';

Slavoj Žizeki “Trouble in Paradise” – kas torm veeklaasis või sünge ettekuulutus?

Slavoj Žizeki “Trouble in Paradise” – kas torm veeklaasis või sünge ettekuulutus?
Autor: Anna Linda Tomp

Slavoj Žižeki “Trouble in Paradise” (2014) ehmatab autorile võõrast lugejat nii stiili kui ka mõtete radikaalsuse poolest. Ka korduval lugemisel harjumatuna mõjuv kirjutamismaneer kätkeb endas kirevat segu, sest mõtete selgitamiseks viitab Žižek popkultuurile kõrvuti genotsiididega või loob paralleele Hollywoodi vampiirifilmide ja orjakaubanduse vahel (lk 64). Intrigeeriv ja väheakadeemiline stiil mõjub sissejuhatusena kaasahaaravalt lugejale, kel puudub harjumus lugeda filosoofilisi tekste, ent võib mõjuda teksti arenedes koormavana oma hajameelsuse tõttu. Autor teadvustab seda asjaolu ning tõdeb, et teose eesmärk ei ole jälgida pudi-padiliku olemuse (bric-a-brac) keskel kindlat, põhjapanevat ideed, vaid loodab lugejalt, et viimane suudab edaspidi silmapiiril eristada ka teiste mõttevoolude seas kommunistlikku mõtet (lk 214).

Teos ilmus 2014. aasta lõpus maailmas, mis oli üle elanud ulatusliku majanduskriisi, ent milles Kreeka ja Küprose kriisid (laiemalt eurotsooni kriis) veel kogusid tuure – need on sündmused, mida Žižek käsitleb teose alguses süvitsi ning mida kasutab, et naeruvääristada Euroopa Liidu ja IMFi toimimist ning kirjeldab surnud ringi, kuhu Lääs/jõukad riigid on jõudnud, üritades kriise leevendada meetmetega, mis ei toimi ning mis tõestavad Žižeki hinnangul vajadust reformida rahvusvahelist pangandust, et vältida üleilmset krahhi (lk 32). Ehkki kriitika ülemaailmse finantssektori pihta mõjub mulle mõneti klišeena (manades silme ette ühtaegu kapitalismivastaste protestid nagu Occupy Wall Street ning loosungid „Brüsseli diktaadi“ kohta), on sissejuhatus igati paslik lugejale, kel puudub kogemus antud žanriga.

Kuigi teos sobib see ideaalselt algajale Žižeki või filosoofiaentusiastile, ei ole tegemist ainsa sihtgrupiga. 21. sajandi superstaar-filosoofiks nimetatud Žižek ei ole alahinnatud ka akadeemilistes ringkondades. Teose lugejaskonnana näen keskmisest teadlikumat kodanikku, kes on rahulolematu tänapäevase ühiskonnakorraldusega, ent kes ei ole veel täielikult omaks võtnud sotsialistlikku või kommunistlikku mõtteviisi. Ehkki Žižek kritiseerib teoses korduvalt pehmet, liberaalset vasakpoolsust, ei ole põhjust arvata, et ta sooviks seeläbi välistada selle esindajaid oma lugejaskonnast. Žižeki lõplik eesmärk on tõenäoliselt veenda oma lugejaskonda marksistliku mõtteviisi „õigsuses“, kuid ei maksa unustada, et ka väiksemad muutused algavad äärmuslikest mõtetest (s.t ühiskonnas mõõduka vasakpöörde saavutamiseks on tõenäoliselt rohkem kasu külvata vasakäärmuslikke mõtteid kui levitada liialt mõõdukat mõtteviisi – inimesi peab harjutama äärmustesse küündivate mõtetega, et saavutada väikseidki eesmärke).

Raamatu “Trouble in Paradise” läbivaks jooneks on halastamatu kriitika tänapäevase kapitalistliku ühiskonnakorralduse suunas ning hoiatada juba uksele koputavate ohtude eest. Žižek ei varja, et kommunism on tema hinnangul ainuõige ühiskonnakorraldus (nendib seda juba 26. leheküljel, enne kui jõuab analüüsinigi), kuid alternatiivsete lahenduste väljapakkumine ei ole proportsioonis kriitikaga. Tegemist ei ole sammsammulise juhisega proletariaadile, kuidas haarata võim tootmisvahendite üle või kuidas oleks paslik ellu viia revolutsiooni, vaid pigem kogumikuga Žižeki tähelepanekutest, mis suunab ka paduliberaali tähelepanu vohavale ebavõrdsusele, absurdile ning ebakõladele, mida taastoodab tänapäevane, tarbimisele ja edukultusele suunatud ühiskond.

Vaatamata hektilisele mõtetekoondamisviisile, jälgib Slavoj Žižek oma töös siiski kindlat ülesehitust. Raamat on jagatud viieks võrdseks osaks – “Diagnosis”, “Cardiognosis”, “Prognosis”, “Epignosis” ning appendix. Ükski osa ei piirdu ühe temaatikaga ning Žižek oskab igale lugejale pakkuda midagi, mis teda enim kõnetab. Autor juhatab teose sisse lööva alapealkirjaga “Divided we stand!”, kus ta kirjeldab tänapäevaseid väärtusi absurdi võtmes, kasutades näitena majandusliku imelapse Lõuna-Korea arenemist sõjajärgsest ajast tänapäevani ehk ühiskonda, mille hümniks on masse kaasa kiskuv Gangnam Style (lk 8, mida Žižek nimetab lausa ajaloojärgseks fenomeniks), mis ühtaegu naeruvääristab ja annab elujõudu sedalaadi kapitalistliku ühiskonna toimimiseks. Žižeki “Diagnosis” kirjeldab häirivalt, kuidas tänapäeval nii üksikisikud kui ka terved riigid võtavad laenu (kui ideed) iseenesestmõistetava ning vältimatuna. Häirivam veelgi on Žižeki järeldus, kuidas laen ei ole ammu enam abistav meede, vaid on loodud tingimustel, mis juba eos allutavad laenaja laenuandja haardele (lk 45).

“Cardiognosis” keskendub digi- ja pilveajastu murekohtadele (mis olid aktuaalsed juba 2014. aastal, kuid on tänaseks relevantsemad kui kunagi varem) ning eristab teravalt pealtnäha tavapäraste liberaaldemokraatlike ühiskondade suletud ja avatud poolt, tuues näideteks Wikileaksi jt lokulööjate skandaalid, järelevalve kodanike üle ning näilise valikuvabaduse, mille riik kodanikele annab, hoides tegelikult kodanikel valvsalt silma peal (lk 59). Autor jätkab osaga “Prognosis”, kust jäävad kõlama mõtted Araabia kevadest, Ukrainast (autor pani mõtted kirja ajal, mil Euromaidan oli äsja toimunud, ning loodab, et kodanikud kasutavad sündmusi enda kasuks) ja uuest maailmakorrast ning rõhutab, et pärast ajaloolisi sündmusi peaksid muutused ja kodanike võitlus parema riigi nimel alles algama. “Epignosis” keskendub marksistlike lahenduste väljapakkumisele ja ennekõike leiab autor, et maailm vajab juhti (master, lk 179), vasakpoolset varianti Margaret Thatcherist.

Teos toob läbivalt esile kapitalistliku ühiskonnakorralduse vastuolusid ja vastandab selle marksistlike ideaalidega. Kuigi mitte järjepidevalt ega teost kokku võtvalt pakub Žižek välja lahendusi ning millest tuleks alustada, et ellu viia muutusi. Ta määratleb ennast teadlikult vasakradikaalina ja kritiseerib tänapäevast sotsiaaldemokraatiat ja liberaalset sotsialismi, mida nende vaadete esindaja püüavad  kohandada olemasolevasse ühiskonda. Žižek toetub oma kapitalismikriitikas järjepidevalt Marxile, kuid viitab ka tänapäevastele filosoofidele, nagu Thomas Piketty, Franco Berardi ja Antonio Negri. Samas ei võta Žižek ühegi filosoofi tööd puhta kullana, vaid kritiseerib nende puudujääke ning annab juurde oma nägemuse. Näiteks viitab ta Franco Berardi töös „Teise“ (Other, lk 124) mõistele, mis toimib Berardi arvates ühiskonnas jõuna, mis tagab järjepidevuse olemasoleva neoliberaalse ühiskonnakorralduse säilitamisel – näitena toob Berardi 2011. aastal aset leidnud protestilaine Euroopas, kus kodanikud protestisid “Teise” vastu.[1] Žižek selgitab, et protestist ei ole kasu, sest sellisel kujul “Teist” ei ole olemas ning neoliberalismi toidavad kodanikud ise.

Žižek kirjeldab läbivalt Marxi tööd ning toob selle tänapäeva kodanike rahulolematuse konteksti. Viidates Marxile, kes kirjeldas sakslaste olukorda ning väitis, et probleemide hulka (st paljude probleemide koostoimimist) saab lahendada/kaotada vaid globaalse revolutsiooniga, seletab autor, et tänapäevaseid protestitrende vaadeldes (olgu tegemist Hispaania, Kreeka, Ukraina, Araabiamaade jpt) ei keskendu protestid vaid ühele kohalikule, konkreetsele probleemile, vaid on hoopis ülemaailmse kriisi sümptom (lk 106). Veelgi enam: Žižek selgitab, et kriis ei ole omane ainult teada-tuntud „rahututele piirkondadele“, vaid on jõudnud ka paikadesse, mida hiljuti iseloomustati läbi eduprisma (lk 107, nt Brasiilia, Türgi või Rootsi). Žižekil ei ole Brasiilia ja Türgi puhul aga täielikult õigus. Mõttekäik, et neis riikides läheb hästi, sellele järgneb kriis ja järelikult on süüdi kapitalism, on liialt ühekülgne seletus – lihtne on seletada „edukate langust“ nimetatud juhtumite läbi, kuid ei tasu unustada ka Brasiilia ja Türgi taustu – ka parematel aegadel lokkas Brasiilias ebavõrdsus ning kriisi ilmnemine ei ole midagi üllatavat, pealegi ei ole majanduslik edu nendes riikides kinnistunud ja poliitiline stabiilsus (eriti Türgis) jõudnud juurduda. Marxi teooria kordamine ning sellele tuginemine aitab lugejal panna Žižeki mõtted teooria abil konteksti ning mõista hektilise mõttepuhangu keskel, mida Žižek oma tööga öelda tahab, ning aitab orienteeruda, kui ta parasjagu mitme teema vahel hüpleb.

Laiemalt võttes on Žižeki töö õigustatud ning tänuväärne ka juhul, kui lugeja ei nõustu lahenduskäiguga, mille tulemuseks oleks saavutada kommunistlik ühiskonnakorraldus. Samas saab autorile ette heita liigset optimismi ning lahenduseni jõudmise kujutamist kui midagi, mis on saavutatav mängleval kergusel. On kiiduväärt, et Žižek kirjeldab „kõike, mis on praegu valesti“ ning kuidas kodanikud peaksid kinni haarama negatiivsest (nt protestid, eurotsooni kriis, Snowdeni või Assange’i skandaalid), kuid antud viis lahendustele vihjata on liialt ühekülgne ega paku reaalseid mooduseid. Tekitades lugejas kahtlust, ehk küündivad antud „ideaalid“ utoopiasse, on Žižeki mõttekäik kahtluste ümberlükkamiseks tihtipeale „ei, hoopis olemasolev olukord on liiga utoopiline“. Üks mitmest korrast, mil ta antud mustvalget lahenduskäiku kasutab, on juba sissejuhatuses, rõhutades radikaalsete muutuste vajalikkust laenude andmise näitel: „Alates 2008. aastast alates aset leidnud krahhidest (Wall Street, Island jne) on võimalik võtta kaasa üks selge õppetund: finantsfondide Võrgustik ning selle derivaatide[2] toimimine tuleb saada ühiskondliku kontrolli alla – neid tuleb kiirendada ja reguleerida. See võib kõlada utoopiliselt, aga tegelik utoopia peitub uskumuses, et meil on võimalik ellu jääda piirdudes kergete kosmeetiliste kohendustega“.

Žižeki tööga on kasulik tutvuda mitte ainult, et leevendada uudishimu (tegemist on ikkagi skandaalse staar-filosoofiga), vaid ka selleks, et mõista kapitalismis pettunud kodaniku muret tänapäevase ühiskonnakorraldusega (näiteks näeb üha enam noori[3] lahendust vasakpoolsetes ja kommunistlikes väärtustes) ning miks kapitalism meid käesoleval kujul ei pruugi enam pikalt teenida. Žižek kritiseerib teravalt ka poliitilist kultuuri, mida ta kirjeldab läbi oma nägemuse osas “Prognosis”, tuues näiteks USAs vabariiklaste ja demokraatide lõppematu heitluse, kus tegelikult on eesmärgid ühised, ent peale jääb poliitiline ärapanemine (juhtumiteks ühe või teise presidendi ametiajal pakutud lahendused, mida vastaspartei materdas ning nõudis alternatiivina sama lahendust, aga teises ideoloogilises pakendis (lk 120 „[Reutersi/Ipsose] küsitluse tulemused vihjavad, et vabariiklased püüavad valijaid veenda Obama reforme tagasi lükkama, isegi kui neile meeldib, mida need endas sisaldavad […] Nad tahavad saada tõelist kasu tervishoiureformist, kuid lükkavad tagasi selle ideoloogilise vormi – nad põlgavad ära vee, kuid tunnistavad kõlblikuks H2O, või õigupoolest ütlevad ära puuviljadest, kuid tahavad samas õunu, ploome ja maasikaid “ (lk 120).

“Trouble in Paradise” tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid, kuid on vajalik, et avada silmad mugavaks, tavaliseks saanud asjaoludega vastamisi seistes – olgu tegemist lokkava ebavõrdsusega arenenud ja areneva maailma vahel, elukorralduses, mida ilmestab ületarbimine ja infost üleküllastumine kui norm (kui mitte bare minimum – kriitika neoliberaalse kapitalismi suunal sunnib heitma pilgu ka tarbimisharjumustele) või harjumus leppida „ümmarguse mulliga“ lahenduste asemel (lk 117, Žižek toob iroonilise paralleeli Nelson Mandela matuste viipekeeletõlgi[4] juhtumist ning seletab, et see on ühiskond, milles elame – meil on vaja viipekeeletõlki, et eneseupitavalt tunda, et kaasame tervet ühiskonda, seejuures ei ole meie esmane eesmärk anda edasi olulisi sõnumeid. Sarnase paralleeli saaks tuua ka näiteks mõne rahvusvahelise organisatsiooni hukkamõistvatest resolutsioonidest, mis ei tegutse, et üht või teist kriisi-katastroofi lahendada, vaid tekitavad meis hea tunde, et oleme midagi öelnud ja hukka mõistnud, isegi kui see ei muuda tegelikult midagi). Sellisest suhtumisest ei pruugi meid päästa radikaalne vasakpööre, kuid tahes-tahtmata paneb Žižek mõtlema, kas eluviis, mille taktis tiksumine meid täna rahuldab, teeb ja peakski seda tegema ka homme.

 

Kasutatud allikas

Žižek, Slavoj. 2014. Trouble in Paradise: From the End of History to the End of Capitalism. London: Allen

[1] Kas “Teine” on Brüssel, kuri kapitalist, või keegi kolmas? Selle jätab Žižek lahtiseks ning jätab lugejale tõlgendada. Et 2011. aastal leidsid aset protestid majandusliku ebavõrdsuse vastu näiteks Londonis, Barcelonas või Roomas, võib kujutada ette, et Žižek näeb Teist kui üldist, nähtamatut vastast töölisrahvale.

[2] St erinevad üksused, mis on välja kasvanud ja osa ülemaailmsest finantsvõrgustikust.

[3]Erik Moora. 2017. “Kui su laps on kommunist”, Eesti Ekspress, 14. juuni.

[4] Žižek viitab vahejuhtumile Nelson Mandela matustelt 2013. aastal. Mälestuskõnesid arvamusliidritelt ja riigijuhtidelt (sh Obama) oli tõlkimas viipekeeletõlk, kelle puhul tuli hiljem välja, et ta tegelikult ei osanud viipekeelt.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply