkuv võimu kasutamine ja sekkumine mingi kunstliku konstruktsiooni ülalpidamiseks on fundamentaalselt vastuolus vabaduse ja liberalismi põhimõtetega.
Tänapäeva lugejal tekib siinkohal kindlasti küsimusi, kuna täna nähakse liberaale just kõige tugevamate võrduse ja demokraatia kaitsjatena. Seda adresseerib von Kuehnelt-Leddihn öeldes, et sõnad „liberaal“ ja „demokraatlik“ on ühed enim väärkasutatud sõnad poliitikas. Tema sõnul peaks liberaal tähendama inimest, kelle eesmärgiks on tagada endale ja tema kaasmaalastele võimalikult palju vabadusi ja enesemääramisõigust; valitsusvorm ja egalitaarsus ei peaks temale mingit tähtsust omama. Autor leiab, et kui absoluutne monarhia teenib liberaali eesmärke paremini kui demokraatia, siis tõeline liberaal peaks toetama absoluutset monarhiat.

Probleemid demokraatiaga
Suur osa sellest teosest keskendub demokraatia probleemidele: harimatu mass saab enda kätte võimu, sellest sünnib enamuse türannia ja see võib omakorda viia vägivallani. Eriti tabava näitena kasutab von Kuehnelt-Leddihn Prantsuse revolutsiooni, millele ta raamatu jooksul mitmeid kordi viitab. Ta kirjutab, kuidas tuttavate ja turvaliste süsteemide lammutamisel loovad revolutsionäärid ühiskonnas ebakindlust ja nihkeid, mida ei suudeta kontrollida. Just selline olustik on liberalismi põhimõtete vastane. Autor viitab sellele, kuidas Voltaire’i suurimad toetajad ei näinud ette Robespierre’i tõusu, Madridi haritlased, kes juubeldasid pärast vabariigi sündi 1931. aastal, ei ennetanud Negrini ja Franco saabumist, kuidas Venemaa aadlikud ja intelligents ei osanud oodata punast terrorit ja kuidas Weimari vabariigi entusiastid ei uskunud, et Hohenzollernite dünastia varemetest tõuseb mees nagu Hitler. Seega oleks vale süüdistada idealiste; polnud ju nende süü, et nende toetatud ideoloogia soodustas ühiskonnas äärmiselt negatiivseid muutusi. Von Kuehnelt-Leddihn on arvamusel, et kuigi liberaaldemokraatia väidab, et kaitseb inimeste vabadust, siis kaasneb see arbitraarse eeldusega, et keskmine inimene püüdleb vabaduse poole.

Teose tugevused ja nõrkused
Liiguksin siinkohal edasi kriitilises suunas. Kirjutasin juba varem sellest, kuidas von Kuehnelt-Leddihn mõtestab selle raamatu jaoks kahte kõige olulisemat mõistet: vabadust ja võrdsust. Tsiteerides autorit: „Rääkides vabadusest ja võrdsusest, peame aru saama, et tegemist on suhteliste, mitte absoluutsete mõistetega.“ (lk. 2) Autor möönab seega, et kuna nende terminite definitsioon on vägagi subjektiivne, siis absoluutset tõde ei ole sellel teemal võimalik leida; tema toob ainult välja oma mõttekäigu. Von Kuehnelt-Leddihn kirjutab, et iga autor, kelle eesmärgiks on poliitiliste või sotsiaalsete fenomenide kriitiline metoodiline uurimine, teeb seda mingi filosoofilise raamistiku sees. Tema enda puhul on sellel raamistikul tugevad suhted katoliikliku usu ja katoliikliku teoloogiaga. Nagu mainitud, on tegemist Austria aristokraadiga, kes toetab traditsioonilisi valitsusvorme nagu absoluutne monarhia, seega pole selline suhtumine ootamatu.
Kui vaadata argumentatsiooni loogilisust, võime selle raamatu puhul näha väga põhjalikult konstrueeritud mõttekäiku. Alustades esimesest peatükist „Demokraatia ja totalitaarsus: prohvetid“, kus autor toob näidetena välja mitmeid ajaloolisi sündmusi ja tsitaate tolleaegsetelt mõtlejatelt. Tooksin välja James Fenimore Cooperi tsitaadi: „Demokraatia pahe on avaliku arvamuse muutumine seaduseks. See on tavaline viis kuidas inimesed näitavad oma türanniat“, ja John Stuart Milli tsitaadi: „Enamik ei ole veel õppinud tundma valitsuse võimu ja arvamusi enda võimu ja arvamustena. Kui see juhtub, langevad isikuvabadused rünnaku alla valitsuse poolt samamoodi nagu ründab neid juba avalik arvamus.“ Need kaks tsitaati näitavad, et demokraatia polnud sugugi universaalselt aktsepteeritud hüve ning seda isegi Ameerika Ühendriikides, mida (ekslikult) peetakse lääneliku demokraatia üheks sünnikohaks. Raamatu autor kasutab neid ajaloolisi näiteid ja tsitaate ja kombineerib neid katoliku ja liberaalse filosoofiaga, luues tugeva argumendi selle poolt, et demokraatiad on oht inimeste vabadusele.
Von Kuehnelt-Leddihniga on mitmes osas raske mitte nõustuda. Tsiteerides autorit: „Isegi 51% riigist suudab kehtestada totalitaarse ja diktaatorliku riigikorra, rõhuda vähemusi ja ikka püsida demokraatlikuna; ehk siis, nagu mainitud, USA kongressil ja Prantsusmaa Rahvusassambleel on selline võim oma riigi üle, mille üle Louis XIV ja George III kadedad oleksid“ (lk.88). Kuidas aga õigustab von Kuehnelt-Leddihn monarhiat? Järgneb pikk tsitaat: „Monarh on vastutustundeline isik. Fakt, et monarh vastutab ainult Jumala ees, on agnostikule šokeeriv; aga masse saab petta, Jumalat mitte. Isegi kui on tõsi, et kõiki ei saa petta kogu aeg, tundub ikkagi, et petta saab miljoneid ja seda aastasadu … Hoolimata sellest, et demokraatia põhirõhk on nn. vastutustundlikul valitsusel (responsible government), kus sanktsiooniks on valimata jäämine, saab demokraatlik-vabariiklik valitsus oma autoriteedi anonüümselt, salaja hääletavalt massilt puhtalt arvulisel baasil. Seega on võimatu leida võimestatud indiviidi ja meil hakkab kehtima kord, mida Prantsuse autorid kutsuvad vastutustundetuse kultuseks. Valitud saadikud võivad lihtsalt oma vastutust eirata ja süüdistada valijaskonda nendele antud mandaatides. Seega elab meis ebamoraalne idee, mille kohaselt on terved rahvad süüdi enda juhtide halbades otsustes, hoolimata sellest, kas nood said enamuse toetuse või mitte. Selline kollektiivne hukkamõist on üks demokraatliku aja suurimatest haigustest.“ (lk. 158)
Nagu von Kuehnelt-Leddihn kirjutab, võib demokraatia olla väga illiberaalne ja samal ajal võib absoluutne valitseja olla äärmiselt liberaalne, välistades samal ajal täielikult demokraatia. Samas märgib ta, et ka diktaator võib liberaalne olla, ehkki selle tõenäosus on väike, eriti tänapäeval; tavaliselt on sellised juhid sõjaväediktatuuride eripära ja ohtu liberalismile kujutavad pigem majoritaarsed massiliikumised (autor vastandab siinkohal Franco, Salazari ja Petaini Hitlerile, Mussolinile ja Stalinile).
Kui otsida midagi, mida autori argumentatsiooni juures kritiseerida, siis oleks üheks murekohaks kindlasti see, et see on muutuvate aegade ohver. Tänapäeval on Overtoni aken liikunud nii palju eemale von Kuehnelt-Leddihni ja 19. sajandi tõekspidamistest, et selliste ideede propageerimine ei saaks tõenäoliselt avalikus diskursuses väga sooja vastuvõtu osaliseks. (Liberaal)demokraatia on protsessi ja mõttena nii juurdunud, et oleks vaja peaaegu kataklüsmilist muutust sotsiaalses ja poliitilises korras, et alternatiivsed ideed ja valitsemisvormid tagasi peavoolu liiguksid. Samuti võib lugejates tekitada vastakaid tundeid autori põhjalik tuginemine katoliiklikule filosoofiale, mis võib tänapäeva maailmas, kus ateism ja agnostika kinnitavad järjest rohkem kanda, tunduda vanamoodne ja mõttetu. Tahaksin aga siinkohal märkida, et kuigi Ritter von Kuehnelt-Leddihni ideed võivad olla vanamoodsad, ei tähenda see, et need oleksid kuidagi valed.

Õppetunnid tänaseks
Mida võime tänapäeval käesolevast raamatust õppida? Esimesena tuleb mõttesse see, et demokraatia pole mingi püha iidol, mida tuleks ilmtingimata kummardada; pigem tuleks selle suunas saata tugevat kriitikat. Kui luua paralleele nt. Euroopa hetkeseisuga ja autori hoiatustega, tuleb pähe päris mitu näidet. Parempopulistlike jõudude tõus näitab, et liberaaldemokraatia kui kord on võimeline ennast hävitama. Muidugi tuleb siinkohal mõelda realistlikult ja tõdeda, et totalitaarse riigikorra kehtestamine pole hetkel tõenäoline üheski Euroopa riigis. Tunnusmärgid on aga hämmastavalt sarnased. Mitmetel poliitilistel liikumistel on totalitaarseid ja kindlasti ka majoritaarseid tunnusmärke, mille eest autor on hoiatanud. Tegelikult on äärmiselt raske leida poliitilist liikumist või erakonda, kes vähemalt osaliselt ei töötaks nende põhimõtete järgi.
Teine tähtis õppetund, mida sellest raamatust tasub kaasa võtta, on teooria sellest, et liberalism ja demokraatia on kaks väga erinevat asja. Kui liberalism keskendub vabadusele riigi sekkumise eest, siis demokraatia sekkub aktiivselt looduslikku korda, mis eeldab hierarhiaid, eesmärgiks inimeste täielik võrdsustamine. Öelda, et liberalism ja demokraatia on fundamentaalselt omavahel vastuolus, kõlab esialgu nagu hullus, aga pärast von Kuehnelt-Leddihni argumentide lugemist ei saa keegi eirata, et sellel teoorial on ka tõepõhi all.
Kolmandaks tähtsaks aspektiks tahaksin tõsta autori hoiaku, et demokraatia ei ole alati ilmtingimata monarhiast parem, pigem vastupidi. Monarhia ei välista autori arvates liberalismi ja isikuvabadusi, vaid isegi soodustab neid rohkem kui demokraatia kunagi võiks, elimineerides ohud, mida enamuse türannia neile kujutada võiks. Muidugi tuleb märkida, et von Kuehnelt-Leddihni visioon nõuab valgustatud despooti, mis tänapäeva maailmas võib kõlada nagu utoopiline idealism, ja ta keskendub demokraatiast rääkides ainult selle negatiivsetele aspektidele. See aga ei tähenda, et von Kuehnelt-Leddihni teooria oleks kuidagi vale või ebaloogiline. Kui kõik osakesed paika lähevad ja inimeste vabadus on tagatud, siis väidan, et inimesed suhtuksid absoluutsesse monarhiasse palju positiivsemalt. Tsiteerides autorit: „Vabadus on vahepealne sihtmärk (või eeldus) mitte lõplik eesmärk“ (lk 88). Selleks võiks olla pigem efektiivsem ühiskond.
Kokkuvõtvalt ütleksin, et isegi kui inimene on veendunud demokraat, tasub tal seda raamatut lugeda, kasvõi silmaringi laiendamiseks. “Vabadus või võrdsus” on iga endast lugupidava monarhisti raamaturiiulis Selles raamatus on välja toodud alternatiivsed tõlgendused liberalismist, demokraatiast, monarhiast ja nende omavahelistest suhetest. Need teooriad (ja autor ise) on sedavõrd intrigeerivad ja ebakonventsionaalsed, et seda raamatut võib võtta kui tõsiseltvõetava alternatiivi kirjeldust. Kui enamik tuntud poliitteoreetikuid töötavad demokraatia raames, siis Erik Maria Ritter von Kuehnelt-Leddihn murrab sellest välja.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply