';

Laura Vilbiks: Hannah Arendti „Totalitarismi lätted“ ehk hirmuvalitsuste anatoomia

Laura Vilbiks: Hannah Arendti „Totalitarismi lätted“ ehk hirmuvalitsuste anatoomia

 

“Totalitaarse korra ideaalne subjekt pole mitte veendunud nats või veendunud kommunist, vaid inimesed, kes ei tee enam vahet faktil ja fiktsioonil ning ei erista tõde ega vale” (lk 622).

 

Hannah Arendti eepose mahtu “Totalitarismi lätted” (The Origins of Totalitarianism) on akuutne analüüs totalitaarsete režiimide päritolust ja eeltingimustest. Raamat annab  detailse ülevaate teise maailmasõja eelsetest arengutest ning viisidest, kuidas Euroopa järk-järgult hirmuvalitsus(t)e ohvriks langes. Praegu, mil Euroopas täheldatakse äärmusparempoolsete erakondade populaarsuse tõusu, võiks Arendti teost võtta kui mingit sorti kompassi, et orienteeruda uutes arengutes ja võrrelda neid mineviku ämbrisseastumistega.

Teise maailmasõja järgses Euroopas räägiti küll palju sellest, miks holokaust aset leidis, kuid peaasjalikult keskenduti isiklike lugude talletamisele. Ka Saksamaal elanud Arendt koges rõhuvat režiimi isiklikult – pärast arreteerimist põgenes ta Prantsusmaale ja hiljem edasi USAsse –, kuid teoses räägib ta „mina“ asemel „meiest“: kuidas me saime neil inimsusevastastel kuritegudel juhtuda lasta? Autor eritleb maailmas toimunud ajaloolisi, poliitilisi ja majanduslikke muutusi, mis lõid sobiva pinnase totalitarismi sünniks, keskendudes peamiselt Prantsusmaale ja Saksamaale, aga ka Nõukogude Liidule. Arendti mõtisklused võimaldavad lugejal kõhedusttekitavalt lähedalt tajuda tolleaegset mõtteviisi ja selle tasast teisenemist.

Antisemitismi alged

Raamatu esimene osa annab ülevaate Euroopa juudikogukonnast, peamiselt küll selle kõrgkihist. Juudid olid ajalooliselt olnud üleeuroopaline kogukond, mistõttu neile sobis hästi koostöö erinevate valitsustega. Monarhide vahetumised (ja sellega kaasnevad ideoloogilised muutused) polnud enamasti pangandusega tegelevate juutide positsiooni kõigutanud, küll aga hakkasid seda tegema vabariiklik kord ja rahvusriigid. Rahvusriigis muutus nimelt ühiskond ühtlasemaks, mille taustal tuli juutide eripära paremini esile. Arendt rõhutab, et antisemitismi tipphetk saabus just siis, kui juudid olid tegelikult kaotanud oma ühiskondliku positsiooni ja mõju: Hitleri võimuletuleku ajal ei juhtinud juudid enam saksa panku ja juudikogukonna arvukus oli vähenemas. Autor nendib irooniliselt, et „statistikule paistnuks natside [juutide] tagakiusamine ja hävitamine mõttetuna, sest see kiirendas protsessi, mis oleks ilmselt igal juhul toimunud“ (lk 5).

Juutide identiteediga olid antisemitismi algusaegadel keerulised lood: ühest küljest ei saanud nad enam avalikult oma identiteedist rääkida, teisalt aga ei saanud nad seda ka varjata. Juutlus oli samaaegselt „füüsiline plekk ja personaalne privileeg“ (lk 106). Paradoksaalset olukorda illustreerib hästi sajandivahetusel Prantsusmaal toimunud Dreyfusi skandaal, mille käigus vangi mõistetud juudi Alfred Dreyfusi kohtuasi jagas prantslased kahte leeri: ühed, kes uskusid Dreyfusi süütusesse (sealhulgas tuntud kultuuritegelased nagu Émile Zola), ja teised, kes teda antisemiitlikel põhjustel ei uskunud. Ajal, mil Dreyfus polnud veel lõplikult süütuks kuulutatud, muutusid juudid õukondades omamoodi tähelepanu- ja fetišeerimise objektiks. Mida enam antisemitism ja homofoobia ühiskonnas kõlapinda leidsid, seda enam pidid löögi all olevad vähemused enda ühiskondlikku osalust põhjendama ja nii tekkisid erinevad kultused: juute hakati seostama musta maagiaga; homoseksuaalseid inimesi kutsuti õukondadesse esinema ja oma „ebanormaalsust“ näitama. Prantsusmaal avas Dreyfusi skandaal juutidele aristokraatlike salongide uksed, skandaali lõpp muutis nad aga tagasi „tavapärasteks surelikeks“ (lk 111).

Taoline ühise identiteedi teke ja selle fetišeerimine on Arendti jaoks oluline ohumärk, mis annab aimu totalitarismi tulekust. Tegemist on identiteedipoliitika vastandiga – identiteeti ei kujunda mitte vähemus omadel tingimustel, vaid seda kujundab ühiskond nende eest. Judaismist kui religioonist oli võimalik ära pöörduda, kuid juutlusest kui konstrueeritud identiteedist puudus pääsetee. Kui judaismi „kuriteole“ vastati karistusega, siis juutluse „pahe“ pidi täielikult välja juurima, hävitama (lk 113).

Imperialismi pahe

Arendt kirjeldab nii imperialismi kui ka totalitarismi enneolematu kontseptsioonina. Imperialismi vaadeldakse teoses 1884.-1914. aastatel toimunud nähtusena, mis sündis siis, kui kapitalistlik juhtiv klass jõudis majandusliku laienemise loomulike piiranguteni – selleks, et majandust edasi kasvatada, tuli laieneda väljapoole riigipiire (lk 163). Siin ilmneb paradoks – ja Arendtile paistab paradokside väljatoomine meeldivat – kõigist valitsusvormidest sobib rahvusriik kõige vähem lõputuks kasvuks, sest ühise rahvusidentiteediga „tuumiku nõusolekut ei saa lõputult venitada, ja see on vaid harva, ja tohutute raskustega, võidetud vallutatud rahvastelt“ (lk 164). See vastuolu aga ei takistanud imperialismi toimimist.

Arendt kritiseerib imperialismi ka Thomas Hobbesi filosoofia kaudu, nimetades Hobbesi kuvandit inimesest kasuahne väikekodanluse eeskujuks ning teda türannia õigustajaks. “Inimesed ei ole sipelgad ega mesilased”, ütleb ta, ning liites kokku kõikide inimeste erahuvid, ei ole summaks ühishuvi, vaid võimust ilma jäänud inimesed ja ennasthävitav riik (lk 189-190). “Leviaatanis” kirjeldatud turvainstinkt saaks Arendti sõnul hoida ühiskonda koos vaid “kõikehõlmava, rõhuva hirmuga, mis ei ole just turvalise inimese peamine tunne” (lk 185) – siin näeme juba seost hirmuvalitsusega ja totalitarismi ilminguid. Arendt tuleb isegi välja väitega, et mitu sajandit tagasi elanud Hobbes nägi ette imperialismi lõputut võimuiha ja kujundas sellele vastava riigimasina, mis suudaks lõputut kasvu tagada – seda muidugi türannia abil ja oma kodanike arvelt (lk 189).

Totalitaarne kord

Totalitarismist rääkides on Arendti märksõnadeks üksildus, juuretus, isolatsioon ja massid. Totalitaarne režiim peab toimimiseks lõhkuma normaalsed inimestevahelised suhted ja tekitama uued, mis näiteks Natsi-Saksamaal põhinesid vägivaldsel rahvuslusel ja suure juhi kultusel. Mida lähemale juhi siseringi kuulutakse, seda enam põlastatakse neid, kes jäävad sellest väljapoole. Hierarhias kõrgemal paiknevad inimesed võivad ka propagandast teadlikumad olla ja teada, et massidele edastatav info pole tõepärane. Nad ei pea ideoloogilistesse klišeedesse uskuma ega neist isegi hoolima – eliidi jaoks on oluline eelkõige lojaalsus juhile.

Totalitaarne kord viis koonduslaagriteni. Kuigi teos on kirjutatud kõrvaltvaataja positsioonilt ja akadeemilises keeles, on raske mitte tunda õõva, mis vaatlusobjektiga kaasneb. Arendt kasutab siinkohal veidi ilukirjanduslikumat stiili ja võrdleb koonduslaagreid kolme surmajärgse elu kujutamise viisiga, milleks on Hades, purgatoorium ja põrgu (lk 583). Hades on leebeimat sorti – sinna kuuluvad pagulased, kodakondsuseta isikud, asotsiaalsed ja töötud. Purgatooriumile vastavad tema silmis Nõukogude Liidu sunnitöölaagrid. Põrguks sõna otseses mõttes peab ta Natsi-Saksamaa koonduslaagreid, kus inimeste “terve elu on süstemaatiliselt organiseeritud, saavutamaks suurimat võimalikku piina”. Kõigis laagrites on aga ühiseks nimetajaks hooletus, millesse inimesed jäetakse: neid justkui poleks enam olemas, nad on elu ja surma vahelisse aega kinni jäetud.

Arendti ajaloolis-filosoofiline nägemus

Minu jaoks olid ühed kõige huvipakkuvamad osad raamatust Arendti tähelepanekud rahvamasside meeleolumuutustest ja rahvajõukudest (the mob), mis olid hädavajalikud totalitaarse korra ülal hoidmiseks. Kuigi raamat ei kulge kronoloogiliselt – Arendt nopib hetki mitmest sajandist läbisegi –  paistab lugejas kuhjuv õud arenema sarnaselt tolleaegsete inimeste tundmustega. Tihti räägitakse sellest, kuidas Natsi-Saksamaal elavad inimesed ei märganud ühiskonnas toimuvaid muutusi enne, kui oli hilja. “Totalitarismi lätted” annab sellele üldlevinud teadmisele sügavust ning toob lugejale lähemale aja, mil luteri pastor Niemöller kirjutas oma kuulsa luuletuse:

Kõigepealt tulid nad sotsialistide järele, ja ma olin vait – sest ma polnud sotsialist. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele, ja ma olin vait – sest ma polnud ametiühingutegelane. Siis tulid nad juutide järele, ja ma olin vait – sest ma polnud juut. Siis tulid nad minu järele – ja polnud enam kedagi, kes oleks minu eest välja astunud.

Kuigi teos oli minu jaoks äärmiselt paeluv, tuleb tunnistada, et tegemist pole just kerge lugemisega. Raamat haarab erinevaid teemasid, ajaperioode, ühiskonnagruppe ja ideoloogiaid. Sellest üsnagi eklektilisest ideedekogumist koherentset ülevaadet anda tundub võimatu ülesanne – aitaks vaid raamatu ümberkirjutamine. Lühiülevaadet Arendti poliitilisest mõttest pakub aga raamatu viimane alapeatükk: “Ideoloogia ja terror: uus valitsusviis”. See algselt eraldi avaldatud essee on mõtisklus ideoloogiatest. Arendt vaatleb ideoloogiaid filosoofilisemalt kui seda tavaliselt tehakse, kuid üldlevinud mõiste põhiosad on siiski äratuntavad: oluline on oleviku tõlgendus, mudel soovitud tulevikust ning viis, kuidas selle tulevikuni jõuda. Autori jaoks on ideoloogia “-ism”, mis suudab oma pooldajatele seletada kõike ühest printsiibist lähtuvalt. Ideoloogia on sõna-sõnalt “idee loogika” ja selle ainestikuks on ajalugu, millele idee kohaldatakse – “kohaldamise tulemuseks ei ole mitte deklaratsioon sellest, mis on, vaid tulemus on pidevalt muutuv protsess” (lk 616). Ideoloogiad väidavad teadvat kõike nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku kohta ning näevad ajaloolisi muutusi, ajaloolist “liikumist”, üksnes ideedest põhjustatuna.

Rääkides Arendti mõistete seosest ajalooga, ei saa mainimata jätta Arendti omanäolist ajalookäsitlust. Tema historiograafiline meetod kasutab päris inimeste elusid, et valgustada ajaloolisi hetki, eesmärgiks “säilitada inimväärikus ja võime tegutseda, otsustada ja mõelda nende argumentide valguses, mis räägivad ajaloolistest ja/või looduslikest vajadustest ja seadustest…” (Owens 2017, 54). Just nendest vajadustest ja seadustest räägib ka Arendti poleemiline teos “Eichmann Jeruusalemmas”, mis lahkab holokausti organiseerija Adolf Eichmanni kohtuasja. Nimelt ei tundnud Eichmann end süüdi, vaid viitas kantiaanlikule kohuse-eetikale, öeldes, et ta täitis lihtsalt talle antud käske. Nii Eichmanni raamatust kui ka “Totalitarsimi lätetest” ilmneb, et Arendti jaoks ei olnud süüdi süsteem või seadused – tema nägemuses alustasid ajalugu reaalsed inimesed. Ja nad tegid seda tihti üpris banaalsetel põhjustel, olgu selleks käskude ja seaduste järgimine, isikliku kasu saamine või lihtsalt rumalus (siit pärineb ka Arendti kuulus termin “kurjuse banaalsus”). Selleks, et kohutavate tegudega silmitsi seista ja neid ennetada, tuleb neid näha mitte ebareaalsena ja “selle maailma välistena”, vaid võtta neid sellena, mis nad on – inimeste põhjustatud tegudena (Novák 2010, 484).

Arendti uskus, et inimseisundi (human condition) üks olulisimaid kategooriaid on tegu (action), ning iga teoga loob inimene uue alguse – see algus on justkui võrdeline inimese sündimise hetkega; võib öelda, et sündimisele omane element on esindatud igas inimese teos (Arendt 1998, 9). Arendti jaoks on “algus” poliitilise mõtte keskmes. Nii nendibki ta teose lõpus poeetiliselt, et “iga lõpp ajaloos sisaldab endas uut algust” ning et algus on inimese ülim võime, poliitiliselt on see identne inimese vabadusega. Kas tegemist on “hea” või “halva” algusega, seda Arendt ei täpsusta. “Selle alguse garanteerib iga uus sünd; [see algus] on tõepoolest iga inimene” (lk 621).

 

 

Kasutatud kirjandus:

  • Arendt, Hannah. 1998. “The Human Condition” Chicago & London: The University of Chicago Press.
  • Hannah Arendt 2017 [1951]. „The Origins of Totalitarianism“ London: Penguin Books
  • Novák, Jakub. 2010. “Understanding and Judging History: Hannah Arendt and Philosophical Hermeneutics” Meta: Research in Hermeneutics, Phenomenology, and Practical Philosophy 2 (2): 481-504.
  • Owens, Patricia. 2017. “The International Origins of Hannah Arendt’s Historical Method” Political Power and Social Theory 32: 37-62.
Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply