';

Jaan Kaplinski “Poliitika ja antipoliitika” ehk kuidas humaniseerida türanni?

Jaan Kaplinski “Poliitika ja antipoliitika” ehk kuidas humaniseerida türanni?
Autor: Piibe Nõmm

 

Raamatusse “Poliitika ja antipoliitika” on kokku kogutud Jaan Kaplinski artiklid, mille ta on kirjutanud aastatel 1987‐1991. Seega annab see hea ülevaate Eesti iseseisvuse taastamise ajast, selle raskuspunktidest ja erinevatest vaatenurkadest. Kaplinski kirjeldab sellel ajal juhtunut mõnevõrra teistmoodi, kui teised allikad seda teinud on. Ta hoiatab rahvast selle eest, millele tema arvates piisavalt tähelepanu ei pöörata ning lükkab ümber väiteid, mis võivad rahvast valele teele suunata ja seeläbi neid kahjustada (näiteks toob välja kolmanda ideoloogilise liikumise, stalinismi jäljed tolleaegses Eestis; selle, et ka stalinismi vastased võivad liiga kaugele minna). Mõnda kogumikus olevat artiklit pole selle valmimise ajal avaldatud, sest seal esitatud seisukohad läinuks vastuollu enamuse arvamusega. Ometi on kõik väited põhjendatud ja loogiliselt üles ehitatud. Artiklid on raamatus ajalises järjekorras ja annavad seega ülevaate ka sündmuste arengust, muutustest ja tähtsamatest hetkedest, mida tollel ajal meedias kajastati ja millest Kaplinski pidas vajalikuks ka ise rääkida.

Kogu teose sihtgruppi on raske määratleda, sest selles leiduvad artiklid oleksid justkui suunatud erinevatele inimestele eri situatsioonides. Vahepeal on tunda, et Kaplinski kirjutab tüdimusest Nõukogude valitsejate vastu, lootes ehk, et need, kes suudaksid valitsevas korras muutusi läbi viia, satuvad ka tema kirjutist lugema. Vahel aga kirjutab Kaplinski selleks, et selgitada, miks just liberaalsust väärtustav ja Nõukogude korra vastane ühiskonnagrupp on oma ütlemistega liiga kaugele läinud (ometi on aru saada, et ka tema ise on Nõukogude korra vastane). Mõned artiklid on selgitamaks ühe või teise osapoole käitumise tagamaid, teised selgitamaks mõnda uut olukorda, mis on selle aja sündmuste keerises esile kerkinud, osa aga justkui kõige dokumenteerimiseks. Kaplinski väited on julged ja nii mõnedki neist on vastuolus ühe või teise osapoolega. Tekstist on aga tunda, et autor kirjutab, olles läbi mõelnud kõigi vaatepunktid ja olles teemaga kursis. Nagu ta ise on sõnastanud, siis on antud teose läbivaks teemaks ja peamiseks eesmärgiks inimeste hoiatamine võimalike ohtude eest tasakaalukal moel. Mitte külvates hirmu ‐ mida ta fašismist rääkides halvaks peab ‐ vaid esitledes ratsionaalselt läbi mõeldud vaateid mineviku, oleviku ja tuleviku kohta.

Artikleid on raamatus erinevatel teemadel ja neis kõigis võtab Kaplinski kindla seisukoha, lükkab midagi ümber või arutleb mõne suurema küsimuse üle. Raske on välja tuua kõige olulisemaid alapeatükke või teemasid, sest teoses räägitakse paljudest erinevatest aspektidest, mis on seotud NSVL‐is elamisega, võimalike ohtudega eestlastele, läänemaailmaga, valitsejatega, kirikuga, teadusega ja loominguga. Raamatu mõned suuremad uurimisprobleemid on NSVL-i tulevik, korda saadetud kuritegude avalikustamine, NSVL-i kõrvutamine läänemaailmaga ning ideoloogiad ja valitsejad, kes eksisteerisid sel ajal ning kuidas neisse võiks suhtuda. Kõige paremini toob aga teose peamise sõnumi välja Kaplinski ise artiklis „Poliitika ja antipoliitika“: „Minu meelest ei ole mõistlik süüdistada poliitikuid selles, et nad teevad poliitikat. Tuleb näidata, et poliitika, mis nad teevad, on halb“ (lk 128).

Kaplinski üritab lahti mõtestada fašismi tagamaid; põhjusi, mis viivad vihakülvamiseni. Kaplinski arvates on inimesel alati vaja vaenlast – me mõtestame end tema olemasolu järgi (lk 15). Kui ilmub välja keegi, kes on vastaspoolel, siis on ta meie jaoks kõikide vastaspoole kurjade omaduste esindaja, sest meile on seda vaenlast vaja iseenda määratlemiseks (lk 15). Nii kirjeldab ta küll fašismi pooldajaid, kuid ütleb, et tunneb ära sarnaseid aspekte ka teisel poolel olevate inimeste mõtlemises. Fašismivastased kasutavad vahel oma vaenlaste kirjeldamiseks ütlust, et nad pole inimesed (lk 16). See aga meenutab seda, kuidas just natsid suhtusid oma vaenlastesse ehk juutidesse, mustlastesse ja slaavlastesse: väites, et nad pole inimesed, on nende peal lihtsam kuritegusid korda saata (lk 16). Teos paneb mõtlema sellele, miks on inimloomuses ennast kellestki niimoodi eraldada, neile end vastandada. Kas on täiesti kindel, et kui „meie“ oleksime „nende“ olukorras ja meie elud oleksid läinud teistmoodi, siis käituksime neist paremini? Miks on „meil“ ehk „headel inimestel“ õigus kasutada „nende“ ehk „halbade inimeste“ meetodeid, kas või sedasama vaenlaselt inimese tiitli võtmist? Tähtis on näha selliste juhtide nagu Hitleri, Stalini ja Mussolini tegude sotsiaalpsühholoogilisi tagamaid, nende väiksust ja soovi end maksma panna inimeste ees, kes neist tegelikult rohkem teadsid. Fašism ei tule täiesti kindlasti tagasi vaid siis, kui ühiskonnast on eemaldatud selline ebavõrdsus, mis nad võimule viis (lk 29).

Tihti väidetakse, et isegi kui Stalin ei suutnud oma riigis inimeste heaolu tagada, tegi ta siiski kõik, mis oli vaja sõja võitmiseks. Kaplinski aga toob välja mõjuvaid argumente, miks Stalin ei olnud ei hea valitseja ega ka valitseja, kes pidi tegema, mis oli vaja, et NSVL sõja võidaks: „Stalin ja stalinism on alati olnud rahva vaenlased, parasiidid, kes rahva elujõudu ohtlikult nõrgestasid, riigikorda rängalt kõigutasid, nii et sõda osutus võrreldamatult raskemaks ja ohvriterohkemaks ning isegi lüüasaamine tõenäolisemaks kui muidu“ (lk 23). Stalin oleks justkui teinud kõik, et riiki nõrgestada, alustades sellest, et laostas põllumajanduse, ja lõpetades sellega, et viis inimesed terrori ja viletsusega meeleheitele (lk 23). Teda ei huvitanud see, kui efektiivselt ta oma võimu kasutas, vaid ainult see, et talle see võim kindlustatud oleks (lk 23).

Veel üks olulisemaid teemasid, mis raamatust läbi kumab, on ratsionaalsus ja selle olulisus poliitiliste otsuste tegemisel ja ideoloogiates. Maailmas on arusaam, et natsionalism on negatiivne; natsionalism ja ratsionalism ei sobi kokku ning kui esimene valitseks maailma, siis olekski palju väikseid omavahel sõdivaid riike (lk 47). Kaplinski toob aga välja ka vastuargumente, näiteks et kõiki suuremaid sõdasid on alustanud just suurriigid ja viimastel aastatel on iseseisvate riikide arv maailmas kõvasti tõusnud (lk 47). Kui ülejäänud maailm vaatab NSVL-i, siis nähakse ka rahvuslikku liikumist kui ratsionaliseerimistegevuse segajat ja natsionaliste peetakse konservatiivide tahtmatuteks liitlasteks (lk 49). Kaplinski arvates pole aga mitte mitte ainult rahvuslikud liikumised ebaratsionaalsed, vaid ka kogu NSVL-i korraldus. NSVL-i ideoloogiaks oli ju aastakümneid marurahvuslus ja messianism (lk 49). Autor kõrvutab Lenini tegevust Stalini omaga ja püüab tõestada, et Leninile on mõnes mõttes tehtud ülekohut: võrreldes Staliniga ei olnud Lenin vaid omakasu peal väljas, ümbritses end väga omanäoliste inimestega ning oma ametiaja lõpupoole hakkas ka majandust liberaliseerima (lk 24). Saan aru sellest, miks sellise sisuga artikleid avaldada ei tahetud ja ka minu instinkt ütleb mulle, et kogu sellesse teemasse peaksin suhtuma ettevaatlikult, sest see läheb vastuollu mu varasemate teadmistega. Ometi pole ma teemaga piisavalt hästi kursis, et tunneksin end mugavalt vaieldes vastu Kaplinski argumentidele Lenini kohta.

NSVL-is tähendavad parempoolsed neid, kes pooldavad vana korda, on konservatiivid ja enamasti kommunistid; vasakpoolsete hulka kuuluvad antikommunistid, need, kes tahavad hävitada sovetliku süsteemi (lk 139). NSVL-is süüdistavad vasakpoolsed senist korda ja valitsejaid võimu koondamises eliidi kätte, mistõttu jääb suur osa rahvast ilma vabadusest ja õigustest (lk 140). Parempoolsed süüdistavad NSVL-i selles, et see on piiranud erainitsiatiivi ja loonud supersotsialistliku riigi, kus kõike kontrolliti (lk 140). Kaplinski toob oma artiklites välja ka kolmanda liikumise ehk demokraatliku liikumise (lk 52). See oli tekkinud eelkõige suurte linnade ja ääremaade haritlastest ja poliitilistest aktivistidest ning seda juhtis Gorbatšov (lk 53).

Kaplinski oskab panna lugejat mõtlema asjadele hoopis teisest vaatenurgast. Näiteks mainib ta seda, et me ei suuda ei andestada ega unustada Karl Linnase tegusid koonduslaagris, kuid ta oli sel ajal vaid umbes 20‐aastane. Kaplinski ise karjus selles vanuses „Heil Hitler!“ ja tegi seda koos teiste ülikoolikaaslastega, kellest nüüd on saanud ühiskonnas austatud inimesed (lk 10). Kaplinski arutleb, et kas mõni neist poleks võinud sattuda koonduslaagri valvuriks, kui asjad oleks teisiti läinud (lk 10). Alati on olemas „meie“ ja „nemad“, see teeb maailma mõistmise lihtsamaks (lk 11). Tunnen, et autor soovib oma artiklites olla tasakaalukas ja mitte liialt kalduda ühele või teisele poolele. Tal on kindlasti omad eelistused, näiteks peab ta demokraatiat valitsusvormiks, mis toob endaga kaasa kõige väiksemal määral kahju (lk 129), usub rahvuslikku liikumisse, arvab, et kuigi mõlemad tegid vigu, oli Hitleri valitsusviis palju ausam kui Stalini oma (lk 22), ja nii edasi. Siiski pole need argumendid rajatud emotsioonidele, vaid välja on toodud palju võrdlusi, olukordade põhjusi ja artiklid on loogiliselt üles ehitatud. Seega nõustun ma suures osas autori lähenemisega ja mitmed tema vaated sel ajal Eestis tunduvad sellised, mida ka mina oleksin jaganud.

“Poliitika ja antipoliitika” on väärtuslik eelkõige sellepärast, et annab lihtsal ja arusaadaval viisil ülevaate Eesti iseseisvuse taastamise ajal toimunud sündmustest. Autor on ise piisavalt pädev teoses kajastatud teemadel rääkima ja teeb seda tasakaalukalt, üritades põhjendada kõiki oma väiteid ning toetuda nende esitamisel faktidele. Eriti noored inimesed, kelle teadmised neist sündmustest võivadki piirduda sellega, kui palju neil kooliaegsetest ajalootundidest meelde on jäänud, võivad siit saada palju uusi teadmisi. Mina ise näiteks sain juurde teadmisi läänemaailma ja NSVL-i riikide põhimõtete ja korralduse erinevustest ning oskan nüüd paremini võrrelda fašismi ja natsismi, Leninit ja Stalinit, tolleaegseid konservatiivseid, liberaalseid ja demokraatliku liikumise alustalasid. Kui me minevikust tõde ei ava, võivad taas valitsevaks saada sarnased ideoloogiad, mis valitsesid II maailmasõja ajal (lk 25). Lisaks sellele, et ka tänapäeval võib kohata sarnaseid maailmavaateid nagu 1987‐1991 aastatel, on ajalugu alati hea koht, kust võtta õppetunde, vaadata, mis toimib ja mis mitte, ning osata ette näha ühiskonda varitsevaid ohukohti. Jaan Kaplinski toob välja vead, mida erinevad juhid tegid ning kõrvutab neid omavahel; seetõttu kindlasti kasulik lugemine ka neile, kes on poliitiliselt aktiivsemad.

Ka tänapäevasel inimesel on tihti raske kuulata, austada ja arvesse võtta teistsuguseid arvamusi. Seda teemat puudutab Kaplinski mitmes oma artiklis, rääkides sellest, kuidas ükskõik, mille nimel inimene ka võitleb, tuleb teadvustada ja austada oma vastase väiteid ja seda, kuidas ta nendeni on jõudnud. Kaplinski tõi välja, et teiste arvamuse mittetunnustamine võib ühiskonda, inimgruppi, riiki vms lõhestada, nagu juhtus rahvusliku liikumisega: eesmärk oli ikkagi kõigil sama, saada vabaks riigiks, kuid vaieldi selleni jõudmise viiside üle ja üksteist ei suudetud kuulata (lk 36). Samuti kirjutab Kaplinski teemadel, mis võisid tollel ajal ja võivad ka tänapäeva lugejal tekitada negatiivseid emotsioone – jäid ju mõned raamatus olevatest artiklitest ka ajalehes sel põhjusel avaldamata. Kui aga lugeda antud teost või üldse erinevatest vaatenurkadest kirjutatud artikleid, püüda mõista selle sisu ja ülesehitust, võib see arendada oskust vastast mõista ja seeläbi vähendada vajadust end nii tugevalt vastase kaudu identifitseerida.

Kaplinski suudab oma artiklites vaenlast humaniseerida. Ta suudab anda sellistele ajaloolistele figuuridele nagu Stalin, Hitler ja Lenin juurde omadusi, mis pole seotud sellega, et nad on meie vaenlased. Mõtlen mõiste ’humaniseerima’ all mitte seda, et autor antud tegelaste tegusid vabandaks või kuidagi leevendada püüaks, aga ta on astunud selle sammu, et mõista nende tagamaid, isiklikke soove, möödapanekuid ja muid sotsiaalpsühholoogilisi elemente. Lihtne on sildistada kedagi vaenlaseks, aga raskem on mõelda tema ülejäänud elule – sellele, mis meil võib temaga sarnast olla. Mõistes ka ebainimliku käitumise psühholoogilisi tagamaid, on lihtsam koletuid sündmusi tulevikus ette näha ja ennetada. Sellegipoolest peaksime Kaplinski arvates rohkem keskenduma just ohvritele, mitte kurjategijatele (lk 26).

 

Kasutatud allikas

Kaplinski, Jaan. 1992. Poliitika ja antipoliitika. Tallinn: Olion.

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply