';

Andres Reimann, Kristel Jakobson, Karl Juhan Saks: “Johan Skytte instituudi ning ühiskonnateaduste instituudi seminarisüsteemi võrdlus Oxfordis kasutusel oleva “tutorial systemiga””

Andres Reimann, Kristel Jakobson, Karl Juhan Saks: “Johan Skytte instituudi ning ühiskonnateaduste instituudi seminarisüsteemi võrdlus Oxfordis kasutusel oleva “tutorial systemiga””
Autorid: Andres Reimann, Kristel Jakobson & Karl Juhan Saks
Kristel Jakobson
Andres Reimann

Andres Reimann õpib Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis riigiteadusi teisel kursusel. Alates 2017. aastast on ta tegev Poliitikalabori kaastöölisena.

Email: andres.reimann@outlook.com  

Kristel Jakobson õpib Tartu Ülikoolis Johan Skytte poliitikauuringute instituudis riigiteaduste erialal teisel kursusel. Alates 2018. aastast kuulub ta Riigiteaduste Seltsi juhatusse.

Karl Juhan Saks

Email: kristeljakobson9@gmail.com

Karl Juhan Saks õpib teisel kursusel Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis riigiteadusi. Alates 2017. aastast on ta tegev ka Rahvusvaheliste Suhete Ringis.

Email: karljuhan.saks@gmail.com

 

Sissejuhatus

Antud töö eesmärk on vaadata hetkel Tartu Ülikoolis kasutusel olevat „loeng + seminar“ õppesüsteemi kriitilise pilguga ning esitada alternatiiv maailma tippülikoolide praktikast, kus õppemeetod sisaldab loenguid ning tutoriale (tutorial system). Selline süsteem on kasutusel näiteks Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolides. Antud teema paelub autoreid peamiselt põhjusel, et nad on ka ise „osa süsteemist“ autorid õpivad Johan Skytte instituudis ning neid huvitavad alternatiivid hetkel rakenduvale seminaride süsteemile. Töö baasiks oleva uurimistöö keskne küsimus on järgmine: kas ja kuidas on tuutorisüsteem (tutorial system) rakendatav Johan Skytte poliitikauuringute ning ühiskonnateaduste instituudis? Lisaks huvitab autoreid, kui efektiivseks hindavad õppejõud hetkel kasutusel olevaid seminaride läbiviimise vorme. 

Johan Skytte Poliitikauuringute instituut

Johan Skytte poliitikauuringute instituudis ja ühiskonnateaduste instituudis viidi mugavusvalimi raames läbi intervjuud programmijuhtide Alar Kilbi ja Margit Kelleriga (läbi viis Kristel Jakobson), tuutorisüsteemis õppinud ning õpetanud Illimar Ploomi ja Ahto Lobjakaga (läbi viis: Andres Reimann) ning hetkel aktiivselt seminare läbi viivate õppejõudude Raul Toomla ja Heiko Pääboga (läbi viis: Karl Juhan Saks). Valimi koostamisel pidasid autorid silmas intervjueeritavate võimalikult erinevaid kokkupuutepindu (või nende puudumist) teemaga.

Tuutorisüsteemi olemus

Oxfordis on kasutusel tutorial system, eestikeelse vastena tuutorisüsteem. See kontseptsioon on lahti seletatud Oxfordi kodulehe alaveerus, mis selgitab bakalaureuseastme tudengitele seminaride vormi. Tuutor  jälgib õpilase akadeemilist arengut ning annab õpilasele võimaluse arutada teemat oma ala ekspertidega (University of Oxford 2017). Tuutoritundide eesmärk on tegelikult defineeritud üsna hajusalt – kriitilise mõtlemise arendamine. Need peaksid ideaalvormis meenutama Vana-Kreeka poliste tsiviliseeritud vestluse algmudeleid.  

Tuutoritundide vormis toimuvates seminarides osaleb üldjuhul lisaks tuutorile üks (kõige sagedasem), kaks või kolm õppurit. Nende peamiseks tegevuseks on esitleda ning kaitsta oma seisukohti, olla vastuvõtlik konstruktiivsele kriitikale ja kuulata ka kaasõpilas(t)e ning tuutori ideid-lahendusi. Tihti ei käsitleta loengutes ammendavalt kohustuslikke lugemismaterjale ning töö nendega jääb peamiselt tudengite hooleks. See on tingitud asjaolust, et loengud ise on sageli arutlevas, seminarilaadses, tudengeid kaasavas vormis (mis nõuab omakorda klassikalisest loengust rohkem aega). Seega on tuutoritundides olulisel kohal just kohustuslikest tekstidest ning nendega seotud iseseisvalt teostatud ülesannetest (lühiesseed ja -arutelud tekstidega seotud küsimuste alusel) “ülekäimine” (ibid).

Kui ajalooliselt on tuutoriteks olnud õppejõud, siis täna täidavad seda positsiooni aina sagedamini vanemad üliõpilased – ennekõike (õppeasutuse poolt) materiaalsetel põhjustel. Magistrandid ja doktorandid on üldjuhul tuutoriteks teise ja kolmanda aasta bakalaureuseastme tudengitele.

Lisaks tuutoritundidele toimuvad igal nädalal tuutori poolt organiseeritud kohtumised, kus tehakse üliõpilastega (tavapäraselt ollakse tuutoriks 10-15 inimesele) midagi koos – tavaliselt organiseeritakse debatte, kohtumisi ülikooliväliste inimestega ning filmiõhtuid (pärast filme toimub arutelu või peab kirjutama essee). Harvemini käiakse koos ka teatris – hiljem antakse etendusest lähtuvalt ülesanne.

Tuutoritunnid aitavad märgatavalt kaasa tudengite arengule, nõudes neilt kõige muu kõrval väga suures mahus ka iseseisvat tööd. Heites pilgu tudengi iseseisva töö mahu hinnangutele ühes nädalas, on erinevus ilmne —

Oxfordi ülikool

tuutoritundidega ülikoolides on arvestatud töötunde ligikaudu 40 ühiku ulatuses ja mitte-tuutoritundidega koolides 20-28 ühiku ulatuses (ibid). Teiseks on tuutoritunnid distsiplineerivad, sest nendest hoidumine võib viia eksmatrikuleerimiseni. Kahe fenomeni koosmõjul on näiteks Oxfordi Ülikoolist väljalangemise tõenäosus madal, olles 1% ringis (Horn 2013: 354).

Intervjuude tulemused

Intervjueeritavad leidsid üldiselt, et seminaride eesmärgid on samad, olgu tegemist siis tuutorisüsteemi või traditsiooniliste seminaridega. Üliõpilane peaks endiselt saama vahetada mõtteid õppejõuga, kuid kindlasti õppima ka kaasüliõpilastega suheldes. Nii ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis (edaspidi: AKI) kui ka Johan Skytte poliitikauuringute instituudis (edaspidi: JSI) tõid programmijuhid välja aspekte tuutorisüsteemist, mis on juba mõlemas instituudis vastavalt kasutusel. Näitena toodi välja bakalaureuse- ja magistritööde juhendamine kolme- kuni neljaliikmelistes gruppides, mis intervjueeritavate arvates sarnaneb olemuselt tuutorisüsteemile.

Intervjueeritavad tõid korduvalt välja mõlema süsteemi erinevaid puudujääke ning eeliseid. Peaaegu kõik intervjueeritavad väljendasid muret üliõpilaste arvamuse mitmekesisuse vähenemise pärast tuutorisüsteemi rakendamise puhul. Mida suurem on grupp, seda rohkem on arvamusi. Neljases grupis on arvamusi vähem kui viieteistkümneses.

Mõned intervjueeritavad aga rõhutasid isikliku lähenemise olulisust. Tuutorisüsteemi järgi õppinud intervjueeritavad hindasid kõrgelt õppejõu vahetut suhtlust üliõpilastega ning selle olulisust tagasiside saamisel. Vahetu suhtluse eelisega olid samuti nõus programmijuhid, kes arvasid, et tuutorisüsteem muudaks suhtluse üliõpilase ja lektori vahel oluliselt kiiremaks ning hoiaks muu hulgas kokku ka lektori aega – tagasisidede kirjutamine on tihti väga ajamahukas töö.

Intervjueeritavad, kes olid seotud AKI või JSI-ga, hindasid traditsioonilise seminari vormi üldiselt paremaks. Lektorid, keda intervjueerisime, olid samuti rahul oma rakendatuga ega kibelenud seda tuutorisüsteemi vastu vahetama. Mõlemad intervjueeritud programmijuhid tõid siiski välja erinevaid variante, kuidas tuutorisüsteemi oleks võimalik vastavates instituutides rakendada.

Johan Skytte instituudi bakalaureuseastme programmijuht jõudis intervjuu vahendusel õppemeetodini, mis tuutorisüsteemi mugavdamise tagajärjel sarnaneb enim Madalmaades juba levinud ja kasutusel oleva Problem Based Learning meetodiga. AKI programmijuht pidas tuutorisüsteemi rakendatavaks. Takistuseks on aga, et kuna tuutorisüsteem paneb selle läbiviijatele suurema koormuse, oleks ülikoolil lektoreid juurde vaja – see ei ole aga võimalik lektorite ega ka finantsiliste võimaluste vähesuse tõttu.

Järeldused

Töö lõpuks selgus, et tuutorisüsteemi rakendamine oleks mõlemas instituudis keeruline. Seda põhjustavad nii piiratud rahalised võimalused, mida antud ümberkorraldustesse investeerimine endast nõuaks, kui ka inimressursi vajakajäämine, mida taas kord tuutorisüsteemiga kaasaminemine tähendaks.

Samuti arvati, et antud õppevorm ei sobiks kõikidesse ainetesse. Näitena toodi magistriõppes või ka juba bakalaureusetasemel toimuv juhendamine, kus tudengeid juhendatakse kolmestes-neljastes gruppides ja seminariks valmistatakse midagi konkreetset ette – kõik sarnaneb olemuselt tuutorisüsteemiga. Alusainetena määratletud ained (näiteks “Sissejuhatus sotsioloogiasse”, mis on eeldusaine nii AKI kui ka JSI õpilastele) on sageli ülerahvastatud ning nende puhul ei oleks tuutorisüsteemi rakendamine võimalik.

Intervjueeritavad, kes olid tuutorisüsteemist varem kuulnud või seda ka kogenud, soovitasid selle rakendamisele mõelda ka Tartu Ülikoolis. Siiski peeti tuutorisüsteemi olemust põnevaks ning intrigeerivaks ka nende poolt, kes sellega varem kokku puutunud ei olnud. Tulevikus soovitavad autorid uurida lähemalt AKI ja JSI üliõpilaste arvamust ning nende teadlikkust erinevatest seminaride läbiviimise vormidest, muuhulgas ka tuutorisüsteemist.

 

Kasutatud allikad

Horn, Julia. 2013. “Signature pedagogy/ powerful pedagogy: The Oxford tutorial system in the humanities.” Journal of Arts & Humanities in Higher Education 12 (4): 350–366

University of Oxford. 2017. “Tutorials”.  http://www.ox.ac.uk/admissions/undergraduate/why-oxford/studying-at-oxford/tutorials# (külastatud 21.03.2018).

Soovituslik kirjandus

Cosgrove, Rush. 2011. “Critical thinking in the Oxford tutorial: a call for an explicit and systematic approach.” Journal of Higher Education Research & Development 30 (11): 343-356.

Karm, Mari. 2013. Õppemeetodid kõrgkoolis. Sihtasutus Archimedes.

McAllister, Anita, Janna Aanstoot, Inger Lundenborg Hammarström, Christina Samuelsson, Eva Johannesson, Karin Sandstörm & Ulrika Berglind. 2014. “Learning in the tutorial group: A balance between individual freedom and institutional control.” Journal of Clinical Linguistics & Phonetics 28 (1-2): 7.

Comments
Share
Poliitikalabor

Leave a reply