';

Leszek Kołakowski “Revolutsioon kui ilus haigus” ehk marksismikriitika endise marksisti sõnade läbi

Leszek Kołakowski “Revolutsioon kui ilus haigus” ehk marksismikriitika endise marksisti sõnade läbi
Autor: Fred Gregor Rahuoja

Poola filosoofi Leszek Kołakowski tööde hulgas esineb pealkiri „Revolutsioon kui ilus haigus” vaid 1979. aastal avaldatud essee pealkirjana. Seega teos, mida antud arvustuses käsitletakse, on valik Kołakowski aastatel 1956 kuni 2003 kirjutatud esseedest ja artiklitest, mille Hendrik Lindepuu on tõlkinud ning moodustanud neist tervikliku kogumiku. (Hiio 2015).

Tõlkija valik on arvustuse autori arvates olnud edukas, kuna kogumikus on läbivaks teemaks marksism koos oma võlude ja valudega. Tükati käsitleb Kołakowski ka religiooni aktuaalsust 20. ja 21. sajandil ning võõrandamatute õiguste tarvilikkust modernismijärgses maailmas.

Esseed ja artiklid, mille Hendrik Lindepuu on valinud, on kirjutatud kommunismi kõrgajast kuni selle täieliku kollapsini (Nõukogude Liidu kujul) 1991. aastal. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest tingitud sotsialismileeri lagunemise järel kirjutatud esseed on reeglina reflektiivsed, see tähendab, et Kołakowski vaatleb kommunismi mitte ainult Ühendkuningriigis resideeruva filosoofia professorina, vaid kui endise marksisti ja poolakana, kelle marksismivastaseid teoseid on võimalik avaldada alles pärast kommunismi kukutamist Poolas. Kuni 1968. aastani kirjutas Kołakowski sotsialistlikus Poolas, hiljem Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias justkui kõrvalseisjana. See ei tähenda aga, et lääne kultuuriruumis elades oleks Kołakowski mõtted muutunud sotsialismi- või marksismilembelisemaks. Pigem esineb tema töödes just vastupidine tendents: noore kommunistina 1947. aastal Poola Ühendatud Töölisparteiga liitunud filosoofi tööd muutuvad pärast 1956. aasta Poola Oktoobrit aina marksismikriitilisemaks. 1966. aastal Poola Oktoobri sündmuste kümnenda aastapäeva auks peetud loengu tõttu töölisparteist välja heidetud Kołakowski lahkus kaks aastat hiljem Poolast. Läände kolimine Kołakowski tööde kriitilisuse progresseerumist ei mõjuta, küll aga hakkab ta kirjutama rohkem saksa ja inglise keeles, et jõuda otse laiema auditooriumini. Seega võib tõdeda, et enamik antud teose essedest on kirjutatud väljaspool sotsialismileeri mõjuruumi, kuid need lähtuvad kindlasti sotsialismi ja kommunismi järjepidevatest pahedest.

Kołakowski kirjutas peamiselt ideoloogiateadlikule või filosoofiahuvilisele auditooriumile. Tema stalinismikriitiliste tööde lugemiseks peab vaieldamatult olema tutvunud sotsialismi ja marksismi põhitõdede ja nende rakendamisega (Kołakowski, 2014. Lk 101 – 127). Väide, et Kołakowski tööd on kõigest kontrrevolutsioonilised Euroopat 1968. aastal vallanud ülestõusude ja rahutuste keskel, teeks liiga Kołakowski põhimõtetele. Pigem on tema esseed inspireeritud isiklike tõekspidamiste muutusest, mitte vaid selleks, et hoida Euroopas ära uut sotsialistlikku revolutsiooni. Järelikult on autor kirjutanud eelkõige kommunistidele, et nad suhtuksid objektiivsemalt järgitavasse ideoloogiasse; kapitalistidele, et nad leiaksid kommunismi mõjusfäärist võrsunud filosoofi tuge ideoloogiliste vigade osutamisel; ning rahvuslastele, et nad ei nõustuks oma kultuuriliste või religioossete eripärade uputamisega internatsionaalsesse kompotti.

Lindepuu valitud esseed ja artiklid on valdavalt kommunismikriitilised, ent ideoloogia kritiseerimiseks peab Kołakowski vajalikuks kommunismi kõrvutamist natsionaalsotsialismi, (peamiselt roomakatoliku) kristluse ja erinevate rahvuslike liikumistega. Kommunismi suurimate pattudena näeb Kołakowski fassaadipoliitikat, järjepidevusetust, totalitaristlikku mõttelaadi levitamist läbi elanikkonna hävitamise ja rahvaste eripärade eitamist ehitamaks üles homogeenne ja monotoonne proletariaadi diktatuur. Fassaadipoliitikas toob Kołakowski esile kommunismi võrdluses natsionaalsotsialismiga ehk kui Saksamaal kuulutati valjuhäälselt juutide, slaavlaste ja teiste idapoolsete rahvaste orjastamist ning Saksa superriigi rajamist, siis „stalinism kuulutas võrdsust, demokraatiat, kõigi rahvaste enesemääramisõigust, vendlust ja rahu“ (lk. 135). Põhilised argumendid, mille Kołakowski kommunismi, marksismi ja eelkõige stalinismi vastu toob, on järgmised: kommunistlik „mütoloogia” ei olnud terviklik, mistõttu oli võimalik osutada selle vajakajäämistele juba kaasajal; võimu võõrandumine; vasturääkivused kapitalismi salgamise osas (Marx hülgas küll kapitalismi kui majandusmudeli, kuid ei pannud pahaks kapitalistlikke teadussaavutusi, millele sotsialism sai toetuda); proletariaadi tunnetuslik üleolek teiste klasside suhtes, mis võimaldas neil lõplikku „tõde“ aimata; institutsioonilise ühtsuse ja vabaduse konflikt. Kołakowski tööd pärast Nõukogude Liidu lagunemist varieeruvad teemakäsitluses rohkem. On reflektiivseid töid ja on tulevikku vaatavaid, mis arutlevad peaasjalikult inimõiguste ja Euroopa ühendatuse üle. Filosoof argumenteerib 2001. aastal ilmunud essees „Loomuõigus” inimõiguste võõrandamatuse poolt ja kaks aastat hiljem ilmunud essees „Milleks meile inimõigused?” nende olemasolu vastu. Viimases kulminatsioonis jõuab Kołakowski pakkumiseni, et inimõiguste deklaratsiooni asemel võiks olla „[–] rahvusvaheline konventsioon, mis määratleks, mida ei tohi riigivõim teha – piirangute, mitte õiguste konventsioon [–]” (lk. 375).

Kołakowski kirjutab juba poliitiliste ideoloogiatega tutvunud lugejale, see tähendab, et teoses avaldatud esseedes ja artiklites defineerib ta võimalikult vähe mõisteid, lootes, et lugeja on nendega kursis ning pöörab fookuse mõttearendusele mõiste taha ja rakendatud poliitika argumentatsioonile. Näiteks alustab ta 1970. aastal avaldatud esseed „Revolutsioonilisest vaimust“ lausetega: „Mind ei huvita siinkohal revolutsioonide või revolutsionääride liigitamine. Ma ei kavatse ka juurelda, kas ja millistes oludes on revolutsioon võimalik või vajalik.“ (lk. 35). Ta jätkab, seletades marksistlikku loogikat revolutsioonis: „Üldiselt võttes on revolutsiooniline mentaliteet mõtteviis, mida iseloomustab eriliselt tugev usk, et on võimalik inimese totaalne vabastamine ja et see vabastatud olek on absoluutses opositsioonis käesoleva orjastatud olekuga [–].“ (lk. 36). Järgnevalt toob Kołakowski samas essees mitmeid näiteid toimunud revolutsioonide kohta, vaagides nende sarnasusi ja erinevusi revolutsioonilise liikumisega enne oktoobripööret Venemaal. Kõige sagedasem viis, kuidas poola filosoof oma kirjutisi alustab, on tuues näiteks essee põhiteemaga haakuva ajaloolise tõiga (e.g. lk. 214, 294, 314).

Nagu mõistete selgitamisega, on Kołakowski ka mudelite ja selgete piiritlustega kitsi. Tihtipeale võtab ta arutluse alla marksismi mõne kindla külje ja kõrvutab seda kas natsionalismi või liberaalse vaatega. Lisaks fassaadipoliitikale võrdleb Kołakowski kommunismi imponeerivat võimu lääne kultuuriinimeste ja haritlaste üle natsionaalsotsialistliku kultuurikäsitlusega. Läbi terve artikli „Kommunism kui kultuuriformatsioon“ kirjeldab Kołakowski, milliste vahenditega suutis kommunism pöörata lääne intelligentide päid ida poole, mida tegi natsionaalsotsialism valesti, et ei köitnud piisavalt mõtlejaid, ning millised olid kommunistliku kultuuri altminekud. Seejuures ei lasku autor üheskis essees ega artiklis mastaapsesse, kõiki kommunismi põhiteemasid hõlmavasse diskussiooni, vaid esitab oma tööd justkui pistelised õigusemõistmised sotsialistliku äärmusluse üle. Küll aga katavad Lindepuu valitud kirjatööd terviku, moodustades Nõukogude Liidus valitsenud ortodoksse kommunismi varjuküljed nagu maha salatud genotsiidid, kohustuslikud pealekaebamised, silmakirjalikkuse igas eluvaldkonnas.

Kołakowski on oma esseed kirjutanud juba pöördunud marksistina ehk teoses leiduva kronoloogiliselt esimesena avaldatud essee kirjutamise ajaks (1956. aastaks) on ta juba nooruspõlves praktiseeritud kommunismist vähemalt osaliselt taandunud. Arvustuse autor leiab, et filosoof, kes on olnud aktiivne marksist, kuid hiljem sellest ideoloogiast lahti öelnud, on objektiivne kogetu hindamisel. Võimalus on, et Kołakowski teistes tekstides esineb mõningal määral kibestumust, kuna filosoof heideti 1966. aastal kommunistlikust töölisparteist välja, ent kogumikus „Revolutsioon kui ilus haigus“ ei saa seda täheldada. Lisaks on aja möödudes Kołakowski ideoloogiline prisma muutunud aina enam konservatiivsemaks, mis toetab väidet, et läände kolinud poola filosoofi töödes esineb igatsust vana ideoloogia järele minimaalsel määral. Arvustuse autori arvates on ideoloogiast taandunu õige hindama ideoloogiat, kuna ta on isiklikult seda kogenud, kirjutanud ja õpetanud selle kütkes ning hilisema analüüsi tulemusena tehtud tegusid salgamata kritiseerinud viljeletud väärtuste süsteemi. Sama kehtib ka näiteks nõukogude nomenklatuuri kuulunute ja kontsentratsioonilaagri läbinute kohta, kes hiljem kirjutasid mälestusi möödunud ajast (näiteks Mihhail Vosslenski ja Viktor Frankl). Isiklik kogemus on kõige vahetum ning annab kandvaima vundamendi läbitud süsteemi kritiseerimiseks.

Leszek Kołakowski argumentatsioon on viimistletud, ta lähtub marksismikriitikas kehtivast arutlusviisist ning tõestest eeldustest. Ta suudab käsitletavaid probleeme vaadata mitmest vaatepunktist, et jõuda kõige objektiivsema järelduseni. Eeskujulik näide on essee „Genotsiid ja ideoloogia“ algusread: „Holokausti saab käsitleda erinevatest aspektidest: nagu juudirahva ebatavalise ajaloo kõige verisemat peatükki või nagu XX sajandi natsionalismi ja totalitarismi ilmingut.“ (lk. 128). Selle pealtnäha üldtuntud liigitusega võtab Kołakowski arutlusse 1977. aastal avaldatud töös väga intrigeerivad küsimused: natsionaalsotsialistlik antisemitism on ülemaailmselt hukka mõistetud, aga kommunistlik antisemitism oli jäänud vähemalt tolle ajani arutamata, sest Nõukogude Liit ei kuulutanud oma tegevusi Suur-Saksamaa kombel, Nõukogude Liit võitis Teise maailmasõja ja glasnost polnud veel alanud. Nagu Kołakowski tõdeb, on tol hetkel taaskord äärmiselt aktuaalne juudiküsimus, nimelt Iisraeli riigi olukord. Nii genotsiidi kui muude teemade käsitlemisel ei toetu Kołakowski argumenteerides varjatud eeldustele. Tema töödes on suurimaks küsitavuseks mõistete vähene defineerimine. Argumenteerimises meistriklassi omandanud Kołakowski annab keerulisi teemapüstitusi elavalt ja soravalt lugejale edasi eeldades, et lugeja pole ideoloogiate tundmises võhik.

Arvustaja silmis jäi Kołakowski kogumikus vajaka Nõukogude Liidu algusaegade kommunismi analüüsist. Teose lõpuks jäi mulje, et Kołakowski arutles vaid läbi elatud kommunismi vigade üle, ent ideoloogia lahkamise silmis oleks olnud terve Nõukogude Liidu kommunismi analüüs sidusam. Seda pahe ei saa aga vaid Kołakowski kaela veeretada, sest probleem võis seisneda ka teose kokkupanijas. Üleüldiselt leiab arvustaja, et kogumikteos on terviklik ning edasist arutlust arendav. Teos tõstatas arvustajas nii ideoloogilisi, grupipsühholoogilisi, rahvuslikke kui ka moraalseid küsimusi ja mõttearendusi. 

1958. aastal kirjutatud artiklis „Järjekindlusetuse kiituseks“ nendib filosoof Kołakowski, et „täielik järjekindlus on identne praktilise fanatismiga,järjekindlusetus on sallivuse allikas.“ (lk. 25). Järjekindlust käsitleb Kołakowski mõtete ja käitumise vastavusena. Edaspidistes töödes kritiseerib filosoof Nõukogude Liitu vähese ideoloogilise järjekindluse tõttu. Kehastub paradoks, kus absoluutset ideoloogilist järjekindlust kuulutav nõukogude võim on oma loomult järjekindlusetu ning seega salliv. Ent reaalsus erines: Nõukogude Liidus kehtis nulltolerants kapitalismi suhtes. Lisaks, nagu tõdeb ka Kołakowski: „Nõukogude Liidus oli tegemist eriti kiusliku ja kummalise olukorraga, sest olla juut oli kohustuslik ja keelatud samaaegselt.“ (lk. 140). Kui Lenin ja Stalin kujutlesid peasekretäriametisse astudes, et tõeline ja õitsev kommunism saabub lähima 20 aasta jooksul, siis juba pärast Teist maailmasõda oli Stalin sunnitud tõdema, et proletariaadi diktatuur siirdeetapina kodanluse võimu ja kommunismi vahel kestab tükkmaad kauem. Alates Brežnevist lubasid üleliidulised parteijuhid, et õilis kommunism kinnitab kanda 2000. aastate alguses. Niisiis adusid ka kõige tipmised juhid, et konfliktid, mille järkjärgulist haihtumist lubas Marx alates proletariaadi diktatuuri kehtestamisest, eksisteerisid endiselt ja kuulutasid seeläbi 1917. aastal toimunud riigipöörded vaid sissekanneteks ajalooraamatutesse, mitte kuulsusrikasteks ning pöördelisteks momentideks inimkonna ajaloos. Kołakowski teostest hõngub kommunistlike paradokside läbihammustamist abstraktsemal tasemel kui seda on igapäevane tühi tõde lubatud lookas poelettide asemel. Arvustaja leiab, et Nõukogulik kommunism on jäänud tunduvalt relevantsemaks kui natsionaalsotsialism tänase päevani, sest kommunismi filosoofiline põhi on märgatavalt rammusam, kui seda oli natsionaalsotsialismil. Selles valguses tõestab Kołakowski end kui üht vahetumat ja kaalukamat marksismivastast filosoofi ning pakub ainest neo-marksismi kriitiliseks analüüsiks.

Järgmine vasturääkivus, mida praktiseeritud ortodoksne kommunism kui marksismist lähtuv ideoloogia endas kätkes oli võimu jaotamine. Marxi nägemuses kadus võim pärast riigi kadumist – hetkel, mil proletariaadi diktatuur oli transformeerunud kommunismiks. Nõukogude Liidu probleem seisnes selles, et seal ei olnud töölisrahvast, kes oleks olnud rohkem huvitatud võimul olemisest ja iseteadliku elu elamisest kui igapäevaste vajaduste katmisest ja sõja lõpust (riigipöörete ajal). Probleemimündi teine pool kujutas vähest haritud proletariaati. Marxi nägemuses sai proletaarne revolutsioon toimuda, kui töölisklass oli saavutanud eneseteadlikkuse. Venemaa puhul oli eneseteadlikkuse saavutanud vaid väike grupeering, mille piiridest moodustus hiljem nomenklatuur. Revolutsioonide käiku ja edu arutab Kołakowski töödes „Revolutsioonilisest vaimust“ (lk. 35 – 47) ja „Revolutsioon kui ilus haigus“ (lk. 154 – 167). Nimelt jäi võimu juurde pärast töölisrahva pööret vaid marginaalne osa bolševikest. Sellega tõestab ortodoksne kommunism taaskord, et riigipöörded midagi sisuliselt ei muutnud ning rahvas ei olnud võimule lähemal kui tsaariajal, rääkimata töölisklassi võimust. Tekkinud oli totalitaarne klikk, mille järelkajad kuuldusid vene ühiskonnas 1990ndatest aastatest alates oligarhiana.

Kolmas Kołakowski välja toodud märkimisväärne mõtteseik puudutab tänapäeva demokraatia ohtusid. Küll 1990. aastal kirjutatud, aga siiani aktuaalses artiklis „Demokraatia ajastu ebakindlus“ (lk. 243 – 247) osutab filosoof viiele demokraatiat kõigutavale ohule. Need on sovetism (tänapäeval pigem neo-marksism), tõusev agressiivne rahvuslus, usuline fundamentalism, terrorism ja kapitalismist lähtuv aplus. Kõiki neid on võimalik siduda kas osaliselt või täielikult demokraatiaga (näiteks rahvuslik demokraatia või islamidemokraatia või terroristide võimalus Euroopa raames tundmatutena piire ületada). Arvustaja leiab, et kõik Kołakowski esitatud potentsiaalsed ohud lähtuvad pluralismist. Seega on kõige vahetum oht demokraatia arvamuste paljusus ise. Maailm, kus iga inimene võib kehtivaks kuulutada oma tõe, ei saa kesta salliva ja järeleandlikuna, sest paratamatult leidub indiviide, kellele meeldib enda tõde levitada märksa rohkem kui teistele seda vastu võtta. Paradoksaalselt on Kołakowski lahatud dialektika endiselt relevantne, sest paljude arvamuste ühiskond on paljude konfliktide ühiskond. Järelikult on tõenäoline, et marksism ei kao poliitiliste ideoloogiate hulgast enne, kui kõik konfliktid on lahendatud. Ent, kas siis polegi läbi marksismi vastu võitlemise saavutatud tõeline kommunistlik utoopia?

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply