';

Roman Kasak: Milleks ja kui palju on tarvis riiki? Robert Nozicki „Anarhia, riik ja utoopia“ arvustus

Roman Kasak: Milleks ja kui palju on tarvis riiki? Robert Nozicki „Anarhia, riik ja utoopia“ arvustus
 Autor: Roman Kasak

 

Harvardi Ülikooli filosoofiaprofessori Robert Nozicki “Anarhia, riik ja utoopia” oli pärast ilmumist küllaltki populaarne ning kõrgelt hinnatud, mida tõendab ka Ameerika Ühendriikide Riikliku Raamatuauhinna tiitel. Raamat on oma olemuselt kahetine, olles tavalisele lugejale sissejuhatuseks poliitilisse teooriasse, anarhiasse ning riigi tekkimisse. Akadeemilises plaanis üritab teos aga (eriti teises peatükis) vastata John Rawlsi paar aastat varem valminud raamatule „Õigluse teooria“. Käesolevas arvustuses analüüsitakse aga eelkõige Nozicki teose esimest ning kolmandat peatükki, kuna teise peatüki detailsemaks mõistmiseks oleks eelnevalt vajalik ka põhjalikult Rawlsi teosega tutvuda.

 

Kuidas tekkib riik?

Raamat algab küsimustega riigi olemusest, loomusest ning tekkimisest, tuues nende seisukohtade juurde võrdluseks ning vastukaaluks peaaegu alati individuaalse anarhisti seisukohad. Esimene mitmest küsimusest mõtiskleb selle üle, kuidas riik tekkida sai, milliseks see esialgu kujuneda võis ning kas sellise institutsiooni teke riivas kellegi õigusi või vabadust?

Riigi, tsivilisatsiooni ning ühiskonna tekkimist on mitmed suured filosoofid seletada üritanud, nagu näiteks Thomas Hobbes ning John Locke, kelle mõtteid on autor raamatus esindanud ning isegi edasi arendanud. Konkreetset tekkimispõhjust, mis inimesed Locke’i kirjeldatud loomuseisundist ühiskonnani viib, üritab Nozick aga seletada „nähtamatu käe“ kaudu, mida majandusteoreetik Adam Smith kaasaegse turumajanduse tekkimise seletamisel kasutas. See seletus ei üritagi riigi tekkimist detailselt lahti mõtestada, vaid esindab pigem seisukohta, et riik tekib iseenesest ning selle eksistentsi ei saagi kuidagi ammendavalt ära põhjendada. Nii palju suudab taoline lähenemisnurk siiski informatsiooni anda, et riik ei saanud „nähtamatu käe“ hüpoteesi korral tekkida kellegi huvide või juhiste järgi.

Riigi tekkimisel võtab see Nozicki sõnul esialgu küllaltki kindla kuju. Nimelt alustab peaaegu iga riik ultraminimalistliku riigina, kus riigi institutsioonide keskvõim peaaegu olematu on. Riigil ei ole veel piisavalt jõudu, et kõikidele sellel territooriumil viibivatele osapooltele nõudmisi dikteerida. Riik on selles faasis alles loodud ning selle ainuke ülesanne on olla legitiimne jõumonopol sisemiste tülide lahendamiseks. Individuaalne anarhist, nagu teda raamatus mainitud on, mõistab aga just selle riigi omaduse hukka, nähes seda inimeste julma mahasurumise ning vabaduse röövimisena. Mis õigus on kellelgi või millelgi ennast teatud territooriumil kõrgeimaks autoriteediks nimetada ning mis tagab selle, et loodud institutsiooni otsused ei ole vääramad indiviidi omadest?

 

Millised on selle alternatiivid?

Individuaalne anarhist toob alternatiivina välja kaitsva assotsiatsiooni, kuhu inimesed samuti kuuluda võivad, et end väliste mõjude ehk teiste inimeste või muude ohtude eest kaitsta, kuid kus ei oma keegi kõrgeimat võimu teiste üle, probleeme lahendavad sellesse segatud kogukonnaliikmed ise. Nozick vaidlustab selle teesi aga väitega, et taolises kogukonnas viiakse ellu rohkem vääraid otsuseid kui õigeid. Inimesi on palju ning neil kõigil on oma vaade õiglusest. Riik on samas aga üks institutsioon ning kuigi selle otsused võivad olla väärad, on riik ainuke, kes otsuseid teeb, ning seetõttu viib ta ka vähem vääraid otsuseid ellu.

Lisaks hoiab riigi jõumonopol ühiskonna või siis ka kaitsva assotsiatsiooni sisemise lõhenemise ära. Juhul kui kogukonna liikmed enda probleeme isekeskis lahendama hakkavad, ei takista neid ka miski sama kogukonna teisi liikmeid enda poolele meelitamast, et omale sobiv otsus jõuliselt kehtestada ning seekaudu oma õigus maksma panna. Eri osapooled hakkavad enda õiglust looma, kuid mitte keegi neist ei oma absoluutset õiglust, kuna alati võib keegi teine rohkem liikmeid enda alla koondada või välist abi küsida. Just see probleem viib riigi kui lõpliku õigluse rakendajani. Inimesed justkui vajaksid taolist kindlat seaduste kehtestamist riigi poolt. Autor vastandub seega mitmetes põhipunktides anarhismiga, suutes selle seisukohad küllaltki põhjendatult ning argumenteeritult tagasi lükata. Ta juhib tähelepanu anarhismi kõige nõrgemale kohale – anarhistide suutmatusele leida head seletust riigi tekkimisele. Juhul kui riigita elu oleks inimestele tõepoolest nii hea, siis miks ikkagi riik üldse tekkis?

 

Autori enda libertaarsed vaated

Nozick esindab ise sealjuures libertaarset mõtteliini. Näiteks riigi loomise ning olemuse küsimuses kaitseb autor riigi tekkimist ning näeb selle eksistentsi õigustatuna, kuid mitte kuskil ei väljenda autor otseselt seisukohta, et minimalistlikust riigist oleks midagi paremat. Autori hinnangul piisab minimaalsest riigist, et ühiskonda efektiivselt toimima panna. Libertaarne ideoloogia väärtustab samuti inimeste vabadust ning pooldab riigi vähest sekkumist indiviidi ellu. Seda pooldab ka autor, kes väidab mitmes kohas, et inimese vabadus tegutseda on eelkõige teiste inimeste õiguste poolt piiritletud. Lisaks keelatakse, olenemata olukorrast, ka vägivalla rakendamine süütute inimeste peal.

Anarhismi juures ei ole Nozick aga otseselt tegelenud küsimusega, kuidas indiviid legaalselt riigist väljuda suudaks? Muidugi rõhutab autor seda, et inimestel on õigus iseendale ühiskond valida ning seda vajaduse korral kardinaalselt muuta. Eelduseks on vaid asjaolu, et piisaval hulgal indiviide ühise eesmärgi taha koonduvad. Küsimus oleks aga selles, kuidas individuaalne anarhist tegutsema peaks, kui ta ei soovi enda riigis viibida või selle kodanik olla, aga endale kaasosalisi ning pooldajaid ei leia?

 

Õppetunnid tänaseks

Kuigi see võib üllatuslikult kõlada, tasub teosest õppida loomade ja inimeste suhete kohta. Seda on raamatus küll vaid põgusalt puudutatud, kuid see on kooskõlas küsimusega indiviidi huvide ohverdamisest ühiskonna huvide ees. Nozick jagab elusorganismid tegelikult kolme gruppi: need, keda ei tohi ohverdada mitte ühegi teise organismi nimel, need, keda võib ohverdada ainult endast kõrgemate organismide nimel ning need, keda võib ohverdada nii endast kõrgemate kui ka samaväärsete organismide nimel. Inimesi näeb raamatu autor reeglina esimesse kategooriasse kuuluvatena, kuid loomad on tema meelest kahes ülejäänus. Siinkohal tekib tal ka huvitav mõte. Kui maaväliselt eksisteeriks inimesest kõrgem organism, kas temal oleks siis samuti õigus inimest enda heaolu nimel ohverdada? Kas utilitaristide tees heaolu maksimeerimisest peaks ka loomadele laienema?

Teine tähelepanek tuleks utoopiat käsitlevast peatükist ning selle eesmärk oleks lugejale näidata, et utoopiate konstrueerimisel ja inimeste mõttemaailmates üldse valitseb uskumatu paljusus. Seetõttu ei tasuks ühel indiviidil üllatuda, kui ta kohtab kedagi, kelle põhiväärtused tema omadest radikaalselt erinevad ning keda pole lisaks võimalik ümber veenda. Need kaks erinevat isiksust peavad nüüd koos eksisteerima, elades teadmisega, et nad ei suuda teineteist muuta.

Kolmanda olulise asjana jäi silma Locke’i omandi kontseptsiooni kriitika. Locke on üks vähestest klassikalistest filosoofidest, kes eraomandit tegelikult õigustab. Tema sõnul tekkib see kombinatsioonist, kus inimene lisab looduslikule ressursile oma tööga väärtust. Nozicki kriitika puudutab aga tõika, et taoline protsess on juba sajandeid aset leidnud ning hiljem sündinud inimestel on aina raskem ning raskem ise eraomandit soetada. Inimesi sünnib juurde, nende koguarvu on umbes 12 miljardile prognoositud, kuid kas see maailm, kus 1% inimestest omab sama palju vara nagu 99% ülejäänutest on nende jaoks jätkusuutlik? 

Comments
Poliitikalabor

Leave a reply