';

Oto Tuul: Teel inimläheduseni ehk Roger Scrutoni “Kuidas olla konservatiiv”

Oto Tuul: Teel inimläheduseni ehk Roger Scrutoni “Kuidas olla konservatiiv”
Autor: Oto Tuul

 

Roger Scruton avaldas teose “Kuidas olla konservatiiv”, mis nüüdseks on tõlgitud ka eesti keelde, 2014. aastal. Usutavasti ei ole raamatu ajendiks mingi konkreetne sündmus, vaid pigem üldine poliitilis-kultuuriline õhustik Euroopas. Scruton viitab muuhulgas korduvalt Euroopa Liidu tegevusele ja üheti sellega viimaste aastakümnete poliitilistele protsessidele tema kodumaal Suurbritannias. Oluliste komponentidena neis protsessides nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil näeb ta võimu tsentraliseerimist, delegitimiseerimist ja ideologiseerimist. Teisisõnu teostatakse Scrutoni arvates võimu järjest enam kuskil kaugel rahvusvahelise organisatsiooni büroos kodanike tahtest sõltumatult ja ideoloogilistel eesmärkidel. Vähetähtsad pole selle kõrval ka muutused kultuuris – kaugenemine usust, traditsioonilisest elukorraldusest, perekonnast, kaasaegse kunsti levik jms. Scruton ei määratle selgelt oma raamatu sihtgruppi, aga selleks näib olevat juba konservatiivsusesse kalduv inimene, kes tunnistab põhilisi konservatiivse maailmavaate eeldusi – armastust kodukoha ja kodumaa vastu ning ettevaatlikkust tormiliste muutuste läbi viimise osas.

Raamatu esimeses peatükis avab Scruton oma eluloolist tausta, mis teda konservatismi juurde viis. Lugu on pikem, kuid olulisemate seikadena saab mainida kohalikus kogukonnas aktiivse isa eeskuju lapsepõlves ja hiljem aastapikkust töökogemust Prantsusmaal, kus ta oli tunnistajaks 1968. aasta tudengimässudele, mis võimaldas tal näha ja mõista jõude, mis konservatiivsusele vastu käivad. Teises peatükis selgitab ta, kuidas poliitiliste valikute tegemisel (sh majanduse korraldamisel) ei saa lähtuda inimesekäsitlusest, mis taandab inimese ratsionaalseks toimijaks. Turuprotsesside kõrval ja osati nende üle peavad valitsema muud inimelu tahud, näiteks perekondlikud ja kogukondlikud kiindumused ning eriti prominentselt traditsioonid, millesse on kogunenud praktilised teadmised sellest, kuidas elada ja alles jääda. Scruton rõhutab, et iga ühiskonna toimimise oluline osa on koduarmastus, oikophilia (kr oikos, kodu) ja ainult ühes sellega saab hästi toimida ka oikonomia. Ühise kodu kontekstis leiab endale koha „meie“, ühtsustunne, mis teeb ühiskondliku elu võimalikuks. See on konservatiivse mõtte lähtekohaks.

 

Teiste ideoloogiate õppetunnid

Järgmise seitsme peatüki jooksul võtab Scruton ette mitu tänapäeval mõjukat ideoloogilist kimpu – rahvusluse, sotsialismi, kapitalismi, liberalismi, multikulturalismi, ökologismi ja internatsionalismi – ja püüab neist igaühes leida sellele omase tõe, õige probleemiasetuse. Seejärel määratleb ta ka igas maailmavaatelises kimbus esineva eksimuse, ideoloogilise liialduse või mõttevea, mis seab need vastakuti konservatiivsusega. Kui liialdustest ja vigadest hoiduda, on konservatiivsel mõttel midagi õppida igast ideoloogilisest koolkonnast. 

Rahvusluse tõde näeb ta ühises rahvuslikus identiteedis, mis võimaldab lahendada erimeelsusi rahumeelselt, tugevdab heatahtlikkust kodanike vahel ja motiveerib kodanikke vajadusel tooma ohvreid, näiteks sõjas. Rahvuslik eneseteadvus taastoodab ennast müütide kaudu, mis ei pea olema sõna-sõnalt tõesed, aga väljendavad emotsionaalset tõde. Sotsialismi tõde seisneb tundlikkuses ebavõrdsuse suhtes, arusaamas vajadusest pakkuda ühiskonna hüvesid ka neile, kes enda jõul nendeni ei küündi. Sotsialismi eksitus seisneb aga selles, et majandust peetakse nullsumma mänguks, kus ühe võiduks peab teine kaotama. Teine sotsialistlik väärarvamus on, et võrdsus ja õiglus on sama asi. Tegelikult ei ole see tingimata nii, kuivõrd oluline on ka näiteks see, kuidas mingid hüved omandati või mis põhjusel neist ilma jäädi. Kapitalismi tõeks peab Scruton väidet, et majanduse toimimiseks on vajalik eraomand ja hüvede vaba vahetus. Kapitalismi eksitus on aga arvata, et parim lahendus on reguleerimata turg. Et tagada heaolu, peavad turgu reguleerima ka tavad, seadused ja traditsioonid. Liberalismi tõeks on isikuõigused (vabadused, nt sõnavabadus, usuvabadus), mis on toonud lahenduse teravatele usupõhistele konfliktidele ja võimaldanud toimida demokraatial. Liberalismi eksitus seisneb aga püüdes õiguste nime all anda negatiivsete vabaduste kõrval kohustuslik roll ka positiivsetele õigustele (näiteks õigus teatud elustandardile), mis väljenduvad nõuetes teiste kodanike vastu, mida suudab kanda ainult riik, ja see põhjustab võimu tsentraliseerimise.

Multikultuurilisuse tõeks peab ta kodakondsuse ideed, mis võimaldab mitmetes lääneriikides ja eriti USAs toimida väga mitmekesistel ühiskondadel ilma konfliktideta, mis neid muul juhul vaevaks. Veel teeb see palju lihtsamaks immigreerumise, kuna kodanikukohustusi on võimalik ületamatute raskusteta omaks võtta. Multikultuurilisuse eksitus ilmneb selle muundumises lahti ütlemise kultuuriks, kus vähemuste ladusama integratsiooni eesmärgil nõutakse enamuselt oma kultuurist lahti ütlemist. Salgamisel rajanev ühiskond viib aga võõrandumiseni ja ei saa püsida. Ökologismi tõde on arusaam inimese kalduvusest tarbida koheselt ja lükata selle kulud endast eemale, teiste kanda, tehes kahju keskkonnale. Ekslikult peetakse ainsaks lahenduseks keskkonnaprobleemidele nende delegeerimist riikideülestele globaalsetele organisatsioonidele. See probleem on koduarmastuse kaudu oluline ka konservatiividele, ent efektiivne lahendus on Scrutoni järgi justnimelt rahvusriikide põhine, kuna nii on ka tavainimesed kogukondlikult motiveeritud oma panust andma. Internatsionalismi tõde on, et „suveräänsed riigid on juriidilised isikud ja peaksid oma asju ajama õiguse, kohuse, kohustuste  ja vastutuse süsteemis“ (lk 136). Internatsionalismi eksitus on aga pürgida rahvusriikide kaotamise poole, kuigi paljude rahvusvaheliste konfliktide ära hoidmisel toimivad paremini just tugevad suveräänsed rahvusriigid, kes on oma tegevuses oma kodanike ees vastutavad.

 

Konservatismi tõde

Pika ringiga jõuab ta kümnendas peatükis konservatismi tõe määratlemiseni. Üldiselt ei püüa konservatism erinevalt mitmetest teistest ideoloogiatest inimest või inimühiskonda mingi ideaali järgi ümber kujundada, vaid püüab vastavalt inimloomusele pakkuda inimestele ruumi ja vabadust, milles oma elu elada. Konservatiivse tõe konkreetsemateks tahkudeks on vabadus ühineda mitmesuguste vabatahtlike kodanikuühendustega, kuid nendes peab säilima ka õigus diskrimineerida – piirata liikmeks saamise võimalusi vastavalt liikmete heaksarvamisele. Konservatiivse ühiskonna mudelina esitab Scruton aga vestlust, mille väärtus seisneb vestluses endas. Seda ei tohi juhtida ükski tsentraliseeritud jõud, see ei tohi olla vahend millegi jaoks ja selles osaletakse oma vabal tahtel. Vastasel juhul lakkab vestlus olemast. Samamoodi peaks Scrutoni arvates toimima ka tööturg, kus töö pole mitte ainult vahend jõudeaja saamiseks, vaid väärtuslik iseeneses.

Raamatu lõpu eel räägib Scruton väärtuseid puudutavatest kriisidest, kus need on hääbumas või teisenenud ja teeb üleskutseid nende edendamisele ühiskonnas. Teiste hulgas kirjutab ta usuvabadusest, traditsioonilisest perekonnast, reaalsest suhtlemisest ja jõudeelust (vs virtuaalsest) ja ilule suunatud kunstist (vs uudsusele suunatud kunstist). Praktiliste kaalutlustena mainib Scruton veel sõnavabaduse kaitsmise vajalikkust nii seadustes kui praktikas ja haridussüsteemi olulisust pärandi edasi kandmise vahendina. Raamatu lõpetab ta poeetiliste kujunditega tühjusest, mida mitmed loomeinimesed on viimastel aegadel Euroopa maades tajunud ühes kristliku kultuuri hääbumisega. Seda hääbumist tuleb tunnistada, selles lohutab meid ilu, mida meie pärandis on vaja kaitsta. Ja vastu tuleb seista neile, kes soovivad kõik hääbuva sootuks minema pühkida.

 

Tugevusi ja nõrkusi kokku võttes

Põhjalikumat käsitlust vajaks „tee konservatiivse korralduseni“. Scruton selgitab küll sõnavabaduse ja haridussüsteemi kaitsmise vajalikkust praktiliste kaalutluste all, kuid ebaselgeks jääb, kuidas liikuda olemasolevate võimusüsteemide juurest, mis ka tema enda analüüsi järgi ei liigu mitte konservatiivses suunas, konservatiivse elukorralduse suunas. Kuidas olla konservatiiv, kui riik sinu ellu sekkub ja seda sulle keelab? Lisaks eeldab autor vaikimisi, et mingil tasandil tunnetab lugeja intuitiivselt kodu, perekonna, ilu jt konservatiivsete väärtuste seesmist väärtuslikkust. Selline eeldus on teose suunatust arvestades mõistetav, kuid mõeldav on ka siira egoistliku kosmopoliidi positsioon, kes intuitiivselt neid väärtusi ei adu. Sellise mõtteviisi kandjaid on käsitletud vaid kui „neid“, kes meile, konservatiividele, vastu töötavad. Dialoogi autor „nendega“ selles plaanis ei astu, mistõttu kaotab teos oluliselt oma laiemas veenmisvõimes.

Raamatu väärtus seisneb minu hinnangul selles, kuidas Scruton suudab siduda konservatiivsuse kui elujõulise maailmavaate mitmesuguste aktuaalsete probleemidega ja anda neile konservatiivse perspektiivi, mis on palju enamat kui soov vägisi kinnistada status quo’d. Ta ei keskendu kitsalt konservatiivse filosoofia kui süsteemi arendamisele, vaid seob selle inimloomusega, inimlike soovide ja tundmustega. Veel enam, ta teeb rännaku läbi teiste suuremate ideoloogiate, otsib neist välja parima ja seob selle võrdlevalt konservatiivsusega. 

See on läbinägelik ja nüansseeritud käsitlus, mis kontsentreerib väärtusruumi erinevates kaugustes paiknevate ideoloogiate ivad, näidates seejuures, kuidas konservatism suudab vastata neid ideoloogiaid motiveerivatele probleemidele ehk pareminigi kui need ise. Viimaks vaatab Scruton ausalt otsa ka muutunud maailmale ja muutunud kultuurile, kus kahanev osa on kanda religioonil ja paljude jaoks on tunda eksistentsiaalset tühjust. Ta pakub välja väärtused, mida ühiskonnakorraldus neis tingimustes sellegipoolest ülal hoida saab ja mille kaudu leiame lootust uueks kultuuriliseks tõusuks. Seda kõike teeb ta inimlähedaselt, mida mina peaksin Scrutoni esitluses konservatiivse filosoofia suurimaks vooruseks. See räägib mitte üleinimlikest konstruktsioonidest, ideedest, utoopiatest või süsteemidest, vaid asjadest, mis on meile juba loomu poolest olulised – kodu, perekond, elukutse, ilu – ja näitab, kuidas sügavalt rahuldava elu jaoks ei ole vaja muuta maailma, vaid kaitsta ja edendada seda, mis juba lähedane ja kallis. 

 

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply