';

Kaarel Keskra: Niccolo Machiavelli “Valitseja” – kas õpetlik või põhjusega tabu

Kaarel Keskra: Niccolo Machiavelli “Valitseja” – kas õpetlik või põhjusega tabu
Autor: Kaarel Keskra

“Valitseja” ja selle unikaalsus

„Valitseja“ kirjutas Niccolo Machiavelli aastal 1513. Teose kirjutamise ajal oli Itaalia killustunud ning jagunenud linnriikideks, mis ei suutnud ennast kaitsta suuremate riikide eest nagu Hispaania- või Prantsuse kuningriik. Lisaks sellele oli Itaaliat äsja laastanud paavst Aleksandri poja Cesare Borgia sõjakäik. Nähes linnriike virelemas, adus Machiavelli võimalust luua ühtne, ühele valitsejale alluv Itaalia. Kuna Machiavelli ise oli pelgalt Firenze kodanik, siis ei saanud ta valitsemisega seotud tegevustest osa võtta ning otsuseid kõrgeimal tasandil langetada. Selle asemel kirjutas ta oma kurikuulsa raamatu toonase Firenze valitseja Lorenzo De Medici jaoks. Kuigi pole teada, kas De Medici võttis üldse Machiavelli nõu arvesse, ei jäänud see raamat ainult De Medici kätte, vaid levis edasi. Võimalik, et raamat oligi suunatud ka laiemale auditooriumile. Nimelt jagas Machiavelli küll peamiselt nõuandeid, kuidas (linn)riike üle võtta ning milliseid ohte ja eeliseid see endas peidab, kuid jagas ka õpetusi, mida teha demokraatlike riikidega ning kuidas seal võimule tõusta. Sellest saab aga järeldada, et “Valitseja” oli ühtlasi mõeldud inimestele, kes soovisid juhiks saada, või seda juba olid.  Järgnevates lõikudes uurin ka seda, miks raamat nii vastuoluline on.

Raamatu sisu on kirju. Peamiselt käsitleb Machiavelli seda, mida edukaks vallutamiseks ning valitsemiseks on vaja teha ja meeles pidada. Raamatu teeb renesanssiajastu kontekstis eriliseks see, kuidas autor on käsitlenud hea valitseja moraalseid omadusi. Üks keskseid  mõtteid seisneb selles, et Machiavelli ei mõista hukka ebamoraalset käitumist, nagu näiteks valetamist ja petmist, vaid pigem isegi soovitab seda (lk 46). Siiski näib mulle, et tänapäeval see samamoodi enam ei päde, kuna info liigub niivõrd palju kiiremini ning valed ja pettused võivad hõlpsamini välja tulla. Vastavalt vajadusele peab valitseja olema kas julm või helde (lk 43-45) ning karm või lahke (40). Samuti võib kogu teose vältel märgata, et Machiavelli on ise pigem unitaarse ning tsentraliseeritud riigi toetaja. Eeskujuks toob ta Türgi riiki, kus kõik alluvad ühele valitsejale ning pole teisi ülikuid, kes kontrolliksid oma isiklikku sõjaväge. Selline korraldus näib sümpaatne mullegi. Machiavellil võis olla ka oma roll rahvusriikide tekkimises. Toona funktsioneerisid enamikud riigid siiski feodaalkorra järgi ning tänapäevaseid rahvusriike polnud veel olemas, kuid need hakkasid vaikselt formuleeruma.

 

„Valitseja“ ideoloogilised tahud

Machiavelli teosest leiab kattuvusi mitmete poliitiliste ideoloogiatega. Peamiselt jäi silma konservatism, kuigi ka seda toetas Machiavelli vastavalt vajadusele. Sarnaselt konservatismiga pidas Machiavelli inimloomust enamjaolt halvaks ning omakasupüüdlikuks (lk 2, 43, 46). Niisiis kattusid Machiavelli arusaamad konservatismiga eeskätt moraalsel tasandil. Esile tõstab ta peamiselt inimesi, kes on kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks pettuseid ja skeeme, mis inimloomust just kuigi heast valgusest ei näita. Machiavelli näited on sealjuures hoolikalt valitud, põhinedes seega pigem induktsioonil kui deduktsioonil.  Samuti toetab Machiavelli ühtset riiki ning tugevat valitsejat, mis on omane konservatismile. Teisalt tunnistab ta, et valitseja peaks olema konservatiivne, kuid valitsejaks pürgides peaks temast jääma mulje kui progressiivsest isikust (lk 41-42). See on liialt suur üldistus. Näiteks oli Peeter Suur väga uuendusmeelne valitseja ning just seetõttu on tal nimeks Peeter Suur, mitte Peeter I.

Peale konservatismi saab teost vaadata ka sotsiaalkonstruktivistlikust vaatepunktist ja seda just valitseja maine kujundamise osas. Nimelt on Machiavelli pühendanud eraldi peatükid sellele, kuidas valitseja võiks alluvate silmis välja näha. Kaks peamist soovitust on tal järgmised: (1) pigem jääda rahvale silma armulise valitsejana, kuid samal ajal olla valvas, et seda ära ei kasutataks; (2) võimalusel olla nii armastatud kui kardetud, kuid kui mõlemat ei saa, siis pigem olla kardetud, kuid kindlasti mitte vihatud.

 

Mida “Valitsejast” kaasa võtta ja mida mitte

“Valitsejast” ei tohiks üle võtta ebamoraalset käitumisjuhist. Kuigi valitseja võib pääseda pahameelest või hukkamõistust, siis tavainimene selle vastu ei saa. Samas peab tunnistama, et üdini aus ei saa ka olla ning aeg-ajalt peab valetama, et midagi saada või et midagi teha, sest nagu öeldakse: „Kes ei riski, see šampust ei joo“. Mistõttu makjavellism ise ei pruugi olla sugugi läbinisti halb, vaid isegi teatud piirini kasulik. Teise tarkuseterana tasuks tähelepanu pöörata Machiavelli mõttele, et inimene peaks ise pidevalt vaeva nägema sellega, kuidas inimesed teda näevad. Sotsiaalmeedia ajastul mängib see üha suuremat rolli, sest tähtis pole enam teguviis, vaid enese esitlus. Hea näide oleks siinkohal Donald Trump, kes näitas ennast tugeva ja kogenud ärimehena, kelle range käe all saab kõik (jälle) korda. Sellega haakub üks teinegi Machiavelli mõte: „parim kindlus vaenlase vastu on inimeste poolehoid, mitte viha sinu vastu“ (lk 58). Kui olla kodanike silmis populaarne juht, siis on teda keeruline kukutada. Näiteks Putini Venemaal langeb inimeste heaolu sanktsioonide tõttu, kuid Putini isikliku populaarsuse tõttu pole teda veel kukutatud. Teisisõnu tasub luua endast võimalikult hea kuvand, mida saaks hiljem raskuste kerkides ära kasutada. Kolmas mõte, mis tasub kõrva taha panna, puudutab ootamatuste teadvustamist, sest kuigi Machiavelli mainib seda isegi pigem vilksamisi, on tegu enamat vääriva teemaga.[1] Machiavelli tuletab nimelt meelde, kui palju sõltub edu siiski õnnest. Kuigi erinevad koolitused ja nipid lubavad garanteerida X-i “viie lihtsa sammu abil”, pole elu kaugeltki nõnda lineaarne. Edu tagab pigem oskus muutustega kohanduda: „edukas on see, kes suudab enda tegevust muuta vastavalt vajadusele“ (lk 67).

 

Kokkuvõte

Kuigi “Valitsejat” ümbritseb halb kuulsus ning tema õpetustesse suhtutakse tihti taunivalt, ei saa öelda, et see teos täiesti tarbetu oleks. Tõsi, kui järgida Machiavelli õpetust kogu täiega (mida on tänapäeval niigi võimatu teha), siis viib see pigem katastroofini. Samas, kui pidada ühes mõõdutundega silmas paari eeltoodud soovitust, siis võib pidada selle sisu kokkuvõttes asjalikuks. Kuna “Valitseja” oli tegelikult pühendatud sõjast mõtlevale renessansiajastu valitsejale, ei saa seda tänapäeval puhta tõe pähe võtta, ent kui panna paar Machiavelli õpetust tänapäevasesse konteksti, siis võib leida viise, kuidas neid rakendada.

 

 

[1] Machiavelli ise käsitles seda 25. peatükis (lk 66-68) õnne all.

Kasutatud allikad

Machiavelli, Niccolo. 2016. „The Prince“, USA: Dover Publications, Inc.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply