';

Erik von Kuehnelt-Leddihni “Demokraatia analüüs” ehk papameeleoni käsiraamat

Erik von Kuehnelt-Leddihni “Demokraatia analüüs” ehk papameeleoni käsiraamat
Autor: Jakob Päll

Valisin enda raamatuarvustuse jaoks Austria kirjaniku, ajaloolase, poliitikafilosoofi ning konservatiivse liberaali Erik Kuehnelt-Leddihni teose “Demokraatia analüüs” (1995). Ühest küljest filosofeerib ta selles demokraatia üle ning teisest annab sellele konkreetsete näidetega ajaloolise konteksti. Nende kahe sümbioosis on loodud huvitavad arutluskäigud, mis on küll lehekülgede poolest ehk napid, ent on sisult kõrge väärtusega.

Teos valmis 1995. aastal, mil külm sõda oli üsna hiljuti lõppenud ning maailm jõudnud (mingis mõttes) tasakaalupunkti. Nõukogude Liit oli langenud, globaalsel tasandil USA-le vastandunud jõud raugenud. “Selle kirjatöö väline ajend on nii paljude põhjendamatu veendumus, et 1989. aasta sündmused garanteerisid liberaalse demokraatia ellujäämise kõikideks aegadeks” (lk 5). Seda asjaolu arvestades on üsna lihtne mõista, miks ja mille jaoks Kuehnelt-Leddihn raamatu üldse kirjutas. Pärast pikalt kestnud külma sõda oli maailmas (jälle) rahu ning demokraatia võidukäik lõi illusiooni, et selline ongi maailma loomulik kord ja nii see ka jääb. Autor tõdeb, et “Ma lähenesin oma ülesandele kui ratsionalist, teist ja liberaal, mille juures üks tingib ka teise, kuid just nimelt kui ratsionalist pean ma inimese loomust “realistlikult” arvestama ja see on ainult ääri-veeri ratsionaalne (või ka moraalne)” (lk 6). Sellest tingituna võib järeldada, et demokraatia, mis kohati tundub nii iseenesestmõistetav, on vahest ka äärmuslikes vastuoludes näiteks reaalse olukorraga, sest inimloomusesse ei ole sisse kirjutatud ratsionaalsus.

Inimese irratsionaalsus on ka üks nii-öelda läbivaid mõtteid, mida “Demokraatia analüüsis” demokraatia vastu küllaltki kriitiliselt  kasutatakse. Raamat on kirjutatud eelkõige ideoloogia(te)st ja poliitikast ning sotsiaalteadustest huvitatule, kuid samas ka kellelegi, kes naudib konkreetsemate ajalooliste näidete ja filosoofia käsikäes käimist. Pigem võib eeldada, et raamatu lugeja on varem selle valdkonnaga kokku puutunud ja omab teatavaid taustteadmisi. Lihtsalt “külmalt” raamatusse sisse hüpates võib selle sisu jääda hoomamatuks. Raamat on oma ülesehituselt tõsiselt lihtne, loogiline ja hilisemaks tsiteerimiseks hõlpsasti kasutatav. Peatükid on jaotatud konkreetselt teemale vastavalt ning sisupunktid eraldatud paragrahvidena. Raamatu põhiline “uurimisprobleem” on demokraatia kui ideoloogia, selle erinevate külgede avamine ja viimaks ka spekuleerimine tuleviku üle. Teos koosneb 26 suuremast peatükist, millest ehk olulisemad on “Demokraatia ja liberalism”, “”Demokratiseerimine””, “Demokraatia, teadmine, mõistus ja arusaamine” ja “Demokraatia tulevik”. Samas tuleb tõdeda, et iga peatükk on teis(t)ega seotud ning keeruline on öelda, millele võiks konkreetsemalt rõhku panna.

Esimene peatükk, milleks on “Demokraatia ja liberalism” toob lugeja ette selge määratluse terminist “demokraatia” ning väidab, et “Me oleme kas vabad või võrdsed”, sest need ei saa mitte mingil juhul koos toimida (lk 10). Liberaalsus demokraatias tugineb küll vabadusele, enamuse valitsemisele ja võrdsusele, kuid eelnevalt väljatoodud lahkheli tõttu võivad liberaalses demokraatias muutuda olukorrad pingeliseks (lk 13). On oluline mõista, et liberaalsuse tõttu on demokraatia “raamides” liikumise juures oluline kõigega kohanemine ja sallimine – seda mitte tehes “ei saa teda pidada enam “vabadusel põhinevaks”” (lk 13). Seega on liberaalses demokraatias selgeid vastuolusid.

Peatükis “”Demokratiseerimine”” toob autor välja, et demokraatia kui ideoloogia selle psühholoogilises, filosoofilises ja teoloogilises mõttes tungib pea kõikidesse eluvaldkondadesse. Küll aga toob eri valdkondades, näiteks majanduses ja hariduses, demokratiseerimine kaasa negatiivseid tagajärgi. Näiteks maksupoliitika muutmisega sissetulekute võrdsustamise puhul toimitakse näiliselt küll võrdsuse printsiibi alusel, kuid tegelikkuses on see hoopis vastupidine ning “saab statistiliselt tõestada, et kõrgemate sissetulekute kõrgem maksustamine ei too mingit nimetamisväärset lisatulu, küll aga karistab usinust ja seetõttu ei seisa mitte ainult materiaalse auahnuse teel, vaid takistab ka üldist majanduslikku arengut” (lk 51). Samas peatükis oli esitatud ka  üks teine väga huvitav mõte: kui riiklikul tasandil on igal inimesel üks õiguslik hääl näiteks KOVi valides, siis miks “/…/ koristajad võivad valida riigipead, siis miks mitte ka ülikooli professorit” (lk 52)?

Peatükk demokraatia ja teadmiste seosest tõi esile ühe põhimõtte, millele ehk tavaliselt ei mõtlegi, kuid mis tegelikkuses peegeldab olukorda kas või Eestis. “Nii meenutab kogu valitsemisvaldkond tööplatsi, kus ehitustöölised [vastava erialase hariduseta ministrid] võivad käsutada arhitekte [oma ala spetsialiste]” (lk 62). “Demokraatia tulevik” näib autori perspektiivist olevat keeruline: esmalt seetõttu, et “sõnu poliitik ja poliitika mõistetakse üha enam negatiivselt. Põhjused selleks on kõikjal valitsevad korruptsioon, poliitikute “tugitooliarmastus”, parteihuvide eelistamine riigihuvidele /…/ (lk 74). Teiseks, sest (tänapäevase) meedia olemasolust tingituna levib populism ning “/…/ kaasaegne inimene on papameeleon, papagoi ja kameeleoni ristsugutis [keegi, kes kuuleb/loeb/näeb populistlikku infot, sulandub sellesse ja kaagutab edasi]” (lk 77). Viimaks, sest tegelikkuses hindame me (tõenäoliselt) palju rohkem omapärast käsitööd kui “halli” masstoodangut ning seetõttu on võrdsus kui demokraatia põhiprintsiip oma olemuselt kaasaegsesse maailma konteksti paigutatuna justkui iganenud (lk 80).

Autor on terminit “demokraatia” tõlgendanud järgmiselt: “Demokraatia on kreeka võõrsõna ja tähendab rahva “valitsemist”. Demos tähistab rahvast, mõnikord ka alamrahvast ehk pleebsi. Kratos viitab jõulisele valitsemisele ja erineb sellega archést, mis viitab pigem “juhtivale” või “originaarsele” valitsemisele, nagu näiteks sõnades “monarhia” või “hierarhia”” (lk 9). Kuehnelt-Leddihn näeb, et demokraatias on küsimuseks, kes valitseb, ning selles on “kaks põhiprintsiipi: enamuse valitsemine ja poliitiline võrdsus” (lk 9). “Ideaalne riigivorm demokraatia jaoks on vabariik” ning see “/…/ tunneb kaht põhivormi: otsene ja kaudne” (lk 10), “/…/ demokraatia on lõppude lõpuks poliitiline levée en masse [massimobilisatsioon]” (lk 43). Antud teose teemat, milleks on demokraatia, käsitleb autor küllaltki kriitiliselt (kui just mitte öelda reaalselt) erinevatest aspektidest ja kooslustest vaadatuna. Raamatust leiab demokraatia ja liberalismi; meelevaldsuse, parteide, totalitarismi, natsionalismi ja rassismi; õigusriikluse, religiooni, teadmise, mõistuse ja arusaamise; korruptsiooni, sõja ja välispoliitika; kolonialismi, hariduse ja tuleviku vahekorrast johtuvaid arutluskäike. Selles mõttes on teos sisult äärmiselt tihe ja laialdane, sest autor on arvestanud kõikvõimalike demokraatiaga seonduvate külgedega.

Kuna Kuehnelt-Leddihn on parempoolne konservatiivne liberaal, kes tõenäoliselt hindab kõrgelt utilitaristlikku käsitlust võimust (mida ta ka oma raamatus mainib) ja hierarhia selget väljendumist ühiskonnas, on osad teoses esitatud käsitlused etteaimatavad. Näiteks väidab autor, et “see, mis demokraatia juures ahvatleb, on “ise-valitsemise” lubadus”, aga on pea ilmselge, et nii see tegelikult ei ole ja enamus valitseb vähemuse üle” (lk 18). Teose sisu teeb arvustaja jaoks veidi keeruliseks laialdase ajaloolise tausta kaasamine analüüsi. Raamatust leiab hulganisti näiteid minevikus toiminust, alates Ateena demokraatiast ja lõpetades tänapäevasemate (tõsi, küll mitte 21. sajandi) oludega näiteks Ameerika Ühendriikides. Küll aga on see loogiline esiteks seetõttu, et raamatu autor on taustalt ajaloolane ning teiseks, sest demokraatiat analüüsides tulebki vaadata kaugemasse ajalukku, mil demokraatia “alguse sai”.

Lisaks kipub ajalugu korduma. Arvustaja tõdeb, et selline lähenemine on mõistlik, sest näidete kasutamine annab iga töö puhul palju juurde. Teose “Demokraatia analüüs” üheks suurimaks n-ö tugevuseks on arvustaja hinnangul just arutluskäikude loogiline ülesehitus. Tavaline konstruktsioon – väide, selgitus, näide, järeldus – on ilmne igas lõigus. Võib-olla jäid aga mõned peatükid veidi liiga lakooniliseks, näiteks “Poliitiline oligarhia” ja “Demokraatia, teadmine, mõistus ja arusaamine”, kus analüüsi jagus vaid ühele-kahele leheküljele. Samas on huvitav täheldada, et ka äärmiselt lühikestes peatükkides suudeti põhiline sõnum piisaval määral edasi anda, et see siduda järgnevate peatükkidega. Less is more! Mõnel juhul olid autori järeldused ehk veidi meelevaldsed ja utopistlikud, näiteks järgnev: “Nagu massispordis nii ka demokraatias loendatakse ja mõõdetakse pidevalt. Nagu massiparteide kogunemistel ja demonstratsioonidel nii ka spordis tuleb ette käsikähmlusi, mis võivad viia mõrvade ja tapmisteni” (lk 40). Otseselt ei tekkinud arvustajal selliseid näiteid, mida teose autor oleks ise võinud sisse tuua, kuid neid saab välja tuua teose väärtust reflekteerides.

Raamatus leidus nii täiesti uusi, edasiarendatud kui ka tundmatuid ideid ja käsitlusi demokraatiast. Esimene ja ehk arvustaja jaoks kõige olulisem “teadmine” oli hoopis seoste loomine teose autori ideede ja nüüdisaegse maailma vahel. Näiteks tõi autor välja, et ministeeriumite vahel toimuvad liikumised ja/või ümberkorraldamised loovad olukorra, kus “ehitustöölised võivad käsutada arhitekte” (lk 62). See tähendab, nagu alguseski mainitud, et minister, kes on küll hierarhiliselt kõrgemalt, kuid teadmistelt tõenäoliselt madalamal positsioonil (e ehitustööline) omab võimu oma ala spetsialistide üle, kes on aga “reaalse töö tegija” (e arhitekt). Sellise olukorra tingib asjaolu, et minister on tavaliselt parteile keskenduv poliitik. Kui panna see Eesti konteksti, võib parima näitena välja tuua Jürgen Ligi, kes on pidanud nelja erinevat ministriametit. Samas võib aluseks võtta ka USA presidendi Donald Trumpi, kes ei tegele endale omaselt ainult ärinduse ja majandusega, vaid peab lahkama ka keerulisemaid välis-, sisepoliitilisi probleeme.

Või teine autori väide, et “Kodanik ise ei tea, eelkõige mitmeparteisüsteemi puhul, kuidas käitub tema partei pärast valimisi, millistesse koalitsioonidesse ta siis astub” (lk 19). Sellel puhul võib aluseks võtta näiteks üsna hiljuti moodustatud KOV-ide koalitsioonid. Viimasena näide demokraatia seosest finantsidega, mille puhul saab “/…/ rääkida kahest parteide põhivormist: jõuluvanaparteid [lubavad palju kingitusi ja raha laiale ühiskonnagrupile ning peetakse seetõttu sotsiaalseteks] ja paastuparteid [lisavad programmi kokkuhoiuabinõusid üle jõu käivat võlakoormat kartes]” (lk 37). Jõudes tagasi klassikalise Savisaare Keskerakonna kartulite jagamise kampaaniani, on selge, et etaloniks võib seda pidada, sest seeläbi võideti küllaltki lihtsalt hääli. Tajutav seos on ka inimloomuse olukordade tõlgendamisega, mille puhul “rohkem” on justkui alati “parem”.

Teine arvustaja jaoks oluline teadmine oli termin “valimiskomm”, mida on kasutatud Austrias (lk 64). See on oma olemuselt (korruptiivne) maiuspala, mida partei oma valijatele seaduslikult häälte vastu pakkuda saab. “Teiselt poolt – ja see on täiesti legaalne – võib partei lubada erinevatele gruppidele pärast valimisi rahalisi toetusi avaliku raha eest, nagu näiteks kahekordistada vanaduspensione või kõrgkooliõpilaste elamispinnatoetusi” (lk 64). Huvitav on siinjuures asjaolu, et “niisugust asjade käiku ei pea keegi tänapäeval “korruptsiooniks”” (lk 64). See haakub hästi ka autori väitega, et “isegi tõsistel põhjustel mitte tagasivalitud, läbikukkunud poliitik võib küll kaotada oma tulud (mis teda kindlasti kurvastab), aga reeglina “karistamatult” oma eraellu tagasi tõmbuda, isegi kui ta on teinud asju, mis oleks mõne majandusjuhi kohtu ette viinud” (lk 62). Samas võib tõdeda, et Eesti puhul on inimestel küllaltki tundlik ja pikk mälu – näiteks Siim Kallase ja Keit-Pentus Rosimannuse suhtes – mis ei taha unustada intsidente. Valimiskommi sisu on nähtav igal valimisperioodil igas riigis ning seetõttu on oluline mõista, mida see endas “peidab”.

Kolmandana ja uue teadmisena toob arvustaja välja (probleem)küsimuse. Mis on vasak? Peatükis “Demokraatia asub vasakul” leiab autor, et “peaaegu kõikides keeltes tähendab vasak midagi negatiivset-halvustavat” (lk 40). Näiteks saksa keeles kohmakas, saamatu, itaalia keeles õnnetus, ungari keeles ebaõnn, kuid “parem on seevastu alati positiivne” (lk 40). Selles mõttes on demokraatiale kui millelegi vasakpoolsele leksikoloogilise tähenduse andmine huvitav. Kas võib järeldada, et demokraatia tuumas esinevad vastuolud (võrdsuse ja õigluse vahel) on ka sõna tähendusse (eri keeltes) sisse kirjutatud? Lisaks räägib autor vasakpoolsest ideaalriigist, kus “/…/ on ainult üks rass, üks klass, üks keel, üks seadus, üks koolivorm, üks tava, üks partei, üks juht ja üks keskus – ta tunneb ainult ühte maailma” (lk 41). Seda arvesse võttes tundub demokraatia midagi hoopiski hirmsamat, kui see tegelikult on või kuidas seda tavaliselt mõistetakse.

Üldiselt oli Erik Kuehnelt-Leddihni teost lugedes palju selliseid hetki, kus arvustaja tundis, et on küllaltki raske täpselt aru saada, mida autor edasi tahtis anda. Samas tekkis ka neid olukordi, kus tekkisid varem õpitu äratundmise tunne ning erinevate seosed igapäevase elu sündmustega. Üsna lühike raamat, mille lugemiseks ei kulu näiliselt palju aega, kuid mõistmiseks vajab veidi rohkem tunde. Kasulik lugemine igal juhul!

 

Kasutatud allikas

Kuehnelt-Leddihn, Erik. 1995. Demokraatia analüüs. Graz: Leopold Stocker Verlag.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply