';

Erik von Kuehnelt-Leddihni “Leftism” ehk vasakmeelsus läbi paremliberaalse prisma

Erik von Kuehnelt-Leddihni “Leftism” ehk vasakmeelsus läbi paremliberaalse prisma
Autor: Romet Tasa

Käesolevas raamatuarvustuses vaatlen „Leftism: From De Sade And Marx To Hitler And Marcuse“ esimest osa, mille pealkiri on „The Leftist Mind“. Seetõttu mõtlen sõna „raamat“ all raamatu arvustatavat osa.

Mitmekesisus vs samasus, vabadus vs võrdsus, liberalism vs demokraatia, parem vs vasak

Kontekst, milles autor kirjutab, on 1970. aastate Lääne ühiskond, kus ideoloogiate algsed tähendused on ununenud või ununemas ning segunemas uuteks. Vasakpoolsusest (leftism) arenenud ideed mõjutavad maailma läbi ideede konkurentsi ja vastasseisu. Autor selgitab mitmeid üksikuid mõisteid nii ajaloolises kui ka tänapäevases kontekstis, kasutades seletuseks näiteid ühiskonna toimimisest ning inimkooslusest. Samas jääb suures pildis palju seletatut suuremast kontekstist, milleks on vasakmeelsuse lahti seletamine, välja.

Raamatu autor Kuehnelt-Leddihn on klassikaline liberaal või isegi konservatiivne liberaal. Raamat pole kirjutatud silmapaistvalt kindlale sihtgrupile. Sellepärast võib oletada, et auditooriumiks on esmalt mõeldud autori mõttekaaslasi, teisi liberaale. Arvestades raamatus öeldu vastuolulisusekartmatut stiili, võib arvata, et raamatu üheks eesmärgiks on olla tulevase propaganda alusmaterjaliks. Seetõttu võib plaanitud lugejaskonnaks pidada liberaalseid aktiviste ja nende poolt mõjutatuid. Raamatus pole kasutatud liialt keerukat erialast väljendust, mistõttu on sobilik lugemiseks ka mitteharitlastele. Küll aga eeldab raamat autori enda maailmavaadetega suures osas nõus olevat auditooriumi, arvestades seda, kui ettevaatamatult antakse lugejale põhjendusi paremliberaalse poole headusest ja vasakmeelsuse halbusest.

Raamat seab sisult väärarenenud ideoloogiate semantika õigeks ja selle suuremaks eesmärgiks on vasakpoolsuse kui meelsuse suhestamine teiste ideoloogiatega ja nende meelsustega. Seda eesmärki täites võrdleb autor kokku neljas peatükis erinevaid mõisteid, tuues nende kohta näiteid ajaloost ja maailma riikide hetkeseisust, kuid ka avaldades oma täielikult põhjendamata arvamust.

Esimene peatükk paneb vaatluse alla identity nii identiteedi kui ka samasugususe tähenduses ja mitmekesisuse (diversity). Peatükist on raske välja tuua peamist argumenti, kuna tegeleti peamiselt kahe uuritava mõiste vastandamisega. Toodi välja palju liigse identiteedi või samasugususe poole püüdlemise miinuseid ning väideti, et uuritav identity on seotud võrdsusega (lk 17). Osates võrdsust ja nüüd ka sellega seotud identity-t omistada vasakpoolsusele ehk leftismile ja mitmekesisust pigem liberaalsusele, tekib tekstist välja loetav parem versus vasak olukord, kus autor on jätnud parempoolsuse tunduvalt paremasse valgusesse. See jätkub ka ülejäänud kolmes peatükis.

Teises peatükis võrreldakse vabadust ja võrdsust. Peamiseks väiteks on see, et vabadus ja võrdsus ei sobi hästi kokku. Selle põhiliseks põhjuseks toodi  argument, et inimesed pole võrdsed ja nende ebavõrdsus tekitab vaenulikkust, hirmu ja kadedust, mistõttu leitakse, et inimesi peab võrdsustama, kuid kuna inimesed on ebavõrdsed loomu poolest, peab seda tegema jõuga, mille kasutamine on aga vastuolus vabadusega.

Kolmas peatükk tegeleb demokraatia ja liberalismi võrdlusega. Põhiliselt tegeletakse selles liberalismi eraldamisega demokraatiast. Üks põhiline argument on see, et  liberalism erineb demokraatiast selle poolest, et ei vasta küsimusele „kes valitseb?“, vaid tegeleb erinevalt demokraatiast isikuvabadustega. Demokraatia pole enesevalitsemine, kuna täielikku otsest demokraatiat pole ja võidab enamus ning vähemus kaotab.

Neljas peatükk tegeleb vasak- ja parempoolsuse võrdlemisega. Peamine argument on see, et parempoolsuse ja vasakpoolsuse vahe on parempoolsuse personaalne vabadus ja mitmekesisus võrreldes vasakpoolsuse orjanduse ja ühisusega (lk 43). Lisaks sellele argumenteeritakse natsismi ideoloogilist määratlemist parempoolseks kui valepaigutust ja loogilist ning semantilist segadust.

Asjakohatu parempoolsus

Tegemist on teosega, mille süsteemsus ei teeni autori püstitatud eesmärki. Idee poolest peaks osa, mille pealkiri on tõlkes „vasakmeelsus“ tegelema lugejale vasakmeelsuse põhjustajatest ülevaatliku seletuse andmisega. Sellele vaatamata keskendub raamat muule. Raamatu autor kasutab raamatut kirjutades pidevalt võrdlust eri mõistete vahel. Seletades mõisteid ja neid omavahel võrreldes ning sidudes, loob autor mudeli, mille järgi ideoloogilisi nähtusi seletada. Selle ülesehituse juures on probleemne see, et sellel puudub oodatud vasakmeelsust põhjendav funktsioon. Argumendid ja seletused on seotud vasakpoolsuse teemaga, kuid sama palju ka parempoolsusega, mille seletamisega raamat üllatusena paremini hakkama saab.

Autor on kirjutanud raamatu lähtudes oma ideoloogilistest vaadetest. Raamat räägib vasakpoolsusest, lähenedes sellele läbi parempoolse, klassikalise liberaalse meelestatuse prisma. Suurema põhjenduseta on tema toetav suhtumine mitmekesisusesse võrdluses samasusega, vabadusse võrdluses võrdsusega, liberalismi võrdluses demokraatiaga ja parempoolsusesse võrdluses vasakpoolsusega. Autor eeldab ka, et praegune semantika ideoloogiate mõistete osas on kaotanud mõistuspärasust ja peab selle korrigeerimist vajalikuks. Selle lahendamisele lähenetakse, seletades võrdluse, defineerimise ja ajalooliste-ühiskondlike näidetega.

Nõustun autoriga selles osas, et ideoloogiate mõisted on segunenud ja eksitavad. Kui asjadest ei saa rääkida nende õigete nimedega, pole neist rääkimisest palju kasu. Järelikult tuleb ka kasuks seletava kirjanduse lugemine ja avalikustamine. Mis aga puudutab autori lähtumist oma maailmavaadetest, on keerulisem küsimus. Kindlalt positsioonilt vastasosapoole analüüsimine pole probleem ja seda on ka varem tehtud. Näiteks on sarnaste maailmavaadetega ja Kuehnelt-Leddihniga kaasaegne mees Ludwig von Mises kirjutanud raamatu „The Anti-Capitalistic Mentality“ (1972), mis sisu poolest peaks arvustatava raamatu osaga („The Leftist Mind“) võrreldav olema.

Arutluse all oleva raamatu puhul on aga teistsugune autori eksitav lähenemine „vastase poolt“. Kuehnelt-Leddihn seletab sissejuhatuses, et on vabaduse armastaja ja tema ideoloogiline kuuluvus liberaalide hulka on läbinähtav raamatu algusest lõpuni. Sealjuures ei peagi ma kohaseks alustada sissejuhatust eksitava lausega „Selle raamatu eesmärk on näidata vasakpoolsuse karakterit /…/ pigem  võistlejana kui vaenlasena“ (lk 9), pealkirjastada mõisteid seletav osa sellisena, nagu ta on, ning sealjuures kirjutada vaid vasakpoolsust mahategevalt ja eristavalt liberaalsest parempoolsusest. Selle asemel oleks autor võinud lugejale seletada seda mida lubati, vasakmeelsuse tagamaid võrreldes parempoolsusega.

Sellele vaatamata on raamatus hulgaliselt hästi põhjendatud väiteid, mis tunduvad olevat omavahel loogilises kooskõlas. Näiteks võib tuua demokraatia ja liberalismi eristamise küsimustega mida küsitakse. Demokraatia küsib „kes peaks valitsema?“ aga liberalism küsib „kuidas peaks valitsema?“ (lk 33). Samas jäid mitmed küsimused vastamata ja mitmed mõtted mõtlemata. Näiteks jäi lugeja põhjaliku vastuseta küsimusele „miks on vasakpoolsus õigustatud ja miks vasakmentaliteet tekib?“. Raamat ei väida selle osa pealt midagi, vaid seletab lugejale pisiasju nagu miks pole demokraatia enesevalitsemine ja kuidas võrdsus seaduse ees võib olla ebaõiglane, seletamata suuremalt ja kokkuvõtlikumalt mis on leftist mind.

Raamatu väärtus: ideoloogiliste terminite sisu ja kaasaja probleemid

Üheks väärtuseks, mida raamat loob, on teadlikkuse tõstmine arusaama osas, et ideoloogiate mõisted on sisimas vähem sarnased, kui nad meile tunduda võivad ja võivad populaarses teadmises olla kallutatud tähendusega. Tänapäeval räägime ideoloogiatest nagu näiteks demokraatia ja liberalism tihtipeale koos, mispärast kandub ühelt omadusi üle teisele. Tulemusena tekivad väärarusaamad sellest, mida ideoloogiatega seotud mõisted algselt või tegelikkuses tähendavad. Võime arvata näiteks, et mingisuguse ajalehe konfiskeerimine on ebademokraatlik tegevusviis, kuid tegelikkuses on olukord demokraatlik, kui enamus seda heaks kiidab (lk 33). Raamat arendab lugejal, kes loeb selliseid näiteid ja järeldab näiteks, et demokraatial pole otseselt vabadusega tõesti midagi ühist, kriitilist mõtlemist ja teadlikkust nende teemade mõtestamise osas.

Teosest saab õppida, mida tähendab või missuguste omadustega on autor Kuehnelt-Leddihni radikaalne liberalism ja kuidas võib näha selle suhteid vasakpoolsuse, demokraatia, võrdsuse ja muuga. Raamat alustab liberalismi seletusega teises peatükis, kus võrdleb võrdsust ja vabadust. Tuuakse välja vabaduse vastasseis peale sunnitava võrdsusega, pakutakse alternatiiviks välja vabaduste suurendamist ebaausa diskrimineerimise vähendamise teel (lk 23). Tekst pooldab meritokraatiat ja näeb vajadust selle edendamise järele poliitikas (lk 23), liberaalse meritokraatia jaoks on võrdsustamist vaja vaid selleks, et näha inimeste erinevusi veelgi paremini (lk 24). Vabadust ja võrdsust nähakse kui vastaseid, kus ainult vabadus ilma jõudu kasutamata saavutatav on. Liberalism vastandub osalt ka demokraatiale, kuna seal valitseb enamus alati vähemust ja inimesel pole vabadust oma elu täielikult juhtida töötava otsedemokraatia mitte toimimise tõttu (lk 30). Autor seostab liberaalsust ja vabadust parempoolsuse ning sellega, mis on inimesele hea ning õige (lk 38).

Raamatu lugejale on arvatavasti väärtuslikuks teadmiseks ka käsitletud ühiskonna probleemid. Mõisteid lahti seletades kritiseerib raamat nende mõju ühiskonnale. Autor kirjutab sellest kuidas ühiskonna püüded samasuse ja ühtse identiteedi poole tekitavad probleeme, kuna suur ühtlustamine diskrimineerib vähemusi, kui nad ei ole suutelised muutuma samasugusemaks. Välja tuuakse näiteks see, et rassierinevused pole võimelised ennast muutma. Kirjutatud on ka sellest, kuidas valimisiga ja “üks inimene, on üks hääl” printsiip valimistel poliitikas teadlikumat vähemust diskrimineerib (lk 23). Näiteid on raamatus veel mitmeid. Raamatu väärtuseks lugejale siinkohal on nende probleemide väljatoomine ja nendega seotud kontseptsioonide lahti seletamine.

 

Kasutatud allikad

Kuehnelt-Leddihn, Erik. 1974. Leftism: From De Sade And Marx To Hitler And Marcuse. New Rochelle, New York: Arlington House.

Mises, Ludwig. 1972. The Anti-Capitalistic Mentality. South Holland, Illinois: Libertarian Press.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply